Üleeile lõpetasin just Lõuna-Korea kirjaniku Bae Suahi raamatu "The Greatest Music" lugemist, minu ühe lemmiku - Deborah Levy - tõlkes. Teine Lõuna-Korea kirjanik, kes sai paari aasta eest ka Man Bookeri auhinna ("The Vegeterian´i eest") on Han Kang, keda julgen samuti soovitada, eriti raamatut "The White Book". Kuidagi passib mulle nende kahe kirjaniku intensiivselt impressionistlik ning lahedalt jahe omailm, see kuidas nad lähenevad identiteedi ja trauma mõisteile.

Enne seda lugesin Oulipo ainsa naisliikme Anna Garréta feministlikku ja eksperimentaalset LGBT klassikat "Sphinx´i", praegu ootab järge tema "Not one day". Üldse, soovitan soojalt Deep Wellum Pressi kirjastuse raamatuid, nad lasevad hulga mõnusat moodsat ekspit välja suhteliselt normaalse hinnaga.

Praegu on öökapil üle-eelmisel nädalal lahkunud USA luuletaja Mary Oliveri kogumik "New and selected poems (volume 1)". Kuigi ma eriti sellise naiivse looduslüürika austaja pole, on praegu kuidagi mõnus siin hallis saksa väikelinnas midagi päikeselist, mururohelist ja helget lugeda. Viimasel ajal olen rakendan lugemisel n-ö üheraamatutruudust - iga uut teost kätte võttes üritan sellele pühenduda ning kõrvalt midagi juurde ei loe. Ei oska ega taha nagu Virginia Woolf mitut teost paralleelselt lugeda, tundub, et siis venib ka lugemise aeg kuidagi eriti pikaks ja teki sellist mõnusat ühe raamatuga kaasakulgemist, teatud keele- ja omailma sukeldumist. Ja väga ei viitsi lugeda raamatuid, mis annavad peaasjalikult edasi "lugu", ootan, et tegeldaks eelkõige meediumi endaga ja seda ei oota ma ainult kirjanduselt, vaid kõikidelt kunstiliikidelt.

Ülikooli kõrvalt on muidugi suhteliselt raske leida aega ilukirjanduse jaoks, sellepärast loengi peaasjalikult ülikoolimaterjali: Donna Harawayd, Isabelle Stengersit, Vinciane Despreti. Belgia filosoofi Isabelle Stengerit soovitan eriti Bruno Latouri austajatele, see, kuidas autor läheneb (peaasjalikult) teadusele ja epistemoloogiale ja teadmiste edasiandmisele on viimasele üsna sarnane ja kuulub samasse veregruppi, kuid Stengersi haare on minu jaoks laiem ja huvitavam. Kes teine suudaks siduda omavahel hüpnoosi ja kapitalismi või kliimasoojenemist ja neopaganlike nõidade õpetust. Hull ja rajult intelligentne üle-mõistus(t)e filosoofia. Donna Haraway mõjul olen avastanud ka USA 70ndate feministlikku sci-fi´d, eriti Marge Piercy ja Joanna Russi teoseid. Poleks elu sees arvanud, et hakkan kunagi vabatahtlikult ulmet lugema, aga näed, kõik on võimalik!

Hiljuti lugesin vene autori Alisa Ganieva intervjuud PLUGist, ning lasin selle tulemusena Venemaa sugulastel endale sünnipäevaks kolm tema sulest ilmunud raamatut saata, praegu peaksidki nad Ufaast Tallinna poole teel olema. Vene keeles ma üldiselt raamatuid palju ei loe (sest ma loen siis nii kuradima aeglaselt), aga nüüd otsustasin, et peab ikka hakkama üles putitama oma vene keelt. Tõsiselt putitama. See aasta proovingi rohkem lugeda vene kui eesti või inglise keeles. (Hetkel tundub see üsna võimatu ülesandena, aga eks näis). Ganieva raamatud on ka muide inglise keelde tõlgitud, ning teda peetakse üheks silmapaistvamaks tänapäeva Venemaa kirjanikuks.

Ja second-hand online raamatupoest worldofbooks.com´ist tellisin just paar tundi tagasi Tšiili kirjaniku Diamela Eltiti raamatu "Sacred Cow", Mehhiko kirjaniku Cristina Rivera-Garza "The Iliac Cresti" ning jällegi varemmainitud Suah Bae "Recitation´i". Kõik need autorid tegelevad keele ja loo edasi andmise piiride kompamisega, viljeledes pigem transgressiivset lähenemist kirjandusele. Midagi pole teha, tumedad jõud imponeerivad mulle.

Nii et jah, loen palju, sest mida muud siin maailmas ikka väga teha on!