Arvustus. Kas Maarja Kangro "Minu auhinnad" võib saada auhinna? ({{commentsTotal}})

Maarja Kangro
Maarja Kangro Autor/allikas: ERR

Uus raamat

Maarja Kangro

"Minu auhinnad"

Nähtamatu Ahv

Mäletan - ja sinna on rida aastaid tagasi - kui Maarja võttis (vist kuskil kõrtsus veiniklaasi juures) jutuks, et kas on äkki nii, et vahetult elust lähtuv kirjanduslik tekst läheb rohkem korda ja on ehedam kui puhas fiktsioon?

Ma ei osanud midagi vastata (minu meelest oli enamasti nii nagunii, kui sa pole just valdavalt fantaasiamaailmas elav või muidu hull) ja teema tundus Maarja puhul mõttetu ja absurdne. Maarja polnud siis veel kirjutanud "Klaaslast", aga oli kirjutanud pinude viisi krüptilist luulet, millele ma pihta ei saanud, kuigi korduvalt proovisin. Luule tundus mõistuslik, ideedest lähtuv, meelelisusevaba, isegi eluvaba. Kuigi Maarja ise on veider kombinatsioon jõulisest ratsionaalsusest ja meelelisusest, teravast irooniast ja empaatiast (kena kombo tekstitegija jaoks). Kuskilt ma adusin, et kirge peab ta luules olema, aga mis sorti kirg see on, pihta ei saand. Tundus, et kui muidu püüab inimene ajuga oma ihu ja hinge analüüsida, siis Maarja sööstab tundeliselt mõistust katki hammustama, või siis keelt või loogikat, aga taoline kraam on alati mu haardeulatusest välja jäänud.

Pisut paremini saan pihta nüüd, kui Maarja kirjutab auhinnaraamatus Zanzottost, keda ta siis tõlkis ja kuidas Zanzotto eritleb tunnetust ja keelt ja poeb vist kuidagi veel nende sisse või taha (taju tajub iseennast). Samas kui Zanzottol jõudvat enesereflektsioon võõrandumiseni, siis Maarjal (vähemalt näiliselt) on identiteet esmapilgul tugev ja selge (aga nüüd tundub mulle juba, et identiteet on mitmetine või rollirikas, mänguline, olemata skisofreeniline).

Nojah, ja proosa, jutud olid tal sarkastilisevõitu, andsid sotsiaalseid ja seksistlikke lõuahaake ja neis puudus see, mis veetles mind - lasta kirjutamisel end kanda, aga mitte uppuda, kui õnnestub ja mitte püüda kirjutamist oma kontrolli all hoida. Nagu jazzis võib kirjutades olla väikseid salaplaane, aga kui kerkinud loominguline elukas või golem dirigendikepiga läbi susata, siis visiseb ta tühjaks ja vajub kokku. Kirjanik ehitab krati, kes talle loomingut kokku kannab, aga selle kratiga käib lõputu võitlus ja vastasikune ärategemine nagu Rainer Sarneti "Novembris".

Ühesõnaga, ma ei saanud aru, miks Maarja sellist juttu ajab.

Aga siis kirjutas ta "Klaaslapse", mis ratsionaalsuse kõrval lasi mängumaale irratsionaalse loodusjõu, mille vastu uhke inimene on võimetu. Tulemus oli kobe. Toores ja verine elu. Nagu kuninganna oleks pööbli lossi lasknud ja nautinud, kui need lagastavad ja lossi maha põletavad. (Meenub Reinu jutustus "Krahvinna von Richter"). Ühe nõksu leidis Maarja minu meelest veel. Kui seni oli keskne tegelane olnud valitseja ja kunn, siis korraga võis kunn osutuda peksupoisiks ja see dualism on tugev tekstialus. Kui kuningast saab kerjus, on alati huvitavam, kui kerjusest kuningas. Mida kerjus ikka lossis teha oskab, nagu Andruselt teame, sööb lihtsalt seepi. Te võite öelda, et klaaslapse lugu on dokumentaal ja pole seal mingit taolist rehkendust. Ei tea, minu jaoks on, isegi kui on alateadlik. Ja ehk ongi asi selles, et teadvus on alateadvusega dialoogi astunud. Surma palge ees ja viimsel võitlusväljal tuleb iga sõdur lahingusse tuua. Kuigi näiliselt täristab Maarja sealgi endiselt oma iroonia- ja mõistusemõõka.

Sarnane vigur on mu meelest ka auhinnaraamatuga. Mustkunstnik näitab algul, et tal on tühi nii kaabu kui käed. Mida imet siit ikka tulla saaks. Trikitegija on lihtsalt jutupaunik. Ja ma hakkangi lihtsust uskuma, uskuma, et see, kes räägib, on lihtne nagu mina. Ja eks ta on ka, aga kui kaasa jalutada, hakkab tühjast silindrist tulema siidrätte ja tuvisid ja varsti ei saa enam aru, kust neid muudkui aga juurde tekib. Irratsionaalne maailm võtab võimust ja kipub kontrolli alt väljuma, mõistus eksleb kaoses ja üritab elumere lainetel surfata. Surfabki, aga kui ratsionaalselt, on iseasi.

Mulle on märkamatult sisse söödetud miski kibe silmiavav ravum või uus vaatepunkt. Potjomkini küla kistakse maha, trambitakse pilbasteks, aga ehitatakse samas kerge käega uuesti üles. Võibolla liialdan, aga minu meelest on raamat hea demo ratio ekslemisest kaoses. Et kaost võita, tuleb ta relvad omaks võtta ja olla isegi irratsionaalne.

Kui ma pidin kirjutama kohtumistest kirjanikega Hea Loo kirjastuse raamatusarjas, siis püüdsin ka ajada luulu, et kirjanikud on pseudoperekond, aga viga oli vist, et ma ei andnud niivõrd lugu, vaid ütlesin mõtted otse välja, mille tulemusena on mul mitu korda nööbist kinni võetud ja öeldud, et kõik on vale ja "ma kirjutan ise sinust ja sellest, kuidas päriselt oli". (Ei saa kedagi vägisi omaks teha.) See tähendab, ma ei näidanud asju, aga seletasin. Mida kirjanik tegema ei peaks. Ta peaks just näitama nii, et seletus ja tähendus, mida kirjutaja esitada soovib, tekiks lugeja peas.

Maarjal, ennäe, tundub, see õnnestuvat. Ka siin tõmmatakse igasugused maskid maha ja samas luuakse uus värskendav illusoorne reaalsus. Jällegi täiesti muretult ja lihtsalt, nagu punamütsike räägiks, kuidas vanaemale kooki viis ja noh, nii möödaminnes, ka hundiga pisut hullas. Tavaline jalutuskäik ja no hard feelings, kuigi vahepeal sai vist hundi kõhus oldud ja jahimehega veidi veini joodud.

Kas mina olen Peeter raamatust? Nii ja naa. Tegelane on ikkagi autori tegelane. Maarja raamatus olen tore tegelane, aga kellegi teise raamatus... Üks mu oma raamatu tegelastest leidis, et olen väike vana munn ja lubas kirjutada, kuidas asjad tegelikult olid. Ootan huviga. Teine kolleeg arvas, et ma ihkan, et kollane ajakirjandus must kirjutaks, aga kuna ei kirjuta, siis teen ise kollast ajakirjandust endast ja avaldan raamatuna. Eks ta ole. Õhtulehe toimetajana käis ta tõesti pinda, et must lugu teha. Punnisin vastu, aga lõin käega. Tühja kah. Aga nagu Maarja ütleb, ropendama peab lugupidamisega, nii võib kindlasti üksteist ivake aasida, kui empaatia säilib. Maarjal säilib. Minu meelest on inimarmastus neil perekonnaviga ja sinna ei tee mitte keegi mitte midagi.

Ja nüüd peaasi, kas kirjaniku palgal kirjutatud (pidin juba õelalt kihvama, et palga õigustuseks sooja sarkasmiga (pigem küll eneseirooniliselt) kirja pandud) auhinnaraamat saab auhinna? Tore oleks ja niiehknaa ei pääse kulka vabaauhinna otsustajad raamatust üle ega ümber. (Sest keegi pole suutnud siiani otsustada, mis žanris see raamat on.) Ja siis sõltub otsus juba nende huumori- ja absurditajust ja eneseirooniavõimekusest. Nad on keerulise olukorra ees. Kui auhindavad, tunnistavad auhindamise absurditeatrit, kui jätavad auhindamata, siis justkui püüavad seda varjata. Maarja on neile (kes on suuresti semud-sõbrad-tuttavad nagu raamatuauhindajadki) peene lõksu üles seadnud. Astud lõksu - jama, vaatad püüdlikult mööda - kah jama.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: