Arvustus. Alice in Chains on endiselt kvaliteedimärk ({{commentsTotal}})

Sean Kinney (vasakul), Mike Inez, William DuVall ja Jerry Cantrell ehk Alice In Chains.
Sean Kinney (vasakul), Mike Inez, William DuVall ja Jerry Cantrell ehk Alice In Chains. Autor/allikas: AFP/SCANPIX

Uus plaat
Alice in Chains
"Rainieri Fog" (BMG / BMG Rights Management)
9/10

Mäletan, et paar aastat tagasi käis üks mu tuttav Inglismaal Alice in Chainsi kontserdil ja tegi pärast seda Facebooki postituse, kus rahustas kõiki vanakoolifänne: "Kõik need, kes igatsevad taga Layne Staley't, võivad rahuneda. Alice in Chains kütab endiselt väga hästi ja vokaal on suurepärane."

Aga enne kui albumist räägin, teeks noorte narkootikumihuviliste lugejatega väikse põike ajalootundi. Alice in Chains vormiti 1987. aastal ja neli aastat hiljem tehti juba nii kvaliteetset metalit, et see ei jäänud märkamata ka peavoolupublikul. MTV – ammustel aegadel oli MTV muusikakanal, lapsed – lisas nad peavooluroki edetabelisse ja nii ketras ilmselt tänini bändi kõige kuulsam lugu "Man in the Box" kuulajaile ka päevasel ajal. Bänd oli ühtäkki üle Ameerika Ühendriikide kuulus ja läbi MTV teati neid ka ülejäänud maailmas.

Edu jätkus aastaid, aga suure raha ja edukusega kaasnesid ka suuremad narkokogused ning pikemad peod. Nagu ikka lõviosal tolleaegsetel ja ka eelnevatel kümnenditel elanud (ja surnud) rokimeestel. Aga nagu muudes eluvaldkondadeski, on inimeste mentaalne ja füüsiline vastupidavus erinev. Staley, kes oli vokalistina Alice in Chainsi nägu, vastu ei pidanud. Järjest suuremate narkootikumidekogustega kaasnes sügav depressioon, millest ta välja ei tulnudki. 1996. aasta juulis Kansases toimunud kontserdi järel leiti ta heroiini üledoosist teadvusetuna ning viidi haiglasse. Toona toodi ta sellest olukorrast välja, ent neli kuud hiljem suri üledoosi tema kihlatu ning Staley otsustas avalikkuse eest pakku minna. Sama aasta alguses ajakirjale Rolling Stone antud intervjuus ennustas ta oma järgnevaid aastaid ette: "Narkootikumid töötasid aastaid minu kasuks, aga nüüd on nad minu vastu pöördunud. Ma olen jalutuskäigul põrgus ja see on rõve. Ma ei tahtnud kunagi, et mu fännid arvaks, et narkootikumid on lahedad. Aga siis näed fänne, kes tulevad minu juurde, näitavad püstist pöialt ja ütlevad, et nad on täiesti pilves. See on täpselt see, mida ma ei tahtnud, et juhtuks."

Kuus aastat pärast suuremalt jaolt oma Seattle'i korteris depressioonis konutamist leiti Staley surnuna – lahkamine näitas, et otsene surma põhjus oli speedball'i ehk heroiini ja kokaiini miksimise tulemusena saadava produkti üledoos. Nii et Eesti noored, kes te kuuldavasti tunnete narkootikumide vastu suuremat sümpaatiat kui kunagi varem, mõelge ikka hoolega järele. Algus on lõbus, pärast ei pruugi olla.

Kui nüüd moraali lugemine lõpetada, tuleb tunnistada, et mu selle kirjutise esimeses lauses mainitud tuttaval oli õigus. Alice in Chains, kes pärast Staley surma mõneks ajaks laiali läks, on ka veerand sajandit hiljem nagu mingi kindel standard. Kvaliteedimärk. "Rainier Fog" on uue koosseisu kolmas ja kokku alles nende kuues stuudioalbum, ent sa tead täpselt, mis sa saad. See on nagu näeks Mongoolias pärast mitut päeva kitsepiima limpsimist jääkülma Coca-Cola pudelit. See on nagu kuskil Aasia slummis viibides näeks pärast päevi kestnud kahtlase väärtusega rupskeid näost sisse ajades McDonaldsit. See on nagu pärast tunde kestnud Uberi-sõitu suitsuhaisuse ja veel eelmisest kliendist õlleniiskel Dacia tagaistmel hüppaks ümber Linnatakso Mercedesesse.

Alice in Chains on värske sõõm ehedat metal-rokki pärast tänapäeva bändide paljusid ebaõnnestunud katseid teha midagi sarnast. Mitte, et tänapäeval metal halb oleks, aga ühtlane kvaliteet puudub. "Rainier Fog" hoiab ühtlast taset otsast lõpuni. Albumi esimene lugu "The One You Know" algas ehmatavate riffidega, justkui prooviks äsja kokku tulnud põhikoolipoisid bändi teha, ent edasi töötas plaat algusest lõpuni. Nüüdseks olen seda läbi kuulanud umbes 20 korda no ja mina ärakukkumist ei tunneta. Samas peab ka tunnistama, et sellest ühtlasest voost on väga raske ka tipphetki esile tuua. Äkki see ongi albumi nõrkus, et midagi esiletõstuväärilist pole? Või on see lihtsalt nii hea, et kogu album väärib esiletõstu? Seda peab ilmselt iga fänn ise otsustama. Ma pigem jään kaldu sinna teisele poole, kuigi üks hommik üles ärgates ümisesin ma poolunes olles esimese asjana üht plaadil olevat lugu. Kuna ma ei mäleta millist, siis see võtabki albumi olemuse vast kõige paremini kokku.

PS: Vahetult enne arvustuse ärasaatmist avastasin end mõttelt, et tegelikult on kõige mõnusmini gruuviv lugu albumi enda nime kandev "Rainier Fog".

Toimetaja: Merit Maarits



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: