"Ajalugu on lõputu lugude varasalv ja miskipärast on mulle eriti lähedased lood Vene ajaloost. Neil päevil ongi parasjagu pooleli üks suurepärane ajalooraamat, ameeriklase Robert K. Massie "Katariina Suur. Naise portree". Võtsin teose kätte võrdlemisi madalate ootustega. Esiteks ei jätnud sama autori varem eesti keeles ilmunud raamat tsaar Nikolai II elust ja surmast ("Nicholas ja Alexandra") erilist muljet, teiseks on raamatuid Katariina Suurest loetud varemgi. Kuid Massie raamat on tõesti hea ja hästi kirjutatud (ning tõlgitud). Ta lisab tuntud materjalile põnevaid lisalugusid, detaile ja värve. See on lugu Saksa printsessist, kellest sai impeeriumi valitseja, see on lugu Euroopast ja Venemaast, Katariina ajastust ning inimestest, oludest ja olmest tema ümber.

Pooleli selles mõttes, et teose mõju pole lahtunud, on kaks Eesti autorite uudisteost. Esiteks Piret Raua romaan "Initsiaal purjeka ja papagoiga". See on suurepärane ja vaimukas, tark ja täpne haritlas- ja kunstnikuromaan. Mingis mõttes meenutab ta Mihkel Muti "Hiiri tuules", kuid Pireti "Initsiaalis" leidub midagi, mida "Hiirtes" ei ole - nimelt armastust ja kurbust.

Rein Paku "Aja teenistus" on sõjaväemälestustel põhinev lugu inimeseks saamisest ja inimeseks jäämisest Nõukogude Armee ehituspataljoni üpris ebainimlikes tingimustes Nõukogude Liidu loojanguaastatel. Eriliseks teeb loo autori huumorimeel, intelligentne hoiak ja lihvitud stiil. Võrdlus Švejkiga on kiire tulema, kuid pole päris täpne. "Aja teenistust" on nimetatud eneseabiraamatuks, ka see hoovus on teoses täiesti olemas. Midagi on siin Hašekilt, midagi Õnnepalult, kui rääkida meeleolust ja õhustikust, kuid loo ohjad on kindlalt Rein Paku käes.

Ja kindlasti tasub mainida kahte tuntud muusikaajakirjaniku Mick Walli raamatut. "AC/DC: põrgu polegi nii paha koht" ja "Led Zeppelin: kui Maal kõndisid hiiglased" räägivad ajast, kui rockmuusika ja rockansamblid midagi tähendasid. AC/DC ja Led Zeppelin erinesid teineteisest peaaegu kõiges, kuid lõpetuseks jõudsid mõlemad ansamblid samasse surnud punkti. See on päris nukker jutustus kahest kitarristist - Jimmy Page`ist ja Angus Youngist -  kes tahaks ikka veel bändi edasi teha, kuid pole, kellega.

Lugemisjärjekorras seisab kaks teost, millega seoses mul on kõrged ootused: Robert Louis Stevensoni "Reisid Lõunamere saartel" ning Lucy Worsley "Jane Austen ja tema kodud". Loodan, et nende seltsis saab mõnusasti aega veedetud."