Artikkel ilmus algselt Edasis.

Lugu on selline, et läinud kord spordiklubi juht toonase spordiklubi-hoone – mis enne ja pärast spordiklubina tegutsemist Tartu Maarja kirikuna funktsioneeris – katlakütjate juurde mingit tööjuttu rääkima. Katlakütjad, teadagi turdid ja tahmased, kõigiti muhedad, ent lihtsameelesed töömehed olid muidugi ka tuntud selle poolest, et pitsi ei sülitanud. Läinud siis ülemus nende juurde ja otsustanud enne tööjutu juurde asumist uudist kuulutada. Uudis oli, et viin olla odavamaks läinud. Mehed vakatanud. "Palju siis?" küsinud üks meestest ootusrikkalt. "Nüüd maksab viiskümmend kopkat pudel," teatas spordiklubi juht. Oma pooleks minutiks võttis maad täielik vaikus, katlaahju ukski jäänud seks ajaks kiikudes lahti. Viimaks suutis teine mees šokist üle saada ja ütles: "See on vale!"

"Vale küll, aga kae ikka kui odav!" kostis spordiklubi juht.

Miks ma seda meenutan? Sest see on aktuaalne lugu. Selliseid uudiseid – õieti just sellise mõjuga uudiseid – on avalik ruum täis. Me imestame, kuidas valeuudiseid nõnda palju liikvel on ja veel enam selle üle, kui palju nendel uskujaid on. Usaldusväärsed meediakanalid pakuvad tihti ümberlükkamatute tõenditega varustatud kinnitust, et tegu on valedega, aga ikka leidub uskujaid palju ja valeuudised on kitsid areenilt taanduma.

Põhjus on lihtne: valeuudised ei vasta küll tõele, ent vastavad ootustele ja see on hoopis olulisem.
Valeuudised sisaldavad tihti asju, mida sihtgrupp soovib kuulda. Tihti mõistavad või ehk aimavad sihtgrupis paljud, et tegemist on valega, kuid kuna see sobitub nii kenasti puuduva killuna infopuslesse, siis võetakse see omaks. See on liiga ilus ja sobib maailma seletamiseks liiga hästi, et sellest loobuda.

Valetamine on ju tavaline. Don Juan räägib naistele ilusaid asju – naised teavad, et see on vale, aga armuvad ikka. Sellist valetamist nimetatakse võrgutamiseks. Maailma, kus me peamiselt võrgu kaudu üksteisega suhtlemegi, sobib sõna "võrgutamine" suurepäraselt.

Valetamist kasutatakse abinõuna, mille pühendab eesmärk ja see eesmärk on õilis. Nii väidab vähemalt eesmärgi suunas liikuja. Niisugused valed on nagu filantroobist miljardäri esimene miljon, mille hankimise asjaolude kohta pärida ei sobi.

Kui valesid on kõikjal piisavalt palju, siis paraku kahandab see ühtlaselt kõigi juttude usaldusväärsust avalikus ruumis, ka nende juttude oma, mis vastavad tõele. Avaliku arvamuse usalduskrediit jaguneb kõigi vahel ühtlaselt. Kannatavad kõik. Vale väsitab. Ma arvan, et valetajad teavad seda. Aimavad igatahes ja tajuvad, kuidas see neile kasuks tuleb, nende valelikkust vaikselt põlistab. Kahju.

Vale võib olla vale, aga kui ta on välja öeldud, siis hakkab ta ikkagi elama oma elu – nagu sõna, mis saab lihaks. Ja kui valet korrata, siis kui ta ka kohe tõeks ei muutu, siis reaalsemaks muutub ikkagi, aina korrates üha reaalsemaks. Aina võimalikumaks. Ja lõpuks – parafraseerides mõnd pahelist propagandameistrit – tõde on hästi korratud vale.

Valeküllasel ajal tekib kiusatus oma mõtted väljendamata jätta, tekib siiras soov emigreeruda. Ei, mitte Kanadasse – nii kergelt ei pääse see uskumatult ülbe soovitaja kohe kindlasti. Tekib kiusatus emigreeruda pigem sisemisse eksiili, tõmbuda endasse. Kuid mitte selleks, et kibestuda, vaid vastupidi, et kibestumisest pääseda.

Ent ei, seekord saan kiusatusest võitu ja kirjutan edasi.

Et siis vabadus. Vabadus ühiskonnas on piiratud teiste inimeste vabadustega – see printsiip läbib punase niidina kogu seadusandlust, kõike, mis seal vabadusega seotud. Sellepärast on alusetu tuua drastilisi näiteid vabadusest, mis piirab teiste vabadusi. Just niisugune on näide liputajast, kes näitab avalikus pargis kõigile mantlihõlmade vahelt oma alasti erektsiooni, ja kõik teised peavad seda liberaalide süül kannatlikult vaatama. Mitte ükski liberaal ei ole mitte kuskil öelnud, et liputajal niisuguseks teguviisiks õigus on. Liputamine piirab teiste vabadusi ja pole lubatud. Vabadus avalikult liputada on piiratud ehk seda pole. Avalik liputamine on keelatud. Punkt. See seadus kehtib täna ja selleks et liputajate tegevust avalikkuses keelata, ei ole vaja riigis mitte midagi muuta. Väita siinjuures, et meid sunnitakse mõistma liputaja vajadusi ja tema soovi liputada ning seeläbi sunnitakse meid liputaja piiramatu vabaduse ettekäändel seda erektsiooni mantlihõlmade vahel silmad punnis vaatama, on täielik vale. See on teadlik, pahatahtlik vale, mille eesmärk on siduda seksuaalsest vägivallast tekkiv ebameeldiv emotsioon ühiskonna vabadustega. Nagu juba öeldud, pole sellist seost olemas. Aga mis võimaldab sellist valet edukalt esitada? Võimaldab see, et liberaalne (ehk teisisõnu lihtsalt vabadust alusväärtusena käsitlev ühiskond) küll piirab liputaja vabadust avalikult liputada, kuid keeldub samas liputajast inimest hukka mõistmast. Nimelt mõistab vabadust alusväärtusena käsitlev ühiskond õigust inimeste tegude, aga mitte inimeste endi üle.

Inimene saab vastutada oma tegude eest. Mistahes nahavärvi või päritolu või usu või seksuaalse sättumusega inimene, kes seadust ei riku, ei piira ka teiste inimeste vabadusi. Küll aga piirab teise nahavärviga või päritolu või usu või seksuaalse sättumusega inimese ründamine teos või sõnas inimeste vabadust.

Pole olemas liigset vabadust ega liigset sallivust. Vabadus ja sallivus ei ole äärmused, need ei ole radikaalsed hoiakud.

Nendega on asi lihtne: on vabadus või seda pole, on sallivus või on sallimatus. Ei ole nii, et ühiskonna pendel liigub ühte äärmusesse, kus on sallivus ja vabadus, ning siis mingi aja järel liigub pendel täiesti loomulikult teisele poole, kus on siis – mis? Vabaduse puudumine? Mis see on?

Kui pendel liigub sallivusest vastassuunda, siis on seal sallimatus – see tähendab olukord, kus osa ühiskonnast peab elama hirmul, et teine osa ühiskonnast ei pea neid võrdseteks ühiskonnaliikmeteks, tihti üldse inimesteks mitte. Niisama lihtne see ongi ja kui siinjuures on üldse midagi keerulist, siis ehk see, et vabadust pole sellises olukorras ei neil ühtedel ega ka teistel ja olukorra eskaleerudes suureneb see vabaduse puudus koos hirmu kasvuga mõlemal pool võrdeliselt.

Miks? Sest kui riigi vastutav juhtkond avab võimaluse käsitleda mõnd inimeste gruppi või kasvõi üht indiviidi inimese asemel loomana, siis seab ta sellega ohtu kogu ühiskonna.

Kuidas? Niimoodi, et see avab võimaluse hakata inimesi hukka mõistma mitte nende tegude eest, vaid selle eest, kes nad on. Mis on vahet selles, kui me mõistame hukka sarimõrvad või sarimõrvari? Vahe on tohutu. Esimesel juhul me mõistame hukka inimese teod, teisel juhul inimese. Esimesel juhul me mõistame õigust inimese üle vastavalt tema seaduserikkumisele, teisel juhul me kanname maha terve inimese. Jah, sarimõrvarite suhtes on ühiskonnas sümpaatiat vähe, nende dehumaniseerimisega ollakse enamjaolt vaikimisi nõus. Kahjuks on ühiskonnal alati oht minna sealt vaikimisi edasi, aina uute indiviidide ja gruppide juurde – kahjuks tihti ka hämmastava kiiruse ja kergusega nii kaugele, et mitte keegi enam ei tea, mille tõttu võib temagi inimeste hulgast välja arvatud saada.

Ühesõnaga, mina ei näe mingit põhjust, miks peaks inimühiskond sallivuse ja sallimatuse, vabaduse ja selle puudumise vahel pendeldama. Seda enam, et meie, Eesti ühiskonna viimaste valimiste tulemused ei peegeldanud kaugeltki enamuse soovi sallivusest ja vabadusest eemale kõikuda.

Uus kavandatav koalitsioon lubab, et riigi kurss ei muutu, ja eriti hea sõnum on see, et rahvale antakse tulevikus rohkem võimalust otsustada.

"Rohkem rahvaalgatust" paistab pealtnäha tore lubadus, aga milleks on see vajalik?
Mis on meie riigi institutsioonides valesti, et sellist erimeedet vajame?

Me võime vabalt kritiseerida erinevaid maailmavaateid, erakondi, valitsusi, aga meie riigil on täiesti toimivad mehhanismid, mis funktsioneerivad juba sada aastat, ja üks nende mehhanismide põhimõtteid on mitte saada muudetud rahvaalgatuse läbi. Vabadust, inimõigusi ja põhiseadust me rahvahääletusele ei too, neid vaba riigi aluseid tuleb kaitsta rahvaalgatuse eest, selleks see võimude lahusus ongi.

Ühiskond koosneb kodanikest, mitte rahvast. Paljud meist teavad omaenda kurbadest kogemustest, et meil, kodanikel, tuleb olla ettevaatlik kõigi suhtes, kes pöörduvad meie kui rahva poole. Ja asi pole selles, et me rahvana kuidagi viletsas seisu oleksime – ei, rahvana oleme me võimsad just seetõttu, et riik kõnetab meid kodanikena ja kultuur rahvana. Ka siin töötab võimude lahusus kodanikuühiskonna kasuks.

Rahvaalgatusega võib aga minna nii, nagu läks aasta eest Türgis, kus võimulolev valitsus viis läbi rahvahääletuse, mis laiendas diktatuuri ja tegi katse lõpetada ühiskonnas demokraatlik protsess. Võit tuli viiekümne ühe koma mõne kümnendiku protsendi häältega. Rahvahääletus viidi läbi olukorras, kus president oli oma võimu juba laiendanud ja kodanikke sellega hirmutanud. Hääletamise tulemuseks ehk siis selleks valikuks, mis rahvas tegi, oli see, et järgmine kord ei pruugi rahvas enam hääletada saadagi. Kas demokraatlikest kodanikuvabadustest loobumine on midagi, mida rahvahääletusele panna?

Õnneks nüüd, aasta hiljem, põrus seesama valitsev võim kohalikel valimistel, sealhulgas Ankaras ja Istanbulis. Nii et võime tänavuste valimistulemuste põhjal öelda, et demokraatlik protsess Türgis toimib edasi – ent kas meie loodav koalitsioon on meie valimistulemustega proportsioonis?

Ma tõesti loodan, et siin esitatud arutlustele ja küsimustele on võimulolijatel ja võimule tulijatel meie vabas ja demokraatlikus ühiskonnas olemas ausad ja targad vastused.