Värskelt näosaate rõõmuhigist puhtaks pestud Saku Suurhalli lava võttis esmaspäeval enda kanda briti heavy-metal ikooni Judas Priesti teise külaskäigu Eestisse. Kui juba Venemaa andis hiljuti Rob "Metal God" Halfordile andeks tema homoseksuaalsuse siis meie moraalivalvurid veel nii täpsed ei ole ja sama lava saab juba kohe puuderdatud piimajumeliste "Valge Gospeli" tõekuulutajatega.

Esmaspäeva õhtuks oli igatahes halli kogunenud aukartust äratav mass teenelisi metal-päid, millest olulise osa moodustasid 40ndad ületanud tursked töömehed koos Priesti graafikasse rüütatud daamidega. Mitte alahinnates noorema seltskonna innukust kaasa tulla peamiselt retroväärtusega legendi esinemisele, sai vanem seltskond taaskord kinnituse, et vana naha all pulbitseb endiselt rokkiv terashing.

Õhtut alustanud teist briti hard rock-kooslust UFO’d võib pidada Juudaste eakaaslasteks ja isegi eelkäijateks, kelle blues’ilik space rock liigutas sfääre juba 70ndate alguses. Aastad on kohelnud bändi suht armuliselt ja härrasmeheliku taadina UFO igiliikuv solist Phil Mogg oma rollis hätta ei jäänud. Trippivat kosmoserokki avaesineja muidugi ei pakkunud, aga hard rock’i tõusuaegu defineerivaid palu tuli siiski - "Rock Bottom"i punumisjooned on hõlpsast leitavad ka näiteks Metallica "Seek and Destroy" palast.

Rokitaatide vahetus laval toimus pimendatud eesriide taga ja raske rüü vinnati lõpuks lae alla Judas Priesti hijutise albumi "Redeemer of Souls" avameloodiatega. Fännide poolt on ketas hästi vastu võetud, aga arusaadavalt koosneb tuurikava bändi loomeperioodi läbilõikest populaarsuse alusel. Ajalugu hõlpsasti tutvustaval moel kuvati iga tulevane pala albumikaane kujul ekraanile ja rõõmustada said kõik ikooniliste albumite "British Steel", "Stained Glass", "Screaming for Vengeance" ja "Turbo" tulihingelised kummardajad.

Live-energiat üles küttev roll oli jäetud bändi pesamuna, mõned aastad tagasi kaasahaaratud noore ja energilise kitarristi Richie Faulkner’i õlgadele. Pidevalt esiliinil trooniv rõõmurull ärgitas kaasa elama ja tuletas publikule meelde ununema kippuvaid laulusõnu. Koosseisu vanad klemmid surisesid akusid säästes pigem nurgas, metallijumal Halford mängis aga oma osa meeldiva huumoriga.

Liigse rabelemiseta jämmis ta lava ja backstage’i vahet, vahetades iga loo vahel heviürpe, nii et kohati said palade vokaaltoonid alguse kardina tagant, riidepuude vahelt. Oli näha, et energiat säästetakse vajaliku töö tegemiseks ja naeruväärsuse kuubedel ei lasta kapist välja lipsata.

Lugudepargi kõige meeldejäävam moment, finaali paigutatud ja täispsühhedeeliasse kajatatud "Painkiller" kujunes hullutavalt lõbusaks katsumuseks nii falseti piiril kriiskavale Halfordile, kui ka ülesklopitud publikule - tajusid väänavate visuaalide abil näidati kätte, et ka vanas musklis voolab veel piisaval määral potentset testosterooni.

Tuleb tunnistada, et metallijumal võiks oma vanust arvestades rohkem ruumi jätta ka suurepärastele, härrase vokaalampluaad peenemalt tutvustavale ballaadidele ja nõtkematele gruuvidele - alguaegade "Victim of Changes" sai säravalt ette kantud, aga värske plaadi kurblik hümn "Beginning of the End" läks fonos mahamängimisele alles peale eesriide langemist ja sedagi poolikult.

Mis seal ikka, piduseid toone tuli jätkata öörahu eelsetel minutitel halli ukse taga, parafraseerides Priesti kava lõpetanud "Living after Midnight" hitti:

living before midnight, rockin’ not til’ dawn
watchin’ some TV, til’ i’m gone..