Ajal, mil Puna-Hiina draakon oma jäledaid lõugu laiutab ja koostöös eikuhugi kadunud sarmaatliku impeeriumiga ohustab demokraatia üleilmset võidukäiku maamunal, mis ei ole teps lapik, nagu vaid pimedusega löödud EKRE valija võib uskuma jääda, on iga progressiivse silmavaatega ühis- ja kogukonnaliikme kohus veel enam teravdada valvsust, ära tundmaks vaenlase sepitsusi ka pisiasjades!

Vastasel juhul võite tabada end samas olukorras nagu 48aastased Fille ja Rulle Noarootsist, kes pärast väsitavat, ent viljakat töönädalat otsustasid otsida abi edasiseks eluks eneseabiraamatust "Hea tuju raamat", millest neile oli töönädala jooksul korduvalt rääkinud kohaliku müügivõrgu teenidustöötaja, 62aastane Laine.

Astunud kelgult, siirdusid mehed lähimasse raamatukaubastusse, kus küsisid heausklikult "Hea tuju raamatut". 247 lk paksuse kvaliteettrükise asemel, mis pakub "pakub äratundmisrõõmu ning annab tujuküllasel ja optimistlikul moel kasulikke nõuandeid vanusega seotud murede lahendamiseks," nagu lubanud autor, lugupeetud suhtekorraldaja Aune Past, ulatati 48aastastele Fillele ja Rullele aga läbipaistmatus (!) kilekotis "mingi raamat". Kohmetunud ja väsitavate töönädalate tagajärjel veel hajameelsed mehed ei taibanud sisseostu väärtus kohe kontrollida. Räme pettus selgus alles koduse Noarootsi kõrkjate vahel!

"Eks me ole ise kah parajad udud," kõneles Fille või Rulle meie eriti sügaval uuriva toimetuse koltreporterile, "oleks kaalust pidanud aru saama, et asi pole päris õige, aga see viimane töönädal oli pikale läinud ja noh."

Kõigepealt avastasid mehed, et viimaste isiklike säästude eest omandatud "raamatus" on kõigest 160 lehekülge ning autoriks hoopis keegi Mart Juur, kellest ei Fille ega Rulle kõppugi ei tea.

"Sest ajast, kui Fille endale magades teleka kaissu tõmbas ja see katki läks, me uudiseid ei jälgi eriti," kõneles Rulle, "pealegi, peavoolumeedia niikuinii valetab. Kes see Juur olla võib – niikuinii üks nende hulgast, kes paljukannatanud Eestimaad maha müüvad! Või on hoopis Vene mõjuagent!"

"Võibolla on üldse varjunimi," lisab Fille. "Need solgihinged ei julge ju kodanikunime kasutada, nad ei väärigi kodaniku austavat nimetust!"

Pettumusest kõneldes lähevad mehed hoogu, ses parimagi tahtmise juures ei ole nad suutnud üllitisest mingit abi leida.

"No tegin lahti ja seal öeldakse, et see on hea tunne, kui oled midagi oma kätega algusest lõpuni ära lõhkunud. Mis abi see on? Kaua võib teleka pärast näägutada, ega ma meelega," ütleb Fille.

"Või niisugune tarkusetera, et rikkad teevad seda asja miljonäripoosis, mis on ilmne vaenu õhutamine ühiskonnas," lisab Rulle.

Meelehärmi tekitasid veel "saba ja sarvedeta" luuletused ning arusaamatud artiklid, kus "selgelt mõnitatakse euroopalikke väärtusi, esitades teadureid grantinoolijatena, näiteks."

Eriti jõledaks teevad "raamatu" "illustratsioonid".

"Hmelnitski, see on ju vene nimi, selge, kustpoolt tuul puhub," nendib Rulle. "Üks Hmelnitski juba müüs vaba Ukraina tiblade tsaarile, ju on sugulane. Joonistada see mees ei oska, igal juhul."

Toimetus on toimetanud nimetatud eseme eriti tähtsate asjade uuriva toimetuse laborisse, kus selgitatakse välja selle mürkgaaside sisaldus ja päritolu. Senised andmed viitavad selgelt Kremli käsitööle Hiina tiražeeringus. Mart Juure kohta on teada, et juba koolipoisina fännas nimetatud isik Brežnevi võimu, õnnitledes punabojaari sünnipäeval toda telegrammiga!

Kodanikud! Olge valvsad, isegi kultuuritemplites.