Tiit Ojasoo: diplomilavastus on üsna vaevarikas vorm
Lavakunstikooli 33. lend tuli välja esimese diplomietendusega, mille nimi on "Lavaka katsed". Kursuse juhendaja Tiit Ojasoo rääkis kultuurisaates "Delta", et diplomilavastused on vaevarikas vorm, sest dramaturgilised valikud suurele samas eas grupile on kitsad.
Ojasoo tegi oma lavaka katsed 30 aastat tagasi, aga leidis, et täna vaadatakse katsetel täpselt sama asja. "Kas inimese energia tuleb üle rambi või ei tule. Kas ta on suuteline muutuma, kas tal on fantaasia. Lõppkokkuvõttes ka seda, et kas ta peab vastu katsete aja. Katsete aeg on selline minimudel koolist," selgitas Ojasoo.
"Korralduslikult on üsna palju muutunud. Katsetajate jaoks on olukord palju mugavam. On täpsed kellaajad teada, millal peab tulema, millal kohal olema, mida tegema. Näitlemine viimase 30 aastaga muutunud ei ole," lisas ta.
"Lavaka katseid" mängitakse neljas osas. Korraga mängitakse esimest ja kolmandat ning teist ja neljandat. Esimeses komplektis on tudengitega laval Tambet Tuisk, teises on laval Anne Türnpu. Kogu tükk on Eesti luule keskne.
"Sellepärast, et katsetele tulevadki noored Eesti luulega. See ongi see koht, kuhu sa saad tulla vaatama, millest mõtleb üks noor inimene läbi luule, mida ta tahab luulega tuua ja millest tahab luules rääkida," selgitas näitlejatudeng Aksel Ojari.
Ojasoo sõnul on viimastel aastatel olnud huvitav jälgida, kuidas on muutunud tekstid, mida noored katsetel esitavad. "Ma võrdlen sellega, mida ma ise 30 aastat tagasi lugesin ja mida nüüd loetakse. Loomulikult on uusi autoreid peale tulnud, aga koos nende autoritega ka mingisugune uus maailmatunnetus. See muutus tundus väga põnev. Lavastuse kontekstis peab ennast kuidagi piiritlema, nii et Eesti luule juurde jõudmine oli üsna kiire ja selge otsus," märkis juhendaja.
Tudengitel oli vabadus tekstid ise valida, kuid Ojasoo palus valikut teha erinevatest perioodidest. Kõige rohkem kõlab lavastuses Hando Runneli ja Paul-Eerik Rummo luuletusi.
Ojasoo tõdes, et diplomilavastus on iseenesest üsna vaevarikas vorm. "Tudengid on küll väga toredad, energilised ja andekad, aga paraku on neid päris palju ja nad on kõik sama vanad. Dramaturgilise materjali valik on väga ahtake. Sellepärast tehaksegi sageli esimeseks diplomilavastuseks koosloomelavastusi, kaasaegse sõnaga. Sellest lähtuvalt on ka see lavastus tehtud, et kõik tudengid saaksid võimalikult palju lavaaega. Lavastuse pikkus on ühtepidi seotud sellega, et lavaka katsed ongi päris pikk protsess, aga teistpidi ka pedagoogilises mõttes, et kõik saaksid pikalt lavaaega," rääkis Ojasoo.
"Sest lõppkokkuvõttes ega see näitlemise õppimine muud ei ole kui harjutamine, harjutamine ja harjutamine. Lavastus on tehtud ka nii, et seal on päris palju kokkulepitut, aga päris palju ka sellist, mis tuleb igal õhtul uuesti leiutada või uuesti andekas olla. Ma väga loodan ja mulle tundub, et see lavastus on heas mõttes arengus," lisas juhendaja.
Tudeng Laura-Liis Uussaar märkis, et õppejõudude Tuisu ning Türnpuga lava jagamine annab kindlustunde, et keegi teab, mida teha ka keerulisemates olukordades. "See protsess lähendab ka õppejõududega. Mul tuleb kohe meelde see, kuidas Tiit ütles, et tema valis kooli ajal samu Runneli tekste, mis mina valisin. Sellised väikesed hetked on väga kihvtid olnud," lisas Uussaar.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Delta", intervjueeris Tarmo Tiisler





















