"Kalambuur" tuleb prantsuskeelsest sõnast "calembour" ja tähendab sõnamängu või sõnamängulist nalja, mis ammutab sõnade mitmetähenduslikkusest või nende sarnasest kõlast. Kalambuuri kui ilukirjandusliku mänguvormi on viimastel aastatel tõstnud suurema tuntuse sisse "säutsupääsuke" Keiti Vilms (1983), kes on oma kalambuuridega suutnud suurepäraselt viia kokku sotsiaalmeedia väljendusvõimalusi ja eesti keele väljendusrikkust. Eelmisel aastal lõid Vilmsi kirjatähed eriti särama, ilmus raamat "@keitivilms", mis kandideeris Kultuurkapitali kirjanduse vabaauhinnale, samuti pälvis Vilms aasta keeleteo auhinna ning hakkas Vikerraadios juhtima saadet "Sõnasäuts".

Ent Vilmsi varjus on sõnamängulist kirjandust praktiseerinud paljud teisedki – näiteks avaldas mullu üle kolmesaja kalambuuri sisaldava kogumiku "Täiesti lomp" ajakirjanik Oliver Lomp.

Kalambuur pole võõras ka humoristile ja Eesti ainsa kirjandusteemalise telesaate "Kirjandusministeerium" käilakujule Mart Juurele (1964). Üks silmapaistvamaid kalambuuritsejaid on kindlasti luuletaja Contra (1974), kelle humoorikat luulet iseloomustavad ülimalt leidlikud ja sõnamängulised riimid