Arvustus. Slash lõhnab viski ja sõnniku järgi ({{commentsTotal}})

Slash
Slash Autor/allikas: Vilhelm Stokstad/TT/Scanpix

Uus plaat
Slash
"Living the Dream" (Roadrunner Records)
6/10

Guns n' Rosesit fännasin ma kunagi täiega. Isegi nii palju, et ütlesin oma sõpradele, et kui ma peaks ära surema, siis palun laske matustel "November Raini". Noh, tagantjärgi muidugi üsna koomiline mõelda, nagu ikka paljudele asjadele, mis noorusesse jäävad.

Kui nüüd Guns n' Roses Eestis käis, kahtlesin tükk aega, kas kontserdile minna. Esiteks ei meeldi mulle massiüritused ja minu meelest on olulisemalt mõnusamaid tegevusi, kui lasta enda keha hõõruda õlleuimastel ossidel ja rokipeerudel ning saada vähemalt kuus korda Saku Rockiga üle kallatud. Teiseks olin näinud vormist väljas Axl Rose'ist nii õõva tekitavaid videoid, et ei tahtnud oma lapsepõlve ilusat mälestust rikkuda. Mingid asjad minu meelest peaksid jääma mingisse kindlasse aega ja rikkumata. Lõpuks ma siiski otsustasin sellele kontsertile minna, ent kõige tagumisse ritta. Kontsert toimus teatavasti Tallinna Lauluväljakul, mina istusin Patarei vangla varemetel ühe kivi peal. Kuuldavus oli so-so ja suure tõenäosusega oli Eesti muusika pühapaigas see veidi parem, aga Slashi soolod andsid sellest hoolimata korraliku laengu nostalgiat. 

Slash polnud lihtsalt ühe maailma kõige tuntuma bändi liige, Slash oli ikoon. Paljud ootasid uusi Guns n' Roses'i lugusid ja kontserte ainult Slashi eepilise kitarrimängu pärast. Ka bändi rohketes videotes olid Slashi soolod tavaliselt kõige vingemad. Üksik krussis juuste ja kübaraga tätoveeritud ning needistatud mees kõrbes kitarriga amelemas. Mida sa veel hing ihkad, eks?

Nüüd tegi Slash sooloplaadi. Muidugi sõna soolo nõuab siin rasvaseid  jutumärke, kuna Slashi kitarr on ainult bändi üks osa ja pea võrdselt oluliselt liugleb teos Miles Kennedy vokaalil ja The Conspirators taustal. Muidugi ka Kennedy pole mees metsast, aga ilmselgelt on Slashi nimi tuttavam ja seega on turunduslikus mõttes esitaja "Slash" igati mõistlik. Aga milline see nende "Living the Dream" siis ikkagi on?

Kindlasti on see kvaliteetse saundiga tore rock'n'roll, mida villitud kõige vägevamates maailma stuudiotes. Produtseerimise ja miksimise juures on tunda meeldivat rahalõhna, kui raha lõhn üldse meeldiv olla saab. Võib-olla värskelt trükitud raha lõhnab hästi, aga samas ma pole seda nuusutanud. 

Teisest küljest pole selles albumis mitte midagi üllatavat. Tunda on liiga ehedat USA värki ja USA värk ju ei pea ilmtingimata tähendama midagi head.

Kindlasti on sellel albumil korralik kuulajaskond USA lõunapoolsetes osariikides. Kui ma oleks klišeelik uusajakauboi, poleks ilmselt midagi mõnusamat kui minna reede õhtul pärast traktorite parandamist kõrtsi, kannused veits veel hobusesõnnikuga koos, sest riideid ju teatavasti ei pea iga tööpäeva järel vahetama, tellida alustuseks paar õlle, siis kulistada viskit, mängida veits piljardit ja ehk ka noolemängu, natuke tüli norida, mis küll alati ei pea kaklusega lõpema ja võib piisata väiksest nügimisest, siis rääkida ära mingi naiskauboi, kui see muidugi õnnestub, ja pärast sõita oma kastiautoga koju. Ja kogu selle õhtu jooksul mängib taustal terve "Living the Dream" album. Kõlab nagu uusajakauboi nirvaana, kas pole? Vot sellise albumi tegi Slash.

Kui nüüd peaks midagi välja noppima, siis ballaadilik "The One You Loved Is Gone" on minu hinnangul albumi kõige parem lugu. See on muidugi väga klišeelikult ülesehitatud armastuslugu, aga samal ajal üsna kvaliteetne ja sobiks hästi mõne armastusfilmi soundtrack'iks. Näiteks armastus, mis imekombel tärkas nende eelpool kirjeldatud kõrtsikauboide vahel, ja nad tõesti arvasidki, et see on päris armastus, aga siis mingi hetk hakkasid nad ikkagi tülitsema ja siis mees jõi liiga palju ja siis naine tahtis peret ja siis mees jõi veel ja siis tekkis naisele mingi sümpaatsem kauboi, kes ühtlasi oli rekkajuht, ja nii see naiskauboi selle Mack rekkaga päikeseloojangu poole põrutaski, last peal ja puha. Aga olgu märgitud, et hiljem läks kauboinaisel ka selle rekkajuhiga pekki.

Rütmikatest paladest on kõige mõnusam ilmselt avalugu "The Call Of The WIld". Täitsa meeldejäävad käigud ja riffid, mis panevad kergelt gruuvima küll.

Kindlasti ei taha ma öelda, et album on halb. Igal muusikal on oma kuulajaskond ja legendaarne Valter Ojakäärgi ju on öelnud, küll läbi huumoriprisma, et popmuusikas oleme me kõik asjatundjad. Aga eks ta nii ju natukene ongi. Olen veendunud, et mõnes Tallinna ameerikalikus pubis, kus teenindajad kaks minutit pärast prae saabumist nagu robotid kohustusest küsivad "kas kõik on hästi", sobib see ideaalselt taustamuusikaks. Ka Ameerika autode näitusel kindlasti osad tüübid kuulavad seda. Kuskil kindlasti veel, aga need kohad lihtsalt ei tule praegu meelde.

Slashi kitarrikäsitlus on muidugi läbivalt vägev ja näpud hoolimata vanusest kiired nagu Chuck Norrise jalalöögid. Ka Miles Kennedy vokaal on kvaliteetne, aga mingit üllatust albumil pole. Ütleme siis lühidalt: rearokk.

PS: Sõpradele: kui ma peaks siiski, ära surema, palun ärge laske "November Raini". Laske midagi lõbusat ja olge rõõmsad. See on elu.

Toimetaja: Kaspar Viilup



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: