Rein Raud: humanitaaria muudab inimesed raskemini programmeeritavaks ({{commentsTotal}})

Rein Raud.
Rein Raud. Autor/allikas: Mihkel Maripuu/Postimees/Scanpix

TLÜ kirjastus andis äsja välja TÜHI Aasia uuringute ja kultuuriteooria professori Rein Raua raamatu “Tähenduste keeris. Tervikliku kultuuriteooria visand”. Kirjastuse peatoimetaja Rebekka Lotman küsitles sel puhul autorit.

Teisipäeval, 3. aprillil kell 16 toimub Tallinna Ülikoolis ka kolmas Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) pop-up-seminar, mille fookuses sedapuhku Rein Raua teos on. Seminari kannab üle ERRi kultuuriportaal.

Sinu uurimusel on kujundlik pealkiri "Tähenduste keeris". Raamatus sellest eraldi juttu pole, kasutaksin juhust ja paluksin seda selgitada.

Pärast eestikeelse tõlke valmimist arutasime päris pikalt ja veidi laiemaski seltskonnas, kuidas vahendada tema algupärast pealkirja “Meaning in Action”. Variante oli mitu ning see tundus neist kõige parem, ehkki ei ole tõlkevastena päris täpne. Olen oma kultuurikäsituse rajanud lähtekohale, et kultuur on tähenduste tekitamise, levitamise, tõlgendamise ja edasiandmise protsess. Ka tähendust ennast mõistan dünaamiliselt: see ei ole mitte kultuuriline, saati siis objektiivne antus, vaid kogemuse ja varasemate, õpitud koodide kohtumine üksikisiku teadvuses, kus teiste käest ülevõetud märk hakkab järsku pretendeerima sellele, et ta tähistab mingit inimese enda kogetud tegelikkuse lõiku. Selle kohtumise, tähistamisakti tagajärjel sünnib tähendusväide.

Nõnda sisaldab märk tegelikult kaht meelevaldsust: üks on Saussure’i näidatud meelevaldne suhe tähistaja ja tähistatava vahel, teine aga suhe märgi kui välise, elu jooksul omandatud koodi ja inimese isikliku kogemuse vahel. Igaüks meist, kultuurilistest loomadest, elab situatsioonis, kus vahetu tegelikkuse ja meie teadvuse vahel on varasemate kodeeringute ja tähendusväidete kiht, milleta me ei suudaks oma maailmas hakkama saada. Samas on sellest kihist pärit ka palju piiranguid ja takistusi, mis meid vahel hoopis ebaadekvaatselt käituma panevad. Seega oleme ümbritsetud keerisest, mis eriti praegusel ajal on võtmas üles järjest intensiivsemaid tuure.

Juba monograafias "Mis on kultuur?" (2013) oled võtnud kultuuriprotsesside analüüsil kasutusele mõiste "pakkumus" ja arendad seda "Tähenduste keerises" edasi -- iga kultuuriline väljendus kujutab endast ühtlasi pakkumust kogukonnale ning alles siis, kui ta seal küllaldaselt vastu võetakse, saab temast kultuurinähtus. Nii tood sa täiesti uudse vaatenurga kultuurinähtuste dünaamika mõtestamisel. Ehk avaksid natuke sellegi mõiste tagamaid, kuidas selleni jõudsid?

Töö selle raamatuga on võtnud kaua - esimesed ideed, mis ma siin välja olen arendanud, panin kirja juba 1989. aasta suvel. Toona oli mu enda kultuuriteoreetiline pagas veel üsna õhuke ja piirdus põhiliselt kirjandusteooriaga, kuigi muidugi on suur hulk kaasaegset kultuuriteooriat olnud sellest mõjustatud. Tähenduste dünaamika lahkamine oligi minu jaoks viis liigsest kirjanduskesksusest vabaneda, sest kuigi ma kasutan raamatus semiootilisele traditsioonilisele toetudes tihti kultuurkeelte mõistet, ei tahaks ma seda kuidagi piirata loomuliku keele ja sellega haakuva kirjandusliku väljenduse raamistikuga.

Pakkumuse mõiste tekkis siis, kui viisin tähendusväidete loogika edasi järgmisele, inimestevahelise suhtluse tasandile, kus isiklikule kogemusele lisandub ka sotsiaalne dimensioon. Ühtlasi on see edasiarendus Bourdieu vaatest kultuuri väljale. Pakkumus sisaldab alati ka vähemalt minimaalset võimupretensiooni: kui ühiskond võtab omaks, et minu visioon teatud nähtusest on õige, siis tunnistab ta sellega ka minu autoriteeti - minust saab võib-olla oma põlvkonna maailmavalu väljendaja, kui see pakkumus oli luulekogu, või ekspert universumi ülesehituse küsimuses, kui tegemist oli kosmoloogilise teooriaga. Bourdieu jaoks oligi sümboolne võimupositsioon nii-öelda panus, mille nimel väljal toimijad üksteist üle trumbata püüavad.

Minu nägemuses on võim aga üks kultuuri välja kui niisugust kujundavatest pingetest ning enamasti jaotunud ebatasaselt, mitte tingimata koondunud ühte kohta. Kui Bourdieu vastandas majanduslikku/poliitilist ja sümboolset võimu, siis tegi ta seda ühe pigem erandliku, XIX sajandi lõpu Prantsusmaa kultuurisituatsiooni põhjal, samas kui ajaloos on olnud ka hoopis teistsuguseid situatsioone. Minu mudel võimaldab seda paremini arvestada, sest sümboolne autoriteet on mu jaoks hajus instants, näiteks meie praeguses situatsioonis mõjutavad iga teksti edu ringluses nii professionaalne kriitika, kommertsmeedia kui erinevad turumehhanismid, mis kõik võivad uuele pakkumusele reageerida erinevalt.

Pakkumuse ja omaksvõtu dünaamika aitab ühtlasi näha, kui ekslik on ette kujutada, et meie kultuur kujutab endast järkjärgulist liikumist teatud suunas, näiteks täiusliku maailmatunnetuse poole. Loomulikult saame me hulgast asjadest, näiteks universumi ehitusest või inimorganismi toimimisest, tänapäeval paremini aru kui mõnisada aastat tagasi. Aga sellest ei tohiks tuletada vaadet, et kõik muutused toimuvad justkui mingi ühtse seaduspära alusel paremuse poole, nagu arvati XIX sajandil. Mitte kõik uuendused - näiteks komme taandada kõik väärtused rahale - ei vii tingimata edasi, samuti ei ole kõik, mis maha jäetakse, tingimata väärtuseta. Maailma muutudes me võtame omaks need tema mõtestamise viisid, mis tunduvad meile uutes tingimustes paremini toimivat. Loobume neist, mis justkui enam ei toimi. Pärast võib-olla hakkab tunduma, et vahepeal omaksvõetud aseaine ikka ei ole nii hea ja parem on pöörduda tagasi varasemate vaadete juurde.

Aga needki naasevad ringlusse tihti täitsa uuel kujul. Hea näide on traditisooniliste ravimeetodite tagasitulek tervise valdkonnas, aga nendega koos ka uute hullude pakkumuste edu ning nendega paralleelne ravimitööstuse roll teaduspõhise meditsiini usaldusväärsuse õõnestamisel. Mõistlik on meeles pidada, et kuigi me ei saa maailmas elades läbi kultuuriliselt konstrueeritud vahekihita, mis selle meile tähenduslikuks teeb, ei ole maailma kodeeringud kunagi ei ainuvõimalikud ega ka mitte täiesti täpsed. Midagi on alati võimalik näha teisiti, midagi jääb alati fookusest välja, ja kunagi võib jõuda kätte päev, mil see miski on meile hakkamasaamiseks vajalik - ning siseneb meie maailma uue pakkumusena.

Loomulikult võib selline pakkumus olla esitatud ka ebaausatelt alustelt, näiteks juhul, kui võimupretensioon ongi tema peamine või isegi ainus motiiv. Kel iganes õnnestub ühiskond tervikuna panna uskuma oma valesid, selle võimuses on sotsiaalseid protsesse oma isiklikes huvides ümber suunata.

Niinimetatud valeuudised ei ole küll ajaloos midagi uut, aga kas võib öelda, et just 21. sajandi Lääne infoväljas on see pakkumus kriitilise massi toetuse kätte saanud? Ning kuidas mõjutab valeuudiste laialdane vastuvõtt tähenduste keerist, tekitab see ka mingeid olemuslikke nihkeid?

Mulle tundub, et meie ajastul on üldse toimumas suuremat laadi sotsiaal-kultuuriline murrang, mille tagajärjel viimastel aastasadadel edukalt toiminud kapitalistlik majandusmudel arvatavasti lõpuks asendub millegi muuga. Maailma ressursside järjest suurem kontsentreeritus järjest väiksema hulga inimeste kätte lihtsalt ei saa olla pikas perspektiivis jätkusuutlik, eriti oludes, kus läheneva ökokatastroofi ja ülerahvastatusega samal ajal on infotehnoloogia järjest suurema hulga inimeste käeulatuses ning info liikumise kiirused tohutud.

Kultuuri vallas mõjutabki seda protsessi enim informatsiooni ülevool. Selleta poleks ka valeuudised võimalikud. Me oleme juba näinud, kuidas ülevool on aidanud kaasa suurte hulkade radikaliseerumisele: kuna kõiki meid huvitavat teemat puudutavaid arutlusi me niikuinii ei jõua jälgida, sest neid on liiga palju, eelistame neid, mis meile ebastabiilses keskkonnas tuge pakuvad, st toetavad neid seisukohti, mida meiegi õigeks peame. Kuna ka selliseid arutlusi on liiga palju, võistlevad need meie tähelepanu pärast omavahel. Loomulikult võidavad need, millel on rohkem teiseseid atraktiivseid jooni, näiteks löövus, vaimukus, jõulisus. Argumentide läbikaalutletus ja süvenemist vajavad pikemad arutluskäigud kaotavad, kuna nad nõuavad liiga palju aega, aga aeg on väga piiratud ressurss.

Faktide kontrolliminegi tundub liigne, kui uudised ise on meelepärased. Siinjuures on oluline, et pakkumusväli on sotsiaalmeedias äärmuseni demokratiseerunud, oma profiili koerapildiga illustreeriv külahull on arvamuste vahetuses asetunud samale tasemele teemat põhjalikult valdava eksperdiga. Õieti võib külahullul olla isegi teatav eelis, sest sageli on tal rohkem aega diskussioonides osaleda ning endale sümboolset kapitali koguda, ekspert peab vahel näiteks pidama ka loenguid või raamatuid lugema.

Need protsessid võimendavad üksteist ning poliitikas on tulemused juba näha. Paraku eeldame me vaikimisi, et meie elukeskkond toimib ikka veel neil alustel, mis kehtisid esindusdemokraatliku poliitilise süsteemi väljakujunemise aegu. See oletus on umbes samaväärne arvamusega, et keskaegsest linnasüdamest on võimalik läbi lasta kaasaegse suurlinna liiklus. Niisugustes oludes juhtub üks järgmistest: vanalinn lammutatakse (senised institutsioonid kukuvad kokku ja nende asemele tulevad uued); liikluskese nihkub vanalinnast välja (senised institutsioonid marginaliseeruvad ning edasisi protsesse mõjutavad valikud tehakse mujal); vanalinn saab endale uue funktsiooni, nt võimukeskuste asemele tulevad vaba aja veetmise asutused (kultuurilised institutsioonid kaotavad näiteks inimeste maailmavaadet ja väärtushoiakuid kujundava jõu, aga säilitavad oma rolli meelelahutusena).

Praegu kultuuri väljal toimuv on segu kõigist kolmest variandist, aga mis peamine, see protsess kulgeb stiihiliselt, ilma et kultuuri kandjad ise saaks seda eriti olulisel määral mõjutada.

Kirjeldades kultuuri kui tekstide, sealhulgas mitte ainult kirjalike, aga visuaalsete, auditiivsete ja muude kogumit, eristad kultuuri alustekste ehk tekste, mida iga kultuurikandja eeldatavalt teab, ning tulemtekste, mis on äsja kultuuris ringlusse läinud ning mille tähendus kultuuris veel selgub. Õigupoolest, nagu sa kirjeldad, ei ole alustekstide positsioon samuti staatiline, vaid nende tähendus ja tähtsus aina muutub. Erinevus tekib eelkõige tekstide elueas kultuuris. Juba nende alus- ja tulemtekstide mõistete nimetustest ilmneb uute kultuuritekstide seotus vanaga. Kuid kas nt poliitilise režiimi muutusega, vahetades alustekste välja ja luues (tihti kunstlikult) uusi tulemtekste, on ikkagi võimalik luua täielik katkestus? Näiteks Sirje Olesk on seadnud küsimuse alla, kas Teise ilmasõja järgne Nõukogude Eestis loodud kirjandus ongi üldse kirjandus? Ning vastanud, et kui jah, siis mitte eesti kirjandus, sest kõik muu peale keele on seal võõras[1].

Ajaloos on kultuurilisi katkestusi üritatud esile kutsuda korduvalt, aga kunagi pole see õnnestunud täielikult. Enamasti on nende katsete taga poliitilise võimu enesekehtestamise vajadus, millele aimatakse vastuseisu varasema kultuuri kandjate poolt. Hiina esimene keiser Qin Shi Huang-di näiteks laskis aastal 213 e.m.a. ära põletada kõik raamatud, et ajalugu võiks alata uuesti. Päriselt see tal ei õnnestunud ning üks osa tekste taastati hiljem mälu järgi. Päris sarnased on olnud ka näiteks ühelt tähestikult teisele üle viidud keeltes toimunud katkestused.

Näiteks islami levides on kadunud käibelt keskpärsia ja süüria tähestikud ning loomulikult jäid neis kirjapandud tekstid uutele põlvkondadele kättesaamatuks. Täielikult need siiski ei hävinud, vaid siirdusid nii-öelda arhiivi, mida kitsas spetsialistide ring ikkagi edasi kandis. XX sajandil viis Mustafa Kemal Atatürk türgi keele modifitseeritud araabia tähestikult üle ladina tähestikule ning vähendas selle sammuga kohe islami kandepinda moderniseeruva Türgi Vabariigi ühiskonnas. Nõukogude võim viis sarnasel viisil Kesk-Aasia rahvaste keeled üle vene tähestikule. Näiteid võiks tuua veelgi.

Teisalt, vana kultuuripärandi tõrjumise kõrval on ehk isegi huvitavamad süsteemsed katsed luua uusi alustekste. Tihti sünnivad sellistes oludes uued žanrid ja vormid. Näiteks X saj Jaapani õukonnas ettevõetud jaapani keele staatuse tõstmine kultuurkeeleks toimus keisri spondeeritud ametlike luuleantoloogiate koostamise kaudu, Friedrich II õukonnas Palermos võeti itaalia keele kohalik murre kasutusele kirjandusliku väljendusvahendina, kuid ka XIX sajandi teisel poolel Eestis alanud omakeelse kirjanduse arendamine on sarnane nähtus. Ühelgi kolmest juhust ei toimunud see uue kultuuri loomine päris tühjale kohale, aluseks võeti välismaised eeskujud, aga üritati nende alusel tekitada midagi, mis võiks täita omakeelses kultuuris sama rolli, mida need eeskujud täitsid oma kodukultuuris. Mõnikord on selline patriootiline kopeerimine üsna äärmuslik, näiteks Joachim du Bellay (1522-60) manifest “Prantsuse keele ülistus ja kaitse” sisaldab pikki, otse üle võetud lõike Sperone Speroni tekstist “Dialoog keeltest” (1542), mis põhjendab toskaana dialekti kasutamist kirjakeelena ladina keele asemel.

Tegelikult tuleks teha vahet kaht tüüpi katkestuste vahel. Ühtede puhul langeb ringlusest välja kriitiline mass seniseid alustekste ning need asendatakse uutega, teiste puhul säilivad alustekstid, kuid muutused toimuvad nii-öelda operatiivmälus, kus muutub viis neid tekste tõlgendada. Selliseks katkestuseks võib näiteks Euroopas pidada protestantliku mõtteviisi teket, mis muutis radikaalselt piibli lugemise režiimi. Ma arvan, et kultuuri arengu seisukohalt on seda tüüpi katkestused tegelikult olulisemad. Ühiskond, mis on näiteks varem olnud tugevalt ideologiseeritud, võib ka pärast vabanemist tunda vajadust uue, sama intensiivselt igapäevaellu sekkuva ideoloogia järele, mis tähendab, et alustekstide asendumine ei ole sisuliselt muutnud väga palju. Nii on kommunistlik ideoloogia mitmel pool Ida-Euroopas asendunud agressiivse rahvuslusega, mille tagajärjed näiteks Balkanil olid kommunistliku režiimi rõhumisest isegi hullemad.

Seevastu väidet, et miski oma ühiskonnas kirjanduseks peetav ei ole tegelikult kirjandus, ei saa ma tõsiselt võtta, sest see eeldab universaalse, alati ja kõikjal kehtiva kirjanduse definitsiooni olemasolu. Seda ei ole. Näiteks viimaste aastakümnetega on kirjandus, kunst, muusika, teater jne - nii tekstikogumite kui kultuurilise praktikatena - ka Läänemaailmas teinud läbi mõjuvad muutused. Theodor Adorno arvates ei olnud jazz üldse muusika. Mõne konservatiivi arvates ei ole kaasaegne kunst üldse kunst.

Aga ka impressionistlikku maali ei peetud selle tekkeajal õigeks kunstiks. Muidugi, Leberechti jt sarnaste autorite tekstid kujutavad samuti katset asendada kultuuri alustekstid uutega, mille puhul kirjanduslik väärtus on vähem oluline kui ideoloogiline puhtus. Samas Vaarandi ja Smuul suutsid hiljem avaldada ka selliseid tekste, mille pakkumuse toonane sümboolne autoriteet - ma mõtlen siin kirjandusavalikkust, mitte riigivõimu - laialt omaks võttis, näiteks “Muhu monoloogid” olid ju lugejate seas väga populaarsed. Nii et kui mõista “eesti kirjandust” kui eesti keelt kõnelevate inimeste põhilisel asustusalal teatud ajahetkel üldiselt aktsepteeritud ettekujutust sellest, mida eesti kirjandus endast kujutab, siis ei saa me kuidagi neid teoseid sellest kooslusest välja visata. Ja ka nüüd, kus neid enam ei loeta, jäävad nad ikkagi sinna ajaloolises (või minu termineid kasutades “arhiivilises”) mõttes.

Sestap pooldan normatiivse essentsialismi asemel lähenemist, mis vaatleb kultuuri toimimist tegelikkuses, ilma igavikulisi hinnanguid andmata. Maailm muutub pidevalt, seetõttu peavad muutuma ka inimeste ressursid, mida nad selle maailma mõtestamiseks kasutavad.

Kuidas sulle tundub, kas 100-aastase Eesti Vabariigi elus valitseb hetkel suhteliselt stabiilne aeg või elame ajal, mida nimetad oma raamatus kultuuriliseks pööristormiks?

Stabiilsusest on asi mõistagi kaugel, aga see pole ainult Eesti probleem. Kogu maailmas toimuv raputab kahtlemata ka meid, ja arvatavasti seda enam, mida avatumad me talle oleme. Kuid see ei tähenda, et sulgumine aitaks meil oma probleemidega paremini hakkama saada. See on jaanalinnu taktika. Ka võimsamate suurriikide jaoks. Paraku on mitmete nende eesotsas praegu inimesed, kelle jaoks ei ole maailma ees seisvate suurte ohtudega võitlemine prioriteet, erinevalt isiklikust ja oma sõpruskonna rikastumisest, sestap on tulevikul kardetavasti veel mitmeid ebameeldivaid üllatusi varuks.

Kuid Eesti-laadse väikse kultuuri jaoks on enda ees seisvate väljakutsete ignoreerimine ohtlik veel teiseski mõttes. Anglo-ameerika, frankofoonia või isegi vene kultuuri ees ei seisa püsimajäämise küsimust, aga eesti kultuuri ees küll.

Ometi ma arvan, et sulgumine on selles situatsioonis kõige riskantsem tee. Olen nimetanud “avatud kultuuri paradoksiks” seda, et võõraste mõjude absorbeerimise võime mitte ei õõnesta üht kultuuri - kui neid ei valgu peale just liiga palju korraga -, vaid võimaldab sel reageerida muutustele ning areneda edasi oma sisemise loogika kohaselt. Senisesse krampumine tekitab aga väljapääsmatu olukorra. Pealekasvav põlvkond, kellel on valida ainult kahe võimaluse vahel, kas jääda oma vanemate maailmale sada protsenti truuks või sellest täielikult loobuda, valib tihti viimase, sest ka pisikesed kõrvalekalded senistest normidest võivad maksta neile kogukonna heakskiidu, mis sest, et need normid on võib-olla oma aja ära elanud. Oma kultuurile truuks jäävad lõpuks ainult need inimesed, kel väljaspool selle raame polegi eeldusi ennast teostada. Siis käivituvad jällegi ülalpool juba kirjeldatud radikaliseerumismehhanismid ning tulemuseks on “kaerahelbekeste” kogukond, mida hoiab koos vaid viha kõige endast vähegi erineva vastu.

Ma arvan, et eesti kultuuri jaoks on ainus viis alles jääda just nimelt loobuda “õigete” ja “valede” eestlaste vastandamisest, sest meid on niigi vähe. Ma ei usu muide, et noored lahkuvad Eestist ainuüksi majanduslikel põhjustel, ehkki ka neil on sageli oma roll. Ma kardan, et tähtsat rolli mängib ka siinne järjest ahistavamaks muutuv vaimne keskkond, milles vähegi innovatiivset või loomingulist mõtteviisi kandval inimesel on raske vastu pidada. Aga meil on ka tõeliselt head, maailma mastaabiski tähelepanu äratavat teatrit, kunsti, muusikat ja kirjandust. Kuni see eelistab end märgiliselt eesti kultuuriga samastada, mitte ei ole sunnitud sellele vastanduma - ehkki mõned poliitilised jõud seda meelsasti näeksid - ei ole muretsemiseks põhjust.

Äärmiselt tänuväärsed on praktilised analüüsinäited raamatu teises pooles: need ei ole kasulikud vaid kultuuriteooria tudengeile eksamitööks valmistumisel, aga kõigile inimestele enda ümbritseva maailma mõistmisel. Humanitaaria-kriitikud kipuvad nägema kultuuriteooriat kui mingit teoreetikute omavahelist intellektuaalset mängu, kuid mis on selle laiem väljund? Miks on üldse vajalik, et lisaks teoreetikuile oskaks võimalikult palju inimesi maailma tähenduskihte mõtestada?

Loomulikult selleks, et maailmas hakkama saada! Nagu tehnoloogiline areng on meid kõiki seadnud fakti ette, et ilma teatava taseme kompetentsuseta võime jääda hätta isegi lihtsate igapäevaeluprobleemide lahendamisega, nii on ka kultuurilise keskkonna muutused tekitanud vajaduse osata analüüsida meid pidevalt kõnetavaid diskursusi ja hinnata meie kultuuri väljal esilekerkivaid uusi pakkumusi. Aga võib-olla kõige olulisemad on need oskused iseenda mõistmiseks. Kui me saame aru, et paljud justkui loomulikena tunduvad asjaolud on tegelikult kultuurilised ning nende muutumine ei tähenda maailma kokkuvarisemist, on sotsiaalsetes protsessides märksa lihtsam oma valikuid teha. Samuti panna tähele seda, et me oleme ise tihti ideoloogiliste hoiakute kandjad, mis pole sugugi paremad mõnede teiste hoiakutest, mida me võõrastame.

Arusaadavalt on märksa lihtsam valitseda ühiskonda, mille liikmed on kõik veendunud oma tões ega sea kahtluse alla endale meelepärast maailmavaadet loosungitena sõnastavate liidrite väiteid. See ongi mu meelest üks oluline põhjus, miks kõikvõimalikud tehnokraadid püüavad iga hinna eest vähendada humanitaaria osatähtsust nii akadeemias kui ühiskondlikus dialoogis. Humanitaaria annab inimesele võimalused saada paremini aru endast ja oma kohast kultuuris ja ühiskonnas ning muudab ta seeläbi raskemini programmeeritavaks, vähem vastuvõtlikuks lihtsustavatele hüüdlausetele ning ühtlasi nõudlikumaks oma kultuurikeskkonna vastu.

Raamat ilmus algselt ingliskeelsena, oled saanud sellele juba kriitikat ja vastukaja ehk kuidas pakkumus on seni vastu võetud?

Jah, kuna uusi raamatuid ilmub ka akadeemilises maailmas pidevalt ohtras koguses, ilmuvad retsensioonid aeglaselt, aga praeguseks on neid minuni jõudnud üsna mitu - kõik äärmiselt positiivsed. Aga tegelikult huvitaks mind märksa rohkem näha, kuidas keegi minu välja pakutud kultuurinähtuste analüüsi meetodeid praktikas proovile paneks, edasi arendaks ja võib-olla osutaks mõnele kohale, kus mu loodud tekstuaalsuse ja praktikate mudelid vajavad edasiarendust.

Teooria hakkab ju ikka tõeliselt elama alles siis, kui teda rakendada proovitakse. Ise püüan hetkel kasutada oma teoreetilist aparaati poliitiliste diskursuste ning multikulturaalsete ühiskondade analüüsimisel ning olen juba leidnud palju huvitavaid kokkukõlasid poliitilise teooria ja filosoofiaga, aga samuti pähkleid, mis vajavad veel katkihammustamist.

 

[1] Olesk, Sirje 2002. Tõdede vankuval müüril. Artikleid ajast ja luulest. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseum, lk 18, 27.

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: