Rein Raud: mul on olnud elu läbi harjumus kirjutada iga raamatut üks kord ({{commentsTotal}})

Foto: ERR

"OP+" vestles kirjanik Rein Rauaga, kelle sulest ilmus hiljuti uus raamat "Viimane kustutab tule". Raud rääkis muu hulgas Margit Kilumetsale, miks ta otsustas teoste tegevustiku tuua just tänapäeva ja siduda selle poliitikaga.

Rein, te olete kirjutanud Eesti vaat et kõige parema ajaloolise ulmeromaani "Ratsanik Melchior". Ja nüüd, teie uus raamat, "Viimane kustutab tule" on samuti ulmeromaan, aga tegevus on kolitud minevikust tänapäeva. Miks?

Ma päris ulmeromaaniks seda ei nimetaks. Ütleks, et ulmeliste sugemetega, sest seal mõned asjad tõesti ei seletu meile teadaolevate füüsikaseadustega ära. Aga tänapäeva on ta sellepärast paigutatud, et siin on mõned probleemid, millest ma olen tahtnud rääkida ja milleks mulle on tundunud, et see niisugune natuke tavaelu loogikat ületava põnevusromaani žanr on kõige parem. Kui rääkida lihtsalt näiteks poliitiku vastutusest ja igasugustest probleemidest, siis on oht, et see läheb väga kuivaks. Mõnikord on ka just huvitavam, kui teatud asjad on lükatud ekstreemi. Ekstreemist tulevad inimeste erinevad võimed – teha midagi või jätta midagi tegemata – ka kõige paremini välja.

Aga miks poliitika? Kas sellepärast, et aeg on niisugune?

Jah, maailma poliitiline süsteem on ju viimase paari-kolme aasta jooksul – vähemasti minu seisukohast vaadatuna – väga kiiva kiskunud. Toimunud on tohutu polariseerumine. Enam ei ole isegi seda ühist ruumi, kus nad saaksid asjadest rääkida. Samas on ka järjest enam nii meil kui ka mujal hakanud levima selline vaade, et "oi, need poliitikud, need on kõik mingid korruptandid". Või siis, et "meie valitsus, nad ei otsusta ju ise mitte midagi, kuskilt Brüsselist kõik dikteeritakse neile". Niisugune usaldamatus poliitika vastu, mis on mõnikord ka põhjendatud, midagi pole teha. Aga see on üks niisugune suur pusa, mis tuleks lahti harutada ja eks kirjanik saab seda teha oma vahenditega. Lihtsalt katsuda vaadata või läbi mängida mingisuguseid situatsioone, arengustsenaariume, võimalusi, kokkujooksmisi, kus erinevad probleemid satuvad ühe koha peale. Eks ma seda olen proovinud teha.

Selles raamatus on üsna äratuntavaid tüüpe. Kes hoolega loeb, tunneb ära näiteks komeedina seal vihiseva poliitiku Holger Trammi. Kas Eesti üldse vajab niisugust meest?

See on üks küsimus, mille ma arvan, et lugejad peaksid ise seal ära vastama, kes seda loevad. Aga tegelikult mul ei ole Holger Trammi kirjeldades olnud mitte kedagi silme ees. Tal tõesti sellist oma prototüüpi ei ole. Aga mõned teised on seal küll, kellel on mõned reaalelulised eeskujud ka, aga ma loodan, et ma ei ole kellelegi liiga teinud.

Te olete üsna tõsised teemad valanud siiski meelelahutuslikku vormi. Miks?

Mu meelest ei saa rääkida sellest, et on olemas kõrge kirjandus ja madal kirjandus. Et on olemas niisugused žanrid, mis ongi nagu teistest paremad, ja siis on selline nn põnev praht, lihtrahvale. On olemas hea ja halb kirjandus. Ma ei hakka väitma, et mu romaan on tingimata just seal hea kirjanduse sees, aga ma kindlasti ei ole tahtnud kirjutada ka midagi halba. Seetõttu ma arvan, et see žanriküsimus on tegelikult pseudoprobleem. See on pseudoprobleem, mis on väga paljusid kirjanikke vaevanud. Näiteks John Banville, kellest on räägitud kui võimalikust Nobeli kandidaadist, on kirjutanud terve hulga raamatuid oma nime all, mis mulle eriti ei meeldi. Aga Benjamin Blacki nime all on kirjutanud terve hulga suurepäraseid kriminaalromaane, mida ta lihtsalt ei ole tahtnud oma nimega siduda, et kuidagi madal on. Kazuo Ishiguro, kes on Nobeli preemia ka saanud, on samuti tegelikult kirjutanud mitu ulmelist või ulmeliste või fantaasiasugemetega romaani. Kas või see "Ära lase mul minna" ja siis see viimane, "Maetud hiiglane". Samuti Margaret Atwood, kelle "Teenijanna lugu" on puhas ulme. Või Cormac McCarthy "Tee", samuti täitsa puhas ulme, või siis tema "Ei ole maad vanadele meestele". Alati on neil kergelt ebavlev suhe – "ma olen justkui päris kirjanik, ma nagu ei tunnista seda". Miks? Ma arvan, et asi ei ole žanris, vaid asi on ikkagi kirjanikus. Mõni lugu nõuab teatavat žanrit selleks, et ennast jutustada.

Nii et te ei tunne ennast puudutatuna – või pigem vastupidi –, et Daniel Vaarik võrdleb teid selle raamatu tagakaanel Stieg Larssoniga?

Ei, ei tunne ennast puudutatuna, vaid pigem võtan seda kui komplimenti, sest Stieg Larssoni raamatuid olen ise ka lugenud tohutu põnevusega. Ainult see on küll Larssoni raamatutega olnud, et kohe kui silmad tõstan, siis mõtlen, et nii ei saa olla. Seni, kuni loed, seni tundub kõik äärmiselt reaalne ja kaasahaarav. Aga kohe, kui silmad tõstan, mõtlen, et no see on natuke üle võlli tal. Ma loodan, et minu tekstiga nii ei ole ja selles mõttes ma kardan ka, et Daniel Vaariku ennustus ei lähe selles mõttes täide, et minust saakski nüüd niisuguste raamatute kirjutaja, sest mul on olnud elu läbi harjumus kirjutada iga raamatut üks kord. Järgmine tuleb jälle midagi hoopis muud.

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: