Peeter Helme raamatusoovitus: Maarja Kangro võbeleb ilu ja aime piiril ({{commentsTotal}})

Maarja Kangro
Maarja Kangro Autor/allikas: ERR

Maarja Kangro - "Minu auhinnad"

Nähtamatu Ahv, 2018. 336 lk.

Maarja Kangro uus raamat "Minu auhinnad" on ilukirjandus ja ei ole ka. Ja ma ei pea sugugi silmas seda, et teos koosneb kahest osast, millest esimene räägib mina-vormis ja mõnusalt lõikava huumoriga ning esseistlikus laadis autori isiklikest läbielamistest; teine pool on aga sotsioloogiline ülevaade nähtusest mida võiks nimetada auhinnakultuuriks.

Raamatu mõlemad pooled võbelevad ilu- ja aimekirjanduse piirimail ja Maarja Kangro püsib teadlikult noateral. Ta räägib päriselt toimunust ja kõik inimesed raamatus – kaasa arvatud siinkõneleja – esinevad enda nime all. Samal ajal on tema lood, mis jutustavad kirjandusauhindade saamisest, samuti nende andmisest ning tööst ühe või teise žürii koosseisus, esitatud terviklike, sageli puändiga varustatud lühijuttudena. Niisiis oleks tegu justkui elust inspireeritud belletristika või mälestuslike esseedega.

Raamatu teise poole kohta võib öelda sama: autor tsiteerib küll arvukalt kultuuriteaduslikke, filosoofilisi, semiootikaalaseid ja sotsioloogilisi uurimusi ja muid kirjutisi, kuid esitab kogu info mitte mingi pseudo- või päristeaduse vaid mõnusas stiilis edasi antud kompilatsioonina. Kangro tunneb ilmselgelt mõnu järelduste tegemisest, neisse omakorda skepsisega suhtumisest ning nende sidumisest enda elukogemusega.

Auhinnad on iseenesest üks peenike värk. Neid ihaletakse, aga seda ihalust pole ilus välja näidata. Neid peetakse subjektiivseteks ja kõik kunstnikud-kirjanikud on valmis kätt südamele pannes kinnitama, et ega nad auhinna pärast tööta ning üleüldse pole auhinnad mingi mõõdupuu – kuid ometi... Jah, ometi...

Ja just selles kummalises segadikus püüab Maarja Kangro teed rajada. Esmalt enda näitel. Ta võtab peatükk peatüki kaupa ette kõik kirjandusauhinnad, mis ta on kunagi saanud ja ka need, mille jagamisel ta on pidanud osalema ning jutustab nendega seotud tunnetest, mõtetest, seikadest ja juhtumitest. Sissejuhatuses ütleb ta, et need, keda huvitab kirjanike eraelu, võivadki piirduda raamatu esimese poolega.

Sest teose teises pooles ta katsubki uurida juba üldistavamalt, mis on auhinnad, miks neid antakse, mis rolli nad kultuuris ja ühiskonnas täidavad ning kuidas nad mõjutavad nende saajaid – ja ka ilmajääjaid.

Nagu öeldud, et lähe Maarja Kangro seda tehes siiski tõsiteaduslikuks. See kõik on kirja pandud silmnähtava mõnu ja rõõmuga ning arvan, et tegelikult pole teose teine pool sugugi ebahuvitavam. Võiks isegi öelda, et see üllatab: kirjutab ju Maarja Kangro millestki üsna spetsiifilisest, mis peaks justkui huvitama eelkõige kirjanikke ja kunstnikke, mitte niivõrd laiemat publikut. Ometi mulle tundub, et "Minu auhinnad" on üks tore ja vajalik raamat kõigile kirjanduse sõpradele, sest aitab paremini aru saada seda, millises taktis kirjanikud hingavad, mis neid erutab, mis hirmutab ja mis toimub selles sootsiumis, mida nimetatakse kirjandusilmaks. Head lugemist! 

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Vikerraadio



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: