Mart Juur: Ike Volkovi raamatuga "Kes teab" meenusid mulle Eaglesi plaadid ({{commentsTotal}})

Foto: ERR/kuvatõmmis

"Kirjandusministeerium" on oma uksed selleks hooajaks sulgenud, aga kuivõrd häid ja tähelepanu väärivaid raamatuid ilmub järjepanu, siis kutsus "OP" viimaseks saateks endale külla Mart Juure, kellel oli kaenlas ka uus raamat – Ike Volkovi "Kes teab". Juur kirjeldas, et raamatule annab tugevat tooni Volkovi pillimehekogemus ja seda lugedes meenuvad talle Eagles'i ja Dr. Johni plaadid. Tema sõnul pole seda üldse kerge võrrelda mõne muu nähtusega eesti kirjanduses.

Juur märkis, et Volkovi – keda rahvas tunneb kui pillimeest ja arhitekti – otsus sulg kätte võtta õigustab end. "Seda enam, et ta ei haaranud nüüd seekord, kui ilmus tema jutukogu "Kes teab?" sugugi mitte esimest korda. Ike esimene luulekogu ilmus aastal 1979. Selle pealkiri oli "Sügis äärelinna teatris", mis oli omas ajas tähelepanuväärne raamat. Ja kestab siiamaani väga hästi. Ja ta on avaldanud tekste Loomingus, nii et tal on oma jälg kirjanduses kindlasti olemas."

Juur märkis, et Volkovi raamatu puhul on tegemist üsna erilise juhtumiga.

"Loomulikult on siin Ike elu väga tugevasti sees, just nimelt see arhitekti ja pillimehe pool temast. Aga teisest küljest on siin hästi palju fantaasiat, nagu ta ise ütleb, unenägusid, või ka lihtsalt head kirjandust. Ja kirjanduse puhul ei tea ju kunagi ja pole ka väga oluline, kas see on autobiograafiline või on ta väljamõeldis. Peaasi, et ta haarab lugeja kaasa ja on põnev," selgitas ta.

Volkov loob tema sõnul raamatus hea rütmi. "Kuna lood on paraja pikkusega ja see materjal on hästi liigendatud ja tema sõna ning lauserütm on väga täpne. Tunda on, et tegu on muusikuga, kes teab, kuidas teha laule ja kuidas teha plaate. Mulle tundub vähemalt, et see kogemus on tal ka selles kirjutamise töös käpas. Seda on meeldiv lugeda, seda raamatut on meeldiv kaasas kanda erinevates situatsioonides, sa ei pea seda järjest läbi lugema. Mina – tõsi küll – lugesin ta järjest läbi."

Raamat näitab võõraid (väike)linnu ja maailma läbi pillimehe pilgu

Juure sõnul annab "Kes teab?" kindlasti pildi Ike Volkest endast, mis ongi kõige tähtsam. "Sa saad [ka] võimaluse vaadata kas mõnda Hispaania linnakest või mõnda Soome väikelinna läbi Ike silmade ja seeläbi saad sa kogemuse, mida sa võib-olla tavalises elus ei saaks," kirjeldas ta.

"Tänapäeval meil on kõigil pildistavad telefonid ja sellega me tapame palju kohaloleku muljeid ära. Me saabume kohale, teeme pildid ära ja siis läheme edasi. Väga kasulik on telefon maha jätta ja jätta meelde, mida sa seal näed, ja siis kunagi hiljem võib-olla selle juurde tagasi tulla."

"Seal on reisikirjelduselemente, ja üsna kopsakas osa on sellest kogemusest, mille ta on saanud mängides asutajaliikmena Eesti kõige vanemas tegutsevas ansamblis Kukerpillid ja kindlasti ka ühes armastatumas ansamblis. See pillimehe kogemus selles raamatus on ka väga põnev, sest me tavaliselt publiku hulgas jälgime seda, mis toimub laval. Väga sageli ei ole sellest juttu, mida näevad pillimehed, kui nad vaatavad saali," märkis Juur.

"Ike pilk rändab kogu aeg publiku hulgas ringi, ta näeb seal kogu aeg mingisuguseid stseene, kuna nad külastavad Eesti väikeasulaid ja mingisuguseid Hollandi kõrtse või tont teab, kus nad käivad mängimas või mängimas käinud on, siis see vaade lavalt saali on üsna harjumatu ja väga põnev."

Volkovit on keeruline Eesti kirjanduses millegagi võrrelda

Juur selgitas, et Volkovi raamat ei ole üldse tavaline raamat – seda on tema sõnul isegi eesti kirjanduse kontekstis päris raske millegagi võrrelda. Võrdlusmaterjal tuleb väliskirjandusest. "Näiteks meenub Hemingway, meenub näiteks Borges, meenub Marques, sest need need maastikud või meeleolud, mida ta loob, on kohati väga teistsugused Eesti kultuuriruumile," sõnas ta.

"Loomulikult võib tuua paralleele mingisuguse osaga muusikast. Mulle meenusid seda lugedes mingid Eagles'i plaadid, mingid Dr. Johni plaadid ja kui hakata mõtlema selle kirevuse peale, kuidas see raamat on kokku pandud, kuidas ta tervikuna mängib – ta on väga hästi kokku pandud raamat – siis loomulikult võib seda ka võrrelda mõne Kukerpillide plaadiga. Siin on väga palju erinevaid värve, rütme, toone. Seda kõike juhitakse hästi kindla käega."

Peale sisu väärib Volkovi raamatu puhul esiletõstu ka selle vorm. "Esiteks on seda lihtsalt väga meeldiv kätte võtta, sest see raamat on meeldivalt raske. Tänapäeval, kus trükitakse hästi õhukesele ja kergele paberile, mistõttu raamat võib sul käest lendu minna, vaat seda raamatut sa tunned käes. Teiseks on ta trükitud väga heale paberile, ja kolmandaks, need Toomas Pääsukese illustratsioonid, see kujundus sellel raamatul, nad jällegi täiendavad Ike teksti," kirjeldas Juur.

"Mingis mõttes on illustreeritud raamat tänapäeval suhteliselt haruldane juhtum. Illustreeritakse lasteraamatuid, nii-öelda suurte raamatuid illustreeritakse vähem. Aga see väärib kirjastajapoolset vaeva ka, et tõesti teha raamat illustratsioonidega."

Tema sõnul on selles raamatus oluline tekst raamatu kõige esimene tekst. See annab kogu raamatu tooni kätte. Selle pealkiri on "Ja lõppu!".

"See lugu on hästi lihtne: ansambel sõidab kusagile järve äärde, kus toimuvad mingid suvepäevad või laat või midagi säärast. Selline tavaline askeldamine, bänd seab oma juhtmeid ja võimendust üles, rahvas käib seal kuskil putkade vahel, taamal on järv. Ja siis korraga upub sinna järve laps. Ja siis tuleb kiirabi ja kõik muu, mis peab järgnema ja siis algab kontsert. See on selline lugu, mida võiks kirja panna väga erinevatel viisidel," rääkis Juur.

"Seda võiks kirjutada sellise sensatsioonilise õnnetusloona. See on väga kurb lugu ja seda lugeda ei ole üldse lihtne. Kuigi see tekst on väga lühike, napp ja väga täpselt kaalutud. Seda võiks kirjeldada väga laial tundeskaalal, Ike paneb selle kirja väga väheste sõnadega, väga täpses toonis ja lugu on olemas."

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: