Üks seda sorti raamatuid, mida mõnuga lugeda annab, kuigi raskustega. Teagi-mäletagi, kas ollakse varem pruukinud väljendit: aeglane raamat. Seda on tore lugeda, aga, kui jupike läbi, kukub laastukuhi mõneks ajaks sülle ja hägune pilk läheb uitama, uiud peas niikuinii.

On nimelt niisugune kirjandusžanr olemas nagu laast. Lühike, justkui saba ja sarvedeta, aga tunde jätab ja lugeda on hea. Nendest, ütleks omas asjatundmatusest, ongi raamat koos.

Millest jutt – kõigest. Ja bändimehe segasest elust. Auväärne autor paistab olevat itsitanud, kui lood juba kirjas lahku lõi, kui on kursiivis, siis mälestused Kukerpillide seiklustest üle Eestimaa ja muust elust enesest. Kui tavalises kirjas, siis, jah, laastud seinast seina, natuke aknast välja ka.

Kergel käel võiks neid laaste nimetada unenäolisteks, aga see oleks päris kulunud väljend. Pigem on need kui miski pilt, mis keset valget päeva kuskil peas jooksma hakkab. Igaüks vist on seda kogenud. Istud rahulikult, mõtled miskit asjalikku või siis teed midagi täiesti asjalikku, aga mõtete ja tegude taustaks jookseb pilt. Kust see tuleb, ise ka aru ei saa, aga igaks juhuks vaatad lõpuni ning oled isegi solvunud, kui lint puruks läheb, st keegi segama tuleb. Mis sealt tuleb, kunagi ette ei tea, eks see ikka kogemuste ja võibolla unistustega seotud ole. Aga võib olla ka täiesti eiteamis.

Näiteks on mõistetav, kui arhitektil hakkab jooksma pilt, kuidas Antonio Gaudi trammi alla jääb. Aga kui äkki oled Hitler ja parandad Porschet, kes on Volkswageni täiesti valesti joonistanud ja näed selle ratastega sitika kumerustes naisterahva vorme, siis on juba segasem.

Ei, oot. Seltsimees Hitleril olid ju kunstikalduvused täiesti olemas. Mh, ongi end jälle rappa kirjutatud. Need armastava naisterahva vormid osutuvad kah mõistuslikuks. Kogemused ERKI vilistlastega on õpetanud, et ükskõik, mida nemad näevad, olgu või lihtne tellis, ikka mõtlevad armastavale naisterahvale. Kes ongi laastude läbiv teema, ilmudes küll merest, maalt ja õhust. Alati kaunilt. Kiidaks kangesti auväärt autori siivast naisterahva kirjeldamise viisi, milline kunst on raske ja kipub ära kaduma. Saab küll igasugu väikeste vihjetega daami portree ära teha.

Mälestuste osas võlus vähemalt mind hirmu kirjeldus. Pole ise kogenud, et seisad sina laval koos teiste vahvate muusikutega – ja teid on näputäis tuhandete vastas. Kes moodustavad justkui hulkrakse looma, liigutab, kehitab ennast, häälitseb, ootab midagi, võibki peast läbi käia, et mine tea, äkki tuleb kallale. Äge. Pole kunagi mõelnud, sest pole kunagi teadnud.

Tos osas on vahva veel kuiv ja asjalik kirjeldamine. Mis mingil juhul igavust ei tähenda. Üksi väljend "kaklesid aeglaselt" tuleks kuskile üles riputada kui täpse keele näidis. No ja lavatagune on ikka huvitav koht, sinna ju ei pääse. Viinatilgaga morss lastekodu kontserdi järel, näiteks.

Midagi võiks nüüd viriseda ka. Natuke halval ajal ilmunud, need aeglased raamatud kuuluvad pigem aega, kui ilma vaatad aknast. Harjumatult soojal suvel ehk ei viitsita neid lugeda, õgitakse kiiremat kraami. Loodetavasti ma eksin ja leidub, kes taipab oma puhkust mitte jalgpallile ära raisata, vaid vedeleb nagu korralik inimene vabas looduses, see raamat käes ja laseb mõttel laperdada.