Arvustus. Judas Priest tuletab meelde ilusaid hommikuid ({{commentsTotal}})

Judas Priest
Judas Priest Autor/allikas: Sibuachu/commons.wikimedia.org

Uus plaat

Judas Priest
“Firepower” (Columbia)
6/10

Rabarocki ärkamised olid alati ühed parimad. Kuna ma kuskil läbrunnidel jälestan telgis magamist, siis tavaliselt pressisin end autosse. Ka seal oli alati ülinüri und leida, aga kuna puht meditsiinilistel põhjustel pidi Rabarockil alati oluliselt rohkem kui paar õlle alla kugistama, sai lõpuks hakkama. Ja need hommikud olid seda väärt. Silmi avades alustanuks iga Rabarockil peatäit väljamaganu kui missiooni. Esimene eesmärk oli tavaliselt leida mõni põõsaalune, kus hambaid pesta. Sageli näpuga, kuna hambahari jäi koju või ei leidnud seda auto-voodist lihtsalt üles. Pastat sai alati mõnelt kaasvõitlejalt laenata. Kui suu enamvähem talutavaks nühitud, tuli leida putka või pood, et endale mõnuga vett sisse valada.

Kolmandaks ülesandeks oli leida mõni rämpstoidukaupmees, et rängast magamisest kergelt hellaks jäänud tervist mõne kaloripommi ja väikse vaadiõllega turgutada. Tundub nagu tavaline hommikuse festivalikülastaja teekond, kas pole? Ent tegelikult muutis need hommikused missioonid südamelähedaseks just tee peal nähtu. Imearmsalt põõsa all põõnav nahkpükste ja palja, kergelt oksese ülakehaga keskealine härrasmees; peaaegu oma telgi peale urineeriv noorsand, Laua Viina pudel käes; lõbusad karvakollid, kes oma mini-vanist teleka välja tarinud ja sealt veel telgis pikutavate naabrite meelehärmiks porri vahivad; punaseks võõbatud peaga, ilmselt öö vahele jätnud tšikk, kes tunnustab oma burxi võlusõnadega “tra kui hea.”

Judas Priest pole minu teada Rabarockil esinenud, ent nende uut plaati “Firepower” kuulates lõi silme ette Rabarock. Kuna viimastel aastatel on erinevat muusikat ja stiile nii palju kuulatud, siis sellest saagimisest olen välja kasvanud. Täpselt sama tunne, kui sai kuulatud eelmise aasta lõpus Iron Maidenit. Judas Priest mõjub teatraalselt ja olen kindel, et nende ajaloost saaks kokku keevitada mõne korraliku rockmuusikali, mida toetaks võimsad lavaefektid. Bänd teeb täpselt sama muusikat nagu 40 või 30 või 20 aastat tagasi, ainsa vahega, et saund on teinud hullu hüppe üles. Tehnika ajastu siiski.

Ma ei kuulaks Judas Priesti iga päev, ei kuulaks ka iga nädal või iga kuu. Aga mingil hetkel taas tarbiks meeleldi, sest kindlasti on heavy metal'il oma kindel koht. Samuti nagu Rabarockil, mille taastulekut ma kahe käega tervitaks. Ka kõigil eelnimetatud rituaalidel ja tegelastel on meie kultuuriruumis väärikas positsioon ja nad ei tohiks kaduda. Nii sureb ka terviklik ja omanäoline kultuur ja me kõik oleme palju vaesemad.

Ah jaa, “Firepoweri” parim lugu on albumi esimene…. (trummipõrin)… ”Firepower”. Aga kindlasti kuulake sellest edasi ka. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: