Viivi Luik: kuni kirjanik ei ole inimtüüpi kujutanud, ei näe teda ka teised
Äsja 80. sünnipäeva tähistanud Viivi Luik rääkis kirjandussaates "Loetud ja kirjutatud", et kunstil ning kirjandusel on võime tuua ajaloost nähtavale tegelasi, kes on küll oma aega mõjutanud, aga sealjuures nähtamatuks jäänud.
Luik möönis oma elule tagasi vaadates, et ühelt poolt on ta tahtnud teha kõike, mida seni elus teinud on. "Teiselt poolt ei oleks julgenud siiski oodata, et ma saan näiteks Roomas neli aastat elada. Mõnes mõttes on elu läinud huvitavamalt, kui ma julgesin väikesena arvata. Aga teiselt poolt ei ole see mulle ka üllatus, sest vene ajal, kui piirid kinni olid, siis ma teadsin seda teoreetiliselt. Tegelikult ei tähendanud see mitte midagi, sest minu arust pidi elu ikkagi mööduma vabalt," rääkis Luik.
Sügise alguses avaldas Luik kogumiku "Üheksa loengut", mis sai ainest 2025. aasta sügisest kuni 2026. aasta kevadeni Tartu Ülikoolis vabade kunstide professorina peetud loengutest.
"Ma poleks seda raamatut ega neid tekste iial kirjutanud, kui mulle ei oleks pakutud vabade kunstide professori kohta Tartu Ülikoolis. Alustasin 2025 sügiselt ja tänavu kevadel lõpetasin. Teadsin, et see on väga nõudlik amet. Leidsin võimaluse avaldada mõtteid või rääkida millestki, mis mind on tegelikult eluaeg huvitanud: ajaloo ja inimese seos. Kirjandus, ajalugu ja inimene. Kuidas need kolm komponenti on omavahel ühendatud ja kuidas üks kujundab teist," selgitas Luik.
"Kuni kirjanik ei ole seda ajaloo sünnitatud inimese tüüpi näinud ja seda kujutanud, nii kaua ei näe seda ka teised inimesed. Olen seda ise kogenud ja toonud alati näiteks Mati Undi "Sügisballi". Kuidas Unt tõi järsku Mustamäel nähtavale suure hulga inimesi. Järsku saadi teadlikuks Mustamäe olemusest ja seal olid ka sellised tegelased, keda inimesed ei olnud märganud," lisas kirjanik.
"Aga nii on, sest ühelt poolt need nähtamatud inimesetüübid tegutsevad, mõjutavad aega, mõjutavad kõike seda, mis meie ümber toimub. Teisest küljest jäävad nad nähtamatuks, kuni neid ei kujutata. Sellel ajal, kus me praegu elame, on just see huvitav külg, et seda inimese tüüpi, kes seda aega just praegu kujutab, ei ole veel kirjanduses tegelikult näha," tõdes Luik.
"Üheksa loengut" jalutab läbi 20. sajandi ja võtab peaaegu kümnendite kaupa ette inimese muutumise ajas vastavalt sellele, mis on toimunud maailmas ja ühiskonnas. Kokku saavad erinevad omadused ja tüübid, erinevad kirjanikud nii meilt kui ka mujalt.
Luik lisas, et ajas muutub ka rõhk tegelaskuju tähendusele. "Kirjanik on seda kunagi mõelnud võib-olla ühtemoodi. Sada aastat tagasi näiteks Thomas Mann novellis "Surm Veneetsias". Kuidas see tänapäeval mõjub? Kuidas tegelaskuju muutub, kuidas see tegelane, keda autor võis pidada peategelaseks, muutub järsku kõrvaltegelaseks ja peategelaseks tõuseb hoopis keegi teine, kes väljendab tegelikult seda ajastut täpsemini ja ütleb meile selle kohta väga palju," märkis Luik.
Kuigi ajalugu käsitletakse sageli just murrangute ja sõdade kaudu, siis Luige sõnul on enne neid olemas ühe ajastu inimtüübid. "Need tüübid on tavaliselt enne olemas ja tänu sellele tekivad siis need murrangud. Kui me teaks, kes see on, kes seda murrangut ette valmistab, siis me teaksime alati väga palju sellest, mis meid ajaloos ees ootab," möönis ta.
Raamatu pühendas luig lugemise kunstile. "Ma mõtlen selle all mõistmisega lugemist. Mitte lihtsalt niisama lugemist, sest lugeda oskab igaüks. Aga loetust enam-vähem nii aru saamist, nagu kirjanik on seda mõelnud. Loomulikult sellele loetule ise juurde mõtlemist. Et loetu ärataks lugejas mõtteid: see on lugemise kunst. Kui sa loed lihtsalt raamatu läbi, paned kõrvale ja ei mäleta sellest mitte midagi, siis sa sama hästi kui polegi seda lugenud. See ei ole sügav lugemine," nentis Luik.
Kuigi loengutes esineb mitmeid kirjanikke, siis võib Luige üheks eriliseks lemmikuks pidada Salingeri. Ka Luige kogumiku pealkiri on viide Salingeri "Üheksale novellile".
"Salingeri ma lugesin siis, kui eesti keeles ilmus "Kuristik rukkis". See oli päris 1960. aastate alguses ja mina olin samas eas nagu peategelanegi. Salingeri raamat oli üks esimesi, mis läks mulle selles mõttes korda, et see oli hoopis teistsugune raamat, teistsugune kirjanik, teistsugune elutunnetus. See oli minu aeg, mille ma sealt leidsin ja selle poolest on see veel eriti huvitav. Peale minu läks see veel kümnetele tuhandetele noortele üle terve maailma korda. Ta ei olnud mitte oma sünniaasta kirjanik, vaid tundus, nagu ta oleks olnud tunduvalt noorem. Tema enda põlvkonna kirjanikud temast nii väga lugu ei pidanud," tõdes Luik.
Toimetaja: Neit-Eerik Nestor
Allikas: "Loetud ja kirjutatud", intervjueeris Reet Weidebaum





















