Peeter Helme raamatusoovitus: Rein Raud üllatab ({{commentsTotal}})

Rein Raud
Rein Raud

Rein Raud - "Viimane kustutab tule"

Salv, 2018. 191 lk.

Rein Raud on kirjanik, kes suudab üllatada. Kas just ennast, seda ma ei tea, aga lugejat küll. Üllatamine on muidugi ohtlik tegevus. Nimelt ei tea järjekordset Rein Raua raamatut kätte võttes iial, millega tegu ning kas see kõnetab, mõjub mõnusalt ja huvitavalt või mitte. Selles mõttes on ka raske öelda, kes on Raua lugeja. Julgen väita, et sõltub raamatust – Rein Raud on mitmekülgne autor.

Nüüd on Raua sulest ilmunud värske romaan. See on 191-leheküljeline teos "Viimane kustutab tule". Tagakaanele on lisatud kaks soovitust. Neist esimese on kirjutanud kunagine peaministri pressinõunik Daniel Vaarik, kes nimetab teost poliitiliseks ulmethrilleriks. Teise soovituse autor on õiguskantsler Ülle Madise, kelle definitsiooni kohaselt on raamat "haarav rännak, mitte lihtsalt põnevus või ulme..."

Mõlema väitega võib nõustuda, aga lisan siia mõtte, mille ütles raamatu autor kord ise ühes seltskondlikus vestluses – ühte raamatut ei peakski žanriliselt määratlema, vähemalt mitte liiga kitsalt, sest eelkõige on kirjandus hea või halb ja alles teises järjekorras kuulub teos ühte või teise žanrisse.

Kindlasti on oluline pidada seda silmas romaani "Viimane kustutab tule" puhul, sest raamatu võtmine eelkõige või ainult ulmeteosena eksitab – kuigi ulmeline element on siin olulisel kohal. Samuti ei maksa võtta Rein Raua vastset romaani üheselt poliitilise põnevikuna, sest siis tekib oht seostada seda päevapoliitikaga. See aga kitsendaks.

Ometi on selge, et Rein Raud räägib lugejaga siin, nüüd, praegu. Raamatus käsitletakse teemasid, mis Eesti ühiskonda painavad, mille üle meil arutletakse ja fantaseeritakse.

Romaani käivitab stseen, kuidas Eesti Vabariigi peaminister Holger Tramm absurdsel ja verisel moel tapetakse – nimelt hammustab üks usuhull ta surnuks, olles just selleks puhuks lasknud teritada oma hambad skalpellide lihvimiseks mõeldud käiaga.

See mõjub ogara ja vahest isegi ülepakutuna, kuid lugedes teeb Raud hästi selgeks ühe kahjuks universaalse tõsiasja – rohkem kui ihad, soovid ja unistused, tõukavad inimesi tagant hirmud ja paranoiad.

Just nendest "Viimane kustutab tule" kõneleb. Romaan jutustab vandenõuteooriatest või sellest, kuidas piisab vaid vandenõuteooriate välja mõtlemisest, et nad asuksid ühiskonda mõjutama. Ja muidugi räägib see Eesti ühiskonnast. Rein Raud asub fantaseerima, mis juhtub, kui mõni ühiskonnas valitsev suund, mõte või hirm arenevad äärmuseni. Milliseks võib meie ühiskond muutuda olukorras, kus üks seltskond on veendunud, et tal ja ainult tal on ravim kõigi haiguste vastu. Kas sellises olukorras saab enam kõnelda moraalist, vastutustundlikust valitsemisest ja vähemustega arvestamist? Ega vist.

Ütlemata ära, mis täpselt juhtub, mainin vaid, et "Viimane kustutab tule" on hoogne põnevik. Siit leiab seiklusi ja värvikaid karaktereid, leiab Eesti elu peegeldusi ja kõverpeegeldusi ning just parajal määral müstikat, et hoida lugejat lõpuni südame põksudes lehte keeramas. Head lugemist! 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: