Kaupo Meiel: auhinna hinda küsi auhinnatult ({{commentsTotal}})

Kirjanik Maarja Kangro
Kirjanik Maarja Kangro Autor/allikas: Scanpix/Eesti Meedia/Sander Ilvest

Maarja Kangro "Minu auhinnad" on tsunftisisene raamat. Laiemale lugejaskonnale on see keelatud kui teadmine, kuidas tehakse seadusi ja vorsti, kirjutab Kaupo Meiel Sirbis.

Maarja Kangro on praeguses ajas kõige õigem inimene kirjandusauhindadest kirjutama, sest tal on omajagu auhindu, parasjagu irooniameelt ja küllaldaselt tervet mõistust. Pealegi oskab Kangro erinevalt nii mõnestki kirjanduspreemia laureaadist ka päriselt kirjutada.

"Minu auhinnad" jaguneb kaheks enam-vähem võrdseks osaks. Esimeses osas "Minu auhinnad" lahkab autor raamatu teemat oma vaatepunktist. Teises osas "Meie auhinnad" on käsitletud kirjandusauhindu ja tunnustust laiemalt.

Miks just auhinnad ja miks just tema seda teemat käsitleb? Autor seletab seda raamatu eessõnas nõnda: "Aga selles, et keegi peab auhinnandusest kirjutama, olin ma ühel hetkel jõudnud veendumusele. Nii tähtis on see tunnustuseküsimus, et tahaks väikest lahtimonteerimist. Ükskõik mil määral see mul õnnestub, loodan ma – heauskselt –, et teema käsitlemine suurendab lõpuks solidaarsust, mõistmist ja võibolla isegi võrdsusetunnet loojate vahel. Või lausa loojate ja mitteloojate vahel" (lk 14).

Kõik, kes tahavad vähegi aimu saada, kuidas kirjandusauhindade ja teistegi tunnustusavalduste kandidaadid ja laureaadid välja valitakse ning pärjatakse ning mida nood samal hetkel ja mõni aasta hiljem tunnevad, leiavad sellest raamatust vastuse. Samuti on "Minu auhinnad" tänuväärt õppematerjal neile, kes otsivad õnne, milleks ühes kindlas segmendis on näiteks kulka kirjanduse aastapreemia või vähemalt nominatsioon.

Õnne kirjandusauhinnad ometi ei too. Kohmetult naeratades vastu võetud klaaskerad ja diplomid jäävad enamasti kuhugi toa- või keldrinurka tolmu koguma. Ka eessõnas mainitud heausksel lootusel, et teema käsitlemine suurendab lõpuks solidaarsust, mõistmist ja võib-olla isegi loojate või lausa loojate ja mitteloojate võrdsustunnet, ei ole suure tõenäosusega määratud täituda, sest eks näljane mõtle ikka leivast ja jutt, et kõnealune leib maitseb tegelikult nagu saepuru, ei veena. Kogu auhinnaelu läheb pärast seda raamatutki samamoodi edasi kui seni. Osa lolle premeerib teisi lolle (auhinnast ilmajäänu vaate­nurk) ja osa lolle saab kirikus ka peksa (universaalne vaatenurk, mida viisakas seltskonnas väljendatakse alles pärast neljandat veini).

"Minu auhinnad"

"Minu auhindade" esimeses osas räägib Kangro selgelt, elavalt ja pihtimuslikultki oma kogemustest kirjandusfestivalidel, pidulikel aktustel, žüriides kodumaal ja välismaal aastast 2003 kuni aastani 2016. Tänuväärselt ei ole raamatus mingit trikitamist isikunimedega. Raamatu Märt Väljataga on päris Märt Väljataga, raamatu Kirke Kangro päris Kirke Kangro, raamatu Peeter Sauter päris Peeter Sauter ja nõnda edasi. Vaid mõnel üksikul korral on isiku nimi jäänud välja ütlemata, kuid sedagi väga mõistetaval põhjusel: kui keegi sulle tundlikku infot lekitab, siis hoiad ta isiku saladuses, sest ega kroonik pole koputaja.

Raamatu esimene pool haakub tinglikult Kangro romaaniga "Klaaslaps", mille põhiteema on süngem kui mingi auhindade tilulilu, aga kokku moodustavad need nauditavalt loetava realistliku pildi ühe humanitaarse vereringega inimese elust ja tegemistest XXI sajandi algupoolel. Ei puudu "Minu auhindadeski" lihtne argisus: saab teada, kuidas autot pargitakse, köögis teed juuakse või politseile seletuskirja kirjutatakse.

Peaaegu kõik inimesed, kellega lugeja "Minu auhindades" kohtub, on vaimsete huvidega, arukad ja sümpaatsed. Selliste seas elades ja tegutsedes muutuks, kipun arvama, igaüks iga päevaga veidi sügavamaks ja eeterlikumaks. Isekad torumehed, filosofeerivad laohoidjad, nukrate silmadega koristajad ja pirtsakad poemüüjad jäävad selle raamatu maailmast välja.

"Minu auhinnad" räägib eesti kirjanikest-tõlkijatest-toimetajatest – küll mitte kõigist, vaid üsna kitsast ringkonnast niigi kitsa ringkonna sees. Veidi kirjanduslikku klatši ja mõni õõnes kon­flikt raamatulehekülgedel küll leidub, aga tühi nendega.

Raamatu "Minu auhinnad" esimest osa võib lihtsalt nautida kui lobedalt kulgevat ausat lugu armsatest ja/või kiiksuga kodumaistest ning välismaistest kirjanikest. Lisaks saab – kui lugeja on ise mõnel kirjandusõhtul esinenud, kirjanduspreemiate žüriis istunud, ehk isegi kirjandusauhinda vastu võttes kõne pidanud – äratundmisrõõmust rõkata.

Kirjandusilma tõusud ja mõõnad, stress, mida tekitab tunnustamatus, ja stress, mida omakorda tekitab tunnustus, ei ole aga lihtsalt üle kantav müütilise tavalise inimese maailma. Tee või tina, aga keevitaja mured on teistsugused kui kirjaniku mured, nii et kokkuvõttes on "Minu auhinnad" ikkagi tsunftisisene kirjandus. Professionaalsetele kirjanikele-tõlkijatele-toimetajatele kohustuslik, raamatukogutöötajatele ja kirjandusõpetajatele soovituslik, harrastuskirjanikele lubatud, laiemale lugejaskonnale keelatud kui teadmine, kuidas tehakse seadusi ja vorsti.

"Meie auhinnad"

Raamatu teises osas "Meie auhinnad" vaatleb Maarja Kangro imetlusväärse põhjalikkusega (kirjandus)auhindade ajalugu ja tänapäeva, abiks suur hulk kodumaiseid ja välismaiseid kirjalikke ja elavaid allikaid. See on loetav nii "Minu auhindade" jätkuna, mis lisab praktikale teooria, kui ka täiesti eraldi monograafiana. Autori elu, millel põhineb raamatu esimene osa, jääb tagaplaanile, kuid ei kao täiesti, vaid seob kaks poolt tervikuks, olgugi üsna lõdvalt. Kangro käsitleb tsitaatide, viidete ja arutluste vahendusel arvatavasti kõiki võimalikke aspekte, mis kaasnevad auhinna ihaldamise ning selle saamise, sellest ilmajäämise või sellest loobumisega. Selgelt toob ta näiteks esile ühe olulise (kui mitte kõige olulisema) faktori kogu selles auhinnatemaatikas – enesepettuse. "Enesepettus säästab vaimset tervist, ja lõpuks hoiab ju suurt osa kirjanikestki tegusana usk, et nad on nii omapärased ja ainulaadsed" (lk 251). Ja kui me juba oleme nii omapärased ning ainulaadsed, siis "meie isikust peab mingi jälg jääma (rohkem kui ainult laip), siis olgu see juba uhke jälg. Ja olemegi tagasi seal, kus enne. See tähendab elus ja auahned" (lk 287). Ammendav? Põhimõtteliselt küll, jah.

Kogu selle suure auhinnatamise juures, millele "Minu auhindade" autor on keskendunud, pole raamat jäänud siiski nii pealiskaudseks, et oleks unustatud ära looming kui selline. Luulest ja proosast ja tõlkimisest ei kirjuta Kangro selles teoses ehk põhjalikult, aga täiesti piisavalt, et auhinnad ja tunnustus ei jääks õhku rippuma kui asjad iseeneses.

"Minu auhindades" leidub kõike: inimesi, loomingut, filosoofiat, arukust, irooniat, aga mitte kurja irooniat, ja – mis kõige tähtsam – piisavalt vastuseid küsimustele, mis on auhinnad, miks me neid tahame ja kellele need korda lähevad.

Millal on auhindu vähe, millal piisavalt, millal üleliia? Kuidas kellelegi. Ehk illustreerib seda kõige paremini meenutus Raimo Kangrost: "Gümnasisti ja tudengina kuulasin veiniklaasi kõrvale oma isa, kes vaatamata rohketele tiitlitele ja autasudele tundis ikka justkui, et teda pole piisavalt tunnustatud. [—] Kui isa sai oma kolmanda kulka preemia ja ma talle õnne soovisin, ütles ta: "Mis neil muud üle jäi"" (lk 114–115).

Mis Maarja Kangrolgi muud üle jäi kui kirjutada see raamat. Mis premeeritutel muud üle jääb kui tulbid vastu võtta ja edasi elada. Mis preemiast ilmajäänutel muud üle jääb kui veidi kurvastada ja edasi elada. Puškin kirjutas (Jaan Kärneri tõlkes): "Ma samba püstitin, mis pole tehtud käega". Maarja Kangro kirjutas: "Raha kanti üle, maksud võeti maha" (lk 65). Mõlemal on õigus.

Loe artiklit Sirbist.

Toimetaja: Rutt Ernits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: