Kuidas liigitaksite enda uut romaani? Ulme? Utoopia? Nordic noir? Minule tundub, et need kõik žanrid on seal olemas, aga läbipõimunud kujul.

Ise ütleksin, et esmajoones poliitiline thriller. Seda just küsimuseasetuse poolest, sest sündmustikus on päris ilmselt thrillerit rohkem kui poliitikat, ehkki mõned mu oma lemmikstseenid on just poliitilise poole pealt. Kerge ulmeline aspekt on tal ka, aga teadusulme sõna klassikalises mõttes see kindlasti ei ole. Midagi tavamaailma piire ületavat on mul pea igas raamatus olnud ja nii ka siin, aga raskuspunkt on ikkagi mujal. Nordic noir Eesti moodi — miks mitte.

Mis ajendas teid seda raamatut kirjutama? 

Olen viimase paari aasta jooksul lugenud väga palju poliitikateemalist akadeemilist kirjandust, sest see, mis praegu maailmas toimub, teeb mulle suurt muret. Samas olen ise aastakümneid vahel poliitilisi thrillereid lugenud, eriti spioonilugusid, põnevikest on see alati olnud mu lemmikžanr. Kuidagi iseenesest läks nii, et see mure ja see žanr said korraga kokku.

Kas raamatu ilmumine Riigikogu valimiste hakul oli teadlik valik? Selline ilukirjanduslik poliitiline äratus justkui?

Ei. See ajastus tuli välja natuke juhuslikult, aga mul on hea meel, et nii läks. Mu raamatu sündmuste tegelik alguspunkt on ka ju üks valimiseelne teledebatt. Mingis mõttes on see tekst ka mahukas seletus, miks ma ise poliitikasse pole läinud, ehkki ettepanekuid on tehtud korduvalt. Nii et las olla minu panus sellesse protsessi pigem kirjanduslik.

Olete kirjutanud kultuuriteoreetilisi tekste, luulet, ajalooromaane, seda nimekirja võiks jätkata. Eestis ei ole just palju autoreid, kes nii vabalt kirjanduses ringi liiguksid. Kas seda on keeruline saavutada?

Eks see sõltub inimesest, minu jaoks on see kõige loomulikum olemisviis. Aga ma loen ise ka kogu aeg väga erinevaid raamatuid. Muide, ma ei püüa üldse neid kirjutamisviise rangelt lahus hoida, mu meelest juhtuvadki kõige huvitavamad asjad seal hämaralal, mis jääb erinevate mõtteviiside vahele ja suudab neid omavahel ühendada. Isegi rangelt teaduslikule tekstile tuleb vahel kasuks natuke dramatismi, samuti leidub filosoofe, kelle teostes ei paelu üksnes mõtted, vaid ka stiil.

Vaat et täpselt aasta tagasi ilmus teie mahukas romaan "Kell ja haamer", nüüd "Viimane kustutab tule". Kui kaua te enamasti ühe romaaniga töötate? Kaua värskelt avaldatud romaan töös oli?

Hakkasin seda raamatut kirjutama tegelikult juba 2015. aasta kevadel, sama aasta augustis oli juba suur hulk temast paberil. Aga midagi seal ei klappinud, ma sain aru, et pean selle mõneks ajaks seisma jätma ja kirjutasin vahepeal valmis hoopis "Kella ja haamri". Siis aga tulin selle käsikirja juurde tagasi, kirjutasin temast välja ühe tegelase ja tegin muidki parandusi.

Mul on üldse selline komme, et tekstid küpsevad mõnda aega, vahel juhtub, et lausa aastaid. Ise nimetan seda inkubatsiooniperioodiks, praegugi on mul selles faasis koguni neli erinevat lugu. Ka pärast seda, kui esimene variant on valmis, võivad veel tükk aega nii-öelda järeltöötluses olla, üks lühiromaan ka just puhkab parajasti. Aga millalgi saabub alati hetk, kui on vaja raamat endast välja saada, panna punkt ja mitte midagi rohkem muuta, sest enam ei suuda tervikut enda sees lahti hoida ja tekib oht, et tekst läheb hapuks. Ka seda on juhtunud, need raamatud jäävadki ilmumata.

"Viimane kustutab tule" mõjub Eesti ulmekirjanduses üsna värske tuulena, mis eristub tugevalt kõigest muust. Mis elu teie arvates Eesti ulmekirjandus elab? 

Ma ei saa öelda, et oleksin sajaprotsendiliselt kursis, kuigi vahel ikka loen. Muu maailmaga võrreldes on ta natuke liiga mehine mu meelest, ehkki Triinu Meres on väga meeldiv erand, tema "Lihtsad valikud" oli üks mu lemmikuid eelmise aasta Eesti ilukirjandusest üleüldse. Aga nagu öeldud, ega ma oma raamatut siiski päriselt ulmekirjanduse alla ei liigitaks, poliitilisi thrillereid jälle Eestis eriti ei kirjutata, kuigi nende jaoks ainet leiduks ju küll.

Kas on mingeid kirjanduslikke mõjusid, tänu kellele on "Viimane kustutab tule" just selline teos? Mõni autor, konkreetne teos?

Seda mitte. Küll aga panin end seekord proovile kahe reegliga. Mõned mu sõbrad on varem öelnud, et mu lood võtavad käimaminekuks vahel natuke liiga palju aega, nõnda siis otsustasin, et juhtuma peab hakkama kohe ning hoogu ei tohi ka hiljem maha võtta.

Samuti otsustasin, et tegelaste teadvusse pääseb lugeja kiikama ainult siis, kui see on absoluutselt vältimatu. Ei mingeid pikki sisemonolooge. Sedasi kirjutamine nõudis minult tegelikult päris tugevat eneseületust. Ühtlasi ma ka õppisin väga palju.

Saates "OP+" rääkisite, et kirjutate iga raamatut üks kord ning järgmine teos tuleb midagi täiesti uut. Paljud kirjanduse põnevad nurgatagused on teil juba läbi käidud ja avastatud, kas oskate juba välja tuua mingeid alaliike või žanre, mida tahaksite avastada ja järele proovida?

Oo, neid on veel järel küllaga. Aga nagu öeldud, kõige huvitavamad on minu jaoks need vahepealsed, päriselt kaardistamata alad, kus erinevad kirjutamisviisid kokku saavad ja üksteiseks üle lähevad. Ja peamine on minu jaoks ikka alati olnud lugu, mis mind ennast puudutab ja vajab jutustamist. See peab alati olema. Kirjutamine lihtsalt kirjutamise pärast mulle ei istu. Ometi on mul praegu küpsemas ka üks selline romaan, milles lugu nagu polekski, ainult tegelaste katsed üksteist mõista.

Kui palju te ise praegusel ajal üldse raamatuid loete? Mis on viimase aja säravamad kirjanduslikud elamused?

Päris iga päev ei jõua, ehkki tahaks, teinekord jälle õnnestub võtta endale terve hommik. Just lõpetasin briti kirjaniku Rachel Cuski romaani "Outline", mis oli suurepärane, enne seda oli Cees Nooteboomi "Rituaalid", ka väga hea raamat. Parasjagu on pooleli Maarja Kangro "Minu auhinnad", väga lustakas lugemine, eriti kuna ka ise seal tegelasena esinen.

Kes võiks olla "Viimane kustutab tule" potentsiaalne lugeja? Noor või vana? Ulmehuviline või poliitikaspetsialist?

Ma ei tahtnud, et see oleks selline raamat, mille inimene endale küll hangib, aga paneb siis riiulisse, ootama rahulikumat aega, mil ta võiks selle ette võtta. Sest seda aega ei pruugi üldse tulla. Aga muidu võiks ta küll sobida enam-vähem igale ilukirjandust lugevale inimesele.