"Jah, pooleli. Mu hea sõber Soomest rõõmustas Leevi Lehto tõlgitud James Joyce'i "Odysseuse" (kasutan soomekeelset tiitlit) tõlke üle, sest Pentti Saarikoski aastatetagune tõlge ei olnud eriti õnnestunud. Mu sõber seadis eesmärgiks raamat läbi lugeda ja siis tabas teda õnnetus, terviserike, mis röövis lugemisvõime. "Odysseus" jäigi pooleli.

Minul on pidevalt pooleli või ütleme siis pideval lugemisel Robert Musili "Omadusteta mees" Mati Sirkeli tõlkes. Saksakeelse kultuuriruumi austajana pöördun ikka aeg-ajalt selle omapärase raamatu, mida on peetud modernismi tähtteoseks, juurde. Eriti siis, kui tunnen saksa (Musili puhul küll austria) mõjude tuhmumist oma vaimuilmas. Musili lugemine tekitab soovi Egon Schiele kunsti järele, kui oleksin jõukas, sõidaksin jälle Viini ja vaataksin Schiele üle.

Aga üks mu teine sõber, kelle lugemisvõime on alles, laenas mulle prantsuse filosoofi Rémi Brague'i raamati "Euroopa, rooma tee" Tõnu Õnnepalu suurepärases tõlkes. See on raamat, mida iga keskmisegi eruditsiooniga eurooplane võiks lugeda ja mille iga lause väärib tsiteerimist. See raamat ei ole muidugi loetav ühe hingetõmbega ja ongi hea, nii saab temaga kauem koos olla ja autori mõtete üle juurelda. Soovitan väga!

Siis õhtuti enne uinumist loen Bingeni Hildegardi kirjade valikut, mille on meie jaoks ümber pannud Riina Ruut. Bingeni Hildegard või Hildegard von Bingen, kes aadlipere kümnenda n-ö ülejäänud lapsena läks kloostrisse juba 8-aastase lapsena ja kujunes seal mõtlejaks, prohvetiks, luuletajaks, visionääriks, ka heliloojaks on mulle tuttav aegadest kui töötasin Tartu Ülikooli raamatukogus. Tema elukäigu ja tegevuse kohta olin lugenud varemgi, sellel teemal on ilmunud aukartustäratav hulk kirjandust ning vähemalt üks filmgi on vändatud, Margarethe von Trotta Vision, kus Hildegardi mängib Barbara Sukowa, seda ma kahjuks pole näinud. Aga Bingeni Hildegardi kirjad, kuigi kohustuslike komplimentide ja südamest tuleva religioossusega paratamatult tembitud, on tuumakad ja arvestades kui kõrgetele tegelastele paavstist kuningateni Hildegard kirju läkitas, ka väga julged ja ausad.

Rahvusraamatukogus käin tasapisi avariiulilt lugemas Fanny de Siversi kogumikuks saanud artikleid ja intervjuusid (koostaja Arne Hiob). Fanny de Siversit olen alati imetlenud, tema mõtteselgust ja inimlikku vaatepunkti ka kõige kaugematele ja paljus võõraks jäänud tegelastele läbi ajaloo, tuues nad nõndaviisi otsekui minevikust tänapäeva ja jättes samas alles nende koha ja kuulumise lähematesse või kaugematesse aegadesse. Sellist oskust kohtab väheste autorite juures. Fanny de Sivers hakkas kodumaistesse väljaannetesse kirjutama 1990. alguses, aga lugedes tema tolleaegseid mõtteid praegu, võib tedagi arvata visonääride hulka nagu Bingeni Hildegardi. Loodame, et Hiobi projekt avaldada veel kaks köidet Fanny de Siversi materjale ka lähemas tulevikus teoks saab."