Rein Raud. Mood ja gravitatsioon ({{commentsTotal}})

Audrey Hepburn
Audrey Hepburn Autor/allikas: PA Wire/Scanpix

Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis, kirjutab Rein Raud värskes Sirbis.

Rõõm on näha, et minu artikkel sotsiaalsetest konstruktsioonidest on algatanud tõsisema poleemika (Mihkel Kunnus, "Kes on need, kes ei saa aru, mida tähendab mõiste "sotsiaalne konstruktsioon"" PM 2. V ja Lauri Vahtre, "Sotsiaalkonstruktivism ja hall udu" PM 4. V). Tõsi, Vahtre artikkel kubiseb möödalugemistest ja omistab mulle vigu, mida tegelikult ise teeb. Aga seda märkab funktsionaalse lugemisoskusega asjahuviline ju isegi. Seetõttu keskenduksingi pigem Vahtre artiklis leiduvatele mõtetele, mida on mõistlik edasi mõelda, sest ka neid on.

Kõigepealt tahaksin natuke laiemalt lahti rääkida tema esitatud vastanduse abstraktsiooni ja konstruktsiooni vahel. Abstraktsioonid on Vahtre järgi tekkinud, kui "inimkond on aastatuhandeid reaalsetest üksiknähtustest välja destilleerinud abstraktseid ühisjooni ja loonud suhtlemise hõlbustamiseks mõisted – "kivi", "laud", "loom", siit edasi veelgi abstraktsemad "ausus", "naiselikkus" jne." Tema abstraktsioonid seostuvad "analüüsi ehk lahtivõtmisega, millegi olemasoleva esiletoomisega". Konstruktsioon seevastu on Vahtre sõnul "plaanipärane tegevus nagu maja ehitamine, milleks peab olema mingisugunegi projekt" ning see seostub "sünteesimisega, kokkupanekuga, millegi uue – paraku ka väljamõeldise – loomisega". Siit saab tõepoolest ka mõistetavaks, miks paljude oluliste asjade sotsiaalne konstrueeritus Vahtrele muret teeb.

Eesti keele seletav sõnaraamat näeb asja siiski veidi teisiti ja annab sõna "konstruktsioon" üheks tähenduseks "ainult mõttes loodu, konstrukt" ning võõrsõnade leksikoni järgi on "konstrukt" omakorda "mõtteline konstruktsioon kui abivahend keerukate nähtuste selgitamisel". Seega näib, et keele normide kohaselt on "konstruktsiooni" kasutamine tema sotsiaalteaduslikus tähenduses täiesti korrektne. Siiski on Vahtre eristuses oluline iva, mis tuleb ehk paremini välja konkreetsemate näidete kaudu.

Avastused ja leiutised

Arusaadavalt on asjad kukkunud maha aegade algusest alates. Aga kui seda tegi üks kuulus õun puu otsast, mille all istus Isaac Newton, sai see nähtus nimeks "gravitatsioon" ning selle toimimist kirjeldati füüsikalise valemiga. Kas gravitatsiooniseadus oli olemas ka enne Newtonit? Jah ja ei.

Ühes mõttes jah, kuna tegelikkus järgis seda, vähemalt teatud ulatuses. Teises mõttes ei, kuna seda polnud kirja pandud. Võime aga öelda, et Newton avastas seaduse, ta ei leiutanud seda. Gravitatsiooniseadus on teatavas kokkuleppelises keeles sõnastatud tõdemus tegelikkuse kohta, millega hilisem füüsika on omakorda võinud vaielda. Tegelikkust iseloomustava joonena oli ta olemas, Newtoni formuleeritud valemina aga mitte. Esimeses mõttes ei ole tegemist konstruktsiooniga, teises on. Siit paljud möödarääkimised sotsiaalsete konstruktsioonide teemal tulevadki. Kui öeldakse, et "kõik on konstruktsioon", siis ei käi see tegelikkuse enese kohta, vaid selle kohta, mida me tegelikkusest arvame. Kuid ka gravitatsioonist saab rääkida ainult kokkuleppelistes keeltes – füüsikasümbolites näiteks – ning neis ei ole midagi objektiivset.

Nüüd aga vaatame näiteks moodi. Ka see on konstruktsioon, kuid hoopis teistsugune. Normid, kes mida selga võib panna, on olnud olemas kogu mäletatava ajaloo vältel. Kuid erinevalt (tegelikust) gravitatsioonist on need pidevalt muutunud. Ja samas on nende mõju inimeste elule olnud kogu aeg vaieldamatu. Moe mõistmine on võinud lisada ühiskondlikku prestiiži ja tõsta enesehinnangut. Aga hull tormamine moeröögatuste järel on sageli olnud ka vastupidise efektiga ja teinud inimese naeruväärseks. Moest võib üritada üle olla. Selline hoiak võib lausa moes olla.

Mis on aga kõige peamine: mitte keegi ei saa üksinda moodi muuta, aga ometi muutub mood kogu aeg. Moodi leiutatakse pidevalt. Moeloojad muidugi üritavad trende suunata ja maitseid mõjutada, aga ometi läheb see neil korda vaid osaliselt. Seda, mis on järgmisel hooajal päriselt moes, ei saa avastada nagu gravitatsiooniseadust. Aga inimeste käitumist mõjutab see ometi.

Mõned konstruktivismi oponendid võivad siinkohal tõsta pea ja öelda, et tõsi küll, aga sel juhul on ka konstruktivism midagi sarnast nagu parasjagune mood. Ja ongi. Sest mood on hea näide igasuguse kultuurinähtuse muutumisest. Mitte ainult see, mida me seljas kanname, vaid ka see, mida me loeme, vaatame, kuulame, mida me sööme ja kuidas me lõõgastume, kõik see muutub aja jooksul sarnase kollektiivse, ilma keskse suunajata tegevuse käigus. Teadustes asendavad Kuhni paradigmad üksteist, kunstis ja kirjanduses järgneb ühele voolule teine. Ja ka poliitilised ideoloogiad levivad üle riigipiiride ja vahetavad üksteist välja. Sageli toimub see aga nii aeglaselt, et me ei pane seda tähele ning arvame seetõttu, et meie tegelikkuse-konstruktsioon ongi maailma täpne peegeldus. Aga mida kiiremini muutub maailm, seda kiiremini muutuvad ka tema mõtestamiseks loodud konstruktsioonid.

Destilleeritud mõisted

Kui Vahtre väidab, et inimkond on aastatuhandete vältel üksiknähtustest destilleerinud abstraktse "naiselikkuse" mõiste, siis ta eksib lausa kaks korda. Esiteks, inimkonnal ei ole ka märksa lihtsamate nähtuste kohta ühtseid mõisteid. Näiteks eesti mõiste "sinine" jaguneb vene keeles kaheks värviks "goluboj" ja "sinii", aga jaapani sinist tähistav sõna "aoi" sisaldab ka seda, mis meil on "roheline", ehkki eriti heleda rohelise kohta on neil oma sõna "midori". Inglise "wood" on meil nii "puit" kui "mets", meie "mets" neil aga nii "wood" kui "forest". Olukord on sarnane sellega, kuidas maailma eri otstes on üksteisest sõltumatult tekkinud erinevad mõistestikud näiteks inimkeha toimimise meditsiiniliseks kirjeldamiseks: kehad ise on (bioloogiliselt) üsna ühesugused, aga nende kirjeldamise viisid mitte. Seda eristust võime võrrelda gravitatsiooniga: tegelikkus on sama, tema kirjeldamise viise võib aga olla mitmeid ja igaüks neist on konstruktsioon.

"Naiselikkusega" on asjad siiski veel keerulisemad. Keskaegses Euroopas võisid samas aegruumis kehtida lausa kaks vastandlikku naiseideaali – talupojad eelistasid elust pakatavaid, jõulisi naisi aadlike kahvatutele kaunitaridele. Nõukogude ideoloogia tõstis kilbile naistraktoristi Praskovja Angelina. Üpris erinevaid naiselikkusi väljendavad Audrey Hepburn ja Marilyn Monroe. Ning Aasia, Aafrika ja Lõuna-Ameerika eri otstes on asjad jälle teisiti.

Kõik need naiselikkused on erinevad, kusjuures – NB! – kõik nad on ka ühildatavad naissoo bioloogiliste omadustega. Aga kui me otsime kogu inimkonnale ühtset naiselikkuse mõistet, siis peale bioloogia suurt midagi järele ei jää. Ning antropoloogidel on üksjagu öelda ka selle kohta, kuidas naise ja mehe kui bioloogiliste olendite suhteid on kultuuriliselt kontseptualiseeritud – läbi erinevate perekonnavormide, seksuaaltabude, siirderiituste ja nii edasi. Rääkida naiselikkusest kui millestki gravitatsioonilaadsest, mis on avastatud ja muutumatu, tähendab lihtsalt mitte olla teemaga eriti kursis.

Kinniseotud jalad

Ja siit jõuamegi tagasi ühe keskse küsimuse juurde, kas ja miks on ikkagi vajalik selliseid konstruktsioone kritiseerida? Hiinas oli veel XX sajandil kombeks siduda kinni väikeste tüdrukute jalad, et need ei kasvaks, sest 1000 aastat kehtinud "naiselikkuse" ideaal pidas suurte jalgadega naisi koledaks ja võttis neilt võimaluse "edukalt" abielluda. Taga­järjeks oli tohutu arv katki­piinatud jalgadega naisi. Isegi ühe keisri XVII sajandil ettevõetud katse panna sellele praktikale piir ei andnud tulemust. Alles XIX sajandi teisel poolel kerkis korraga esile suur hulk aktiviste, ometi võttis aastakümneid aega, enne kui see jõhkrus ära lõppes, ning isegi veel 1950ndatel tuli mõnedel kaugematel aladel seda ette.

Miks? Sest oma elukorraldusega harjunud hiinlased pidasid seda loomulikuks, X sajandist alates destilleerunud abstraktsiooniks. Ja ometi oli tegemist lihtsalt liiga pikaks kehtima jäänud toksilise moega. Ma ei ole kohe väga paljudes asjades üldsegi ühel meelel Mikk Pärnitsaga, küll aga siis, kui ta kirjutab, et sotsiaalne konstruktsioon "kestab vaid niikaua, kuni keegi seda küsimuse alla ei sea ega endale teadvusta. Seega kestab sooroll edukalt seni, kuni selle kasud ületavad keskkonnaga toime­tuleku mõttes selle kahjud". Täpselt nii ongi, ehkki Mihkel Kunnus toob seda konstruktsionismi kuritarvitamise näiteks. Pärnits jätkab, et "praegune patriarhaat ehk mehi inimkonna eliiti asetav kuvand on tegelikult surnud ja iganenud. Praegune meeste sooroll on n-ö "toksiline", mis ei lase inimesel ennast avastada ja sunnibki ta kultuuripuuri". Sama seisukohta on aga väljendanud ka näiteks Margus Punab (EPL 13. IX 17.), keda tõenäoliselt ei süüdista keegi ühiselu alustalade kangutamises. Ja kui need kaks omavahel nõus on, siis on arvatavasti mõistlik selle teema üle aru pidada, sest muidu jäämegi ise endal jalgu kinni siduma.

Toimetaja: Merit Maarits

Allikas: Sirp



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: