Võtsin endale sel aastal eesmärgiks kuulata ära kõik Metacriticsis kajastust leidvad albumid ja kummalisel kombel olen sellest kinni pidanud. Olgu, mõistagi pole kuulanud kõiki albumeid otsast lõpuni ja kui on totaalne kräpp, siis lõpetan pärast paari lugu. Aga vähemalt olen kõigi kuulamist alustanud. Kummaline on aga see, et aasta teises pooles pole ma mitte väsinud, vaid vastupidi: pigem olen muutunud tolerantsemaks ja albumeid, mille kohta ma pärast teist lugu täispa*k ütlen ja kinni virutan, jääb järjest vähemaks. Ilmselt mängib oma osa ka see, et head artistid tihti just aasta lõppu tugevaid asju ajastavad, ent igal juhul on väärt albumite kontsentratsioon oluliselt tihenenud.

Young The Giant, kuigi tuntud nimi, kusjuures tänavu mingil kummalisel põhjusel Metacriticsis kajastust ei leidnud, jõudis mu lauale plaadi näol. Võib-olla olekski nende teose maha maganud, kui mulle see kätte potsatanud poleks? Igal juhul hea, et nii ei läinud.

Seekord alustan oma jutustust teistpidi. Nimelt heidaks sellele õnnestnud albumile lõpetuseks ette, et suurim viga on ilmselt see, et ta ei suutnud end ilmutada suve eel. "Mirror Master" on ideaalne suvealbum. Eriti just Eesti suve. Ja eriti tänavuse kõigi aegade kuumima suve.

"Mirror Master" on kiirgab positiivset kurbust. Kujuta ette üht ideaalset suveõhtut täis soojust, kirge ja naeru. Kõik on justkui ideaalne, ent mingil hetkel tabad end sekundiks mõttelt, et see kõik kahjuks pole igavene ja saab varsti läbi. Oled keset kõige positiivsemaid emotsioone korraks kurb. Young The Gianti album on selline. Seal on tunda mingit taaka ja rusumist, eriti sõnades, ent muusikalises võtmes on see kõik üdini positiivne.

Aga nüüd tagasi algusse. Young The Giant jätkab stilistiliselt täpselt samasugusena nagu ta ikka olnud: mõnus rocki sugemetega elektropop, kerge ja värskendav nagu esimene klaas veidi marjast jääkülma valget veini palaval suveõhtul. Avalugu "Superposition" (vaadake alt videot) on tempokas, eriti mõnusalt on tunda mahedat bassi ja käike. "Simplify" on esimesele üsna sarnane, ent albumi kolmas lugu "Call Me Back" kulgeb palju nukramates nootides. Ka lüürika räägib valust ja seda valu saab tunda ka kuulaja. Ei imestaks, kui laulja Sameer Gadhia laulaks mõnest isiklikust kogemusest. Muide, alates sellest laulust saab see pealkirjas mainitud positiivne kurbus eriti korraliku hoo sisse. "Heat Of The Summer" (ma ju ütlesin, et see pidanuks suvel ilmuma!), "Darkest Shade Of Blue" ja "Panoramic Girl" -  neid peaks iga inimene ise kuulama, et nende sügavusest aru saada. YTG pole kirjutanud lüürikat lihtsalt lüürika pärast, sellega on ikka vaeva nähtud.

Kõige rockilikum pala on viimane ja ühtlasi nimilugu. "Mirror Master" tõestab, et YTG suudab minna ka veidi metsikumaks, mis siis, et bändimehed näevad pigem välja nagu "Big Bang Theory" supernohikud. Ja see koos avalooga on albumi eredaimad. Kogu plaadi miinuseks võib tuua tõiga, et liiga mitu pala kaob lihtsalt ära ega ütle nagu midagi erilist.

Lõpetuseks tervitan möödunud Eesti suve, millesugust mitte kunagi enam ei tule, kui see suvi polnud just meie saatus. Ja et mitte liiga melanhoolselt lõpetada, on õnneks positiivsetel hetkedel see omadus, et neid saab alati uuesti tekitada, kui vaid päriselt tahta.