Arvustus. The Flaming Lips tegi parima plaadi 80ndate algul ({{commentsTotal}})

Uus plaat

The Flaming Lips 
"Scratching The Door: First Recordings Of The Flaming Lips" (Rhino)
8/10

Ma pole eriline The Flaming Lipsi austaja kunagi olnud, minu jaoks jäävad nad muusikaliselt liiga uimaseks ja igavaks, vähemalt mitmed nende suuremad hitid, ent olgu õigluse huvides märgitud, et nende lavaline veiderdamine teeb neist ühe bändi, kelle kontserti peaks igaüks vähemalt korra elus nägema. Üldiselt valdasid mind üsna kahetised tunded, kui võtsin menetleda albumi, mis koosneb väidetavalt nende esimestest lindistustest. Kuna ettepanek arvustada tehti mulle, mitte mina ei pakkunud midagi välja, poleks ma tõenäoliselt ise selle muusikani jõudnudki. Ja see olnuks räme viga.

Esiteks, vabandused toimetajale. Sorry, Valner, et ma saadan sulle selle arvustuse umbes kuu aega lubatust hiljem (Kõik hea, Oliver, mitte midagi halba pole nende lugudega juhtunud umbes 35 aastat ja ei juhtunud selle kuuga pärast nende taasväljaannet ka - toim.). Sel albumil on 19 remasterdatud lugu ja ma reaalselt ei jõudnud pikka aega kolmest esimesest kaugemale. Kuulasin neid korduvalt ja mõtlesin, et tahaks sellist muusikat tänapäeval rohkem kuulata. See on totaalselt teistsugune The Flaming Lips, seal pole praegusest bändi olemusest midagi ligilähedastki.

Album koosneb 1984. aastal ise välja antud EPst ning kahest 1983. aasta demokassetist. Lisaks paar demolugu nende esimeselt täispikalt albumilt "Here It Is". Ühe tehnilise erinevusena peab välja tooma, et põhivokaali laulab praeguse solisti Wayne Coyne'i vend Mark, kes lahkus bändist selle asutamise esimestel aastatel.

Aga emotsioonidest. Esiteks on isegi kõva töötluse järel saund toores, aga see on tänapäeva ületimmitud muusikamaailmas just sõõm värsket õhku. Meeldib ja tahaks kuulata veel ja veel. See muusika on midagi psühhedeelse pungi laadset, millele on teatud kohtades antud kergeid popivarjundeid. "Forever Is A Long Time" või "Garden Of Eyes" annavad natuke vihjeid, kuhu see bänd tulevikus liikuma hakkab.

Inimesena, kellele meeldib üldiselt alati olevik, pean tunnistama, et mulle meeldib mineviku Flaming Lips kindlasti rohkem kui see, mis sai neid tulevikus. Selliste segaste mõtetega on mõistlik see jutuvada lõpetada. Kuulake parem albumit ja te üllatute, nii The Flaming Lipsi fännid (fännina soovitan lisaks siiski ka nende minu meelest parimat albumit: "Soft Bulletin" aastast 1999 - toim.) kui mittefännid. 

Toimetaja: Valner Valme



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: