Arvustus: The Flaming Lipsi psühhedeelsed eksperimendid jõuludega ({{commentsTotal}})

The Flaming Lips - Imagene Peise - Atlas Eets Christmas
The Flaming Lips - Imagene Peise - Atlas Eets Christmas Autor/allikas: amazon.com

The Flaming Lips - Imagene Peise - Atlas Eets Christmas
7/10

The Flaming Lipsi jõuluplaadi puhul peab nentima, et arvestades bändi seniste veidruste registrit, millest üks ära märgitud isegi Guinessi rekordite raamatus, näib jõululugusid kaverdav album nendesuguste veidrike kohta isegi lati alt minemisena. Lipsi paradigma järgi võinuks antud albumi taasväljalaset oodata pigem väga ebasobival aastaajal, kindlasti söödaval kujul ning mõelduna mängimiseks kaheteistkümnelt CD-plaadilt korraga.

Ent paraku mitte, tüübid võtsid seekord rahulikult ja piirdusid vinüülväljalaskega. Võib ka tagasihoidlikult oletada, et praegu vaevalt taolise üle võlli stiiliga meediapinda võidetaks nagu aastal 2011, mil bänd avaldas aasta läbi iga kuu midagi ja seda vormides, mille ülesnimetamine siin muutuks nende ekstravagantsuse tõttu üleliia kurnavaks.

Esmakordselt tegelikult juba 2007. aasta pühade ajaks välja antud „Atlas Eets Christmas“ pole muidugi tavaline jõulualbum ning Lipsile nii omased kiiksud on selleski. Nimelt on tegemist bändi krüptilise kõrvalprojektiga ning album avaldatud pseudonüümi Imagene Peise all. Peise olevat 18-aastane Iraagist, Tikritist pärit džässipianist, kes 1978. aastal enesetapu sooritas. Paeluv kontseptsioon, millega peab kindlasti arvestama ning mis end albumil väga edukalt ka edasi arendab ja lõpuks täiesti usutavana ka kehtestab.

Tulles faktide juurde ja rikkudes müstika, siis tegelikult on Imagene Peise ja albumi „Atlas Eets Christmas“ näol tegu Lipsi multitalendi Steven Drodzi ja tema kodusalvestustega, mis vürtsitatud bändi ninamehe, Wayne Coyne'i kujutlusvõimest sündinud piltide ja müütidega, millel ei näi olevat mingisugust pistmist nendega, mida meie siin teame ja tunneme.

Kindlasti pole Drodz ja Coyne ikonoklastid, kes võtavad midagi püha ja muudavad selle siis millekski näotuks või hävitavad sootuks. Algmaterjaliga oskab Lips lugupidavalt ümber käia, mida tõendavad nt taastöötlused Pink Floydi ja biitlite legendaarsetest albumitest „Dark Side of the Moon“ ja „Sgt. Pepper's Lonely Hearts Club Band“, vastavalt 2009. ja 2014. aastal. The Flaming Lips ei piirdu ainult taasloomisega; nende käe läbi saab asi omale täiesti uue näo, mis omakorda annab nõnda algse lahtimõtestamiseks hoopis uued võimalused.

„Atlas Eets Christmas'i“ puhul on keeruline minna jälgipidi tagasi algmaterjali juurde; Drodzi interpretatsioonid on traditsioonidest lahti öelnud ning laiendanud mängupiire, taasdefineerides selle nostalgia, mida me muidu iga-aastaselt üsna samasugusena kogeme, kuigi kõik see jõuab lõpuks sinna, kus tal jõuludega enam mingisugust pistmist ei olegi.

Klassikalised meloodiad tuuakse siin kokku võõraste, indiapärastega, mis omavahel põnevalt kurameerima hakkavad, ühtaegu üksteist ka tugevalt võõrastades. Album on peaaegu et täielikult instrumentaalne, peenelt välja mõõdetud klaverimäng kergendab muidu rammusat helipilti, mida nuumatud sumisevate sitarite, võltsi vinüülikrabina, kosmilise elektroonilise müra ja kaugemalt kostuvate süntidega.

„Atlas Eets Christmas“ ei tunnista ühtegi selget tõde, ta on universumi laps, teda ei hoia ei gravitatsioon ega ühiskondlikud ootused ning kindlasti ei hooli ta eriti jõuludest. Sellegipoolest on tegemist järjekordse tunnistusega Lipsi loomingulisest ja provokatiivsest, kuid lõbusast meelest, mis on oma ausa tribuudiga andnud muidu kinnistunud ideele jõuludest natukenegi värskema ilme.

Toimetaja: Mari Kartau



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: