"Tuleb meelde, et Keiti kunagi saatis mulle ühe artikli – ma ei mäleta, kui teaduslik või populaarteaduslik see oli – aga see pidi üks aju osa olema, mis seda [kalambuuritamist] tekitab. See on tegelikult haigus, et iga sõna või lause, mida sa kuuled, automaatselt assotsieerub peas millegi muuga. Aga ta on ikkagi nihe, tajunihe. Vaimuhaigus," kirjeldas Lomp "Vikerhommikule".

Kalambuuri sundida ei saa, see peab orgaaniliselt tulema. "Ei, niimoodi ei saa. Mina tõmban kalambuure välja olmest ja minu poole pöördutakse tihti ettepanekuga, et tee meile hunnik kalambuure. Vikerkaarde pidin tegema Vabariik 100 raames, ja ei tule ega tule, kui sa hakkad pingutama niimoodi. Oliveril tuleb see lihtsamalt," märkis Vilms.

"Tegelikult seda ei olegi teinud kunagi, et ma istuks tund aega paber ja pastakas käes ja mõtleks kalambuure välja. See pigem tuleb aktuaalsest uudisest, mõnest kollegi öeldust, ükskõik millest. Ta tuleb ikka elust enesest, mitte pingutades," lisas Lomp. "See on ka kõige õigem."

Samas kahtlustab Lomp, et mõned tuttavad ehk istuvad tõesti tunde pastakas-paber käes ja mõtlevad kalambuure välja. "Eks sealt võib ka tulla lõpuks midagi." Aga ta tunnistas, et lõpuks on see ikka vähem naljakam kui tema oma.

Lomp märkis, et kalambuure tuleb tal nii tihti, et ta ei teagi öelda, millal tal viimane kord üks pähe tuli. "Kindlasti täna hommikul midagi. Kui täna Delfit kerisin, siis mul tegelikult tuli üks vana [kalambuur] meelde. Üllataval kombel käib väga palju jaapanlasi Eestis turistidena ja siis ma mõtlesin, et äkki tuleb [see] sellest, et praegu mais on siin kõva sojarekord olnud."

"Mul oli eile see homöopaatia n-ö skandaal või puhang, ja siis mul tuli see "Viljandi homöopaadimees". See ongi see, et [kalambuurid tekivad] päevauudistest. Kui meil oli siin see Mangi-skandaal, siis [oli] "Mangile ei meeldi trellid" ja [Jaak Aabi purjus peaga roolis vahele jäämise kohta oli] et "Jaak Aab jäi jaaknähtudega vahele"," tõi Vilms näiteid.

Mõlemad kalamburistid nõustusid, et kalambuur toimib paremini kirjas.

"Kalambuuriga ongi see asi, et teda peab lugema. Ette lugedes ta ei mõju üldse nii. Ma käin koolides esinemas ja siis ma kuvan tahvli peale arvutist kalambuurid – loen ette ja nad peavad visuaalselt ka seda nägema. Ette lugedes ta kaotab kuidagi oma võlu," selgitas Vilms.

"Jah, kirjapildis on parem," sekundeeris Lomp. "Kuigi on ka selliseid kalambuure, mis töötavad paremini just siis, kui sa nad välja hääldad. Just siis, kui sa kasutad võib-olla ingliskeelseid väljendeid."

"Jah, sest ongi ju kõlapõhiselt ja iga kalambuur, kui sa kirjutad ta välja, aga just hääldus mängib tal. Sul peavad endal olema ikkagi mingisugused algteadmised selle kohta, et sellest kalambuurist aru saada. Igaüks kindlasti ei saa."

Vilms alustas kalambuuridega 2013. aastal Twitteris. "Ma märkasin mingeid kalambuuriilminguid endal juba ka 2010. aastal, aga siis ei olnud nende jaoks väljundeid ja ei olnud ka sellist sõpruskonda, kellega neid põrgatada." Oliveriga nad tutvusidki nii, et Keiti pani tähele, et Oliver kirjutab väga häid kalambuure.

"Oliveriga tutvusime tänu kalambuuri grupile, mille liikmed me kumbki enam ei ole, sest see tase on seal – kas ma julgen öelda – seal on piinlik olla. Ma kirjutasin talle Facebooki vestlues – me olime täiesti võõrad. Nüüdseks on meist saanud parimad sõbrad. Kalambuur on meid ühendanud," lisas Vilms.

Lomp märkis, et ka temal ilmnesid kalambuurinähud juba ammu, aga nende avaldamisega alustas ta samuti 2013. aastal. "Mul sõbrad kirjutasid sinna kalambuurigruppi ja siis ma mõtlesin, et prooviks ka ja siis kuidagi jube hästi hakkas minema ja siis ma mõtlesin, et tuleb siis avaldada. Aga siis tuli Twitter."

Vilms tunnistas, et mingisugust brändi endast tal teha polnud plaanis. "Mul ei ole olnud mingit pretensiooni kultuuriruumi muuta. See on kõik kuidagi tulnud iseenesest, et hakati tähele panema. Nüüd ma kirjutan Facebooki rohkem, ja kuna see looming toimub reaalajas, interaktiivselt, siis on hästi huvitav jälgida seda, mis seal postituse all hakkab tekkima," kirjeldas Vilms. "Üritatakse üksteisest vaimukamad olla või nutikamad ja see on alati hästi tore. Muidugi, see ei ole kõik õnnestunult alati, aga need, kellega me koos kalambuuritseme seal Facebookis, need inimesed on seal kõik väga andekad."

Samas märkis Lomp, kes ise töötab loovagentuuris, et esineb kalambuuride ülekasutamist, seda just nimelt reklaamis. "Reklaamis kasutatakse üsna lihtsakoelisi kalambuure. Ükskõik mis, aga väga palju ja kasutatakse hästi lihtsaid ja siis arvatakse, et see on hea reklaam. Ei ole. See on hästi lihtne, see on selline poole tunni töö meil Keitiga. Sellest mina hoidun oma põhitöös."

Vilms sekundeeris ja lisas, et kuigi on tervitatav, et kalambuur on läinud massidesse, areneb ja laieneb, võiks kalambuuri luues inimestel olla mingisugune pide. "Igaüks oskab teha mingisugust poolkõva kalambuuri, aga et ta oleks ikkagi nauditav natukene intelligentsemale lugejale, siis tal peab ikkagi olema mingisugune alus."

Lomp sõnas, et mõned inimesed on saanud põhjendamatult pahameele osaliseks, kui on kasutanud tema ja Vilmsi jaoks justkui vana kalambuuri. "Tegelikult see võib täpselt samamoodi tulla kellelgi teisel pähe. See ei pea olema ilmtingimata vargus või kopeerimine. Sul võib see igal hetkel tulla endale ka pähe."

Vilms lisas, et kordus on kalambuuride puhul tõesti väga tavaline. "Kunagi oli ju [nalja- ja satiiriajakiri] Pikker eks, et on tehtud enne meid, tehakse pärast meid- Kellel see taju ikkagi nihkes on, siis need asjad turgatavad pähe ikkagi nii mõnelegi. See püant on sama, aga lauseehitus võib olla siis erinev." Vilms nimetabki kalambuure pigem folklooriks. "Ka minu kalambuure kasutatakse väga palju igal pool ilma autorluseta. Aga samas mis autorlus saabki olla keelel, et sellega ju keegi raha ei teeni. See on nagu rahvaluule."

Kuigi näiteks Lomp kasutab oma kalambuurides palju nimesid, ei ole ta kunagi tahtnud sellega kedagi solvata. "Aga see ei ole üldse pahatahtlik. Ma arvan, et nalja võib peaaegu kõige üle teha. Ma ei tea küll, et keegi oleks kunagi solvunud. Ma ise ka ei solvu mitte kunagi mitte millegi peale, et siis on jube raske."

Vilmsi peale pahandati ülestõusmispühadel. "Ma tegin sellise kalambuuri, et "läksid kord mehed Kolgata mäele keha kinnitama". See on puhtalt ju keeleilu pärast, ma ei tee kunagi seda sellepärast, et kedagi solvata. Aga siis ma sain paar pahast kirja, et teotasin püha sündmust."

Sellele tagasisidele ta väga vastata ei osanudki. "Mis mul seal vastata on? [Oleneb] [k]uidas keegi sellest aru saab. Ega ma olen niigi tegelikult väga positiivset vastukaja ainult saanud, et kui sinna vahel tuleb ka mõni pahameel sekka, siis las ta tuleb."

Lomp sõnas, et on selge, et mingeid piire ei ületa isegi nemad. "Kui mõne inimesega juhtub mingi halb õnnetus, siis me ilkuma kindlasti ei hakka. Pigem on ta selline muhe ja sõbralik nali. Pahatahtlikkust ei taha, ei kavatsegi."

Mõlemad tunnistasid, et selliste inimestega nad ei suhtle, kes paluksid neil kokku saades kohe kalambuure välja mõtlema hakata.

"Aga meil on omavahel see, et Facebooki vestluses räägime ainult kalambuurides vahel. Need on muidugi väga tobedad, et päevavalgust ei kannataks. Aga omavahel meil enam häbi ei ole, kuna me teame kummagi taset," selgitas Vilms.

"Iga kümnes või kahekümnes on hea," tunnistas Lomp. "Need on meil kalambuurijämmid. Mul ei ole ka selliseid tuttavaid õnneks, kes paluks mul kalambuure teha ja kusjuures tegelikult mulle ka ei meeldi väga suuliselt teha. Ma pigem olen kirjutajatüüpi."

Vilms tõi stuudios välja ka ühe halva kalambuuri – aborigeenitehnoloogia. "Või "magamatusebüroo". Need on sellised hästi lihtsad ja see, mida see kalambuurigrupp Facebookis viljeleb."

Lomp ütles pool naljaga, et neid halbu kalambuure võibki minna sinna Facebooki-gruppi vaatama. "Seal on häid ka muidugi, aga enamus on ikka sellised väga kahtlased."

Samas ei saa Vilmsi sõnul seda kuidagi neile pahaks panna. "Kui mina kunagi alustasin, siis ma tegin ise samasuguseid. Lihtsalt sa arened edasi."

Lõppkokkuvõttes on asi ka maitses. "Halba maitset ei ole olemas, on lihtsalt erinevad maitsed," märkis Lomp.

Keiti Vilms, Contra, Mart Juur ja Oliver Lomp esinevad täna, 24. mail festivali HeadRead raames Kirjanike Maja musta laega saalis Kalambuuriõhtul.