Elulooline draama "Elurõõmu nimel" jutustab Kuressaares sündinud Louis Kahni viimastest eluaastatest 1971 kuni 1974, kui ta õnnetult ja ootamatult suri. Kahn on öelnud, et 25 protsenti tema verest kuulub Eestile, aga Eestis ta väga kaua ei elanud. Sündis ta Kuressaares 1901. aastal.

Film keskendub nn Korman House'ile, mis on viimane Kahni eluajal valminud tema projekteeritud maja. Korman House'i tellis Kahnilt filmi režissööri Max Kormani vanaisa.

"Loominguline konflikt on selles, et kõigepealt on ehitis, siis on sul maja ja kodu tekib alles siis, kui inimesed on seal sees. Kui vaadata Kahni enda eraelu, siis tal on üks seaduslik abikaasa, kaks täiendavat muusat. Samal ajal on tema kõrval Kormanite perekond, kes on samuti Ida-Euroopast Ameerikasse tulnud, edukas ja väga kokkuhoidev ning kolib kolme lapsega sinna majja elama," rääkis Kahni sihtasutuse juhatuse liige Karl Laas.

Laasi sõnul on Kahn inspireeriv, loominguline ja väga mitmekülgne inimene. "Kogu see lugu on väga inspireeriv ka selles mõttes, et kes Louis Kahn oli isiksuse või inimesena. Esiteks armid, mis tema näol on, on ajast, kui ta oli kolme-aastane, võttis ahjust sooja sütt ja sai põletada. Isa, kes oli juba emigreerunud, ja ema vahetasid omavahel kirju. Isa arvas, et olnuks parem, kui poisiga olekski olnud kogu lugu ja tundis muret, et mis temast nüüd saab. Ema ütles, et ehk need armid ongi talle innustuseks," rääkis Laas.

1928. aastal naases ta Saaremaale vanaema juurde. "Ta oli klaverimängu ja joonistamise kogunud selleks hetkeks nii palju raha, et ta sai võtta Euroopa turnee. Selle raames oli ta ka Eestis ja sellest ajast pärinevad tema põhilised mälestused Saaremaast," rääkis Laas.

Väidetavalt on Kahni, kes projekteeris elumaju vähe ning keskendus pigem suurvormidele, inspireerinud ka Kuressaare loss. PÖFF-il toimuva esilinastuse jaoks tuleb Tallinnasse ka Kahni lapselaps Gregory Kahn Melitonov, kes peab loengu perekonna arhiivist ja selle sisust.