Hobune tuleb baari ja baarmen küsib: "Miks nii pikk nägu?" "Sest ma sündisin orjusse ja mu jalad keedetakse liimiks." Rein Paku raamat "Aja teenistus" on sarnane magushapu kafkalik anekdoot ajateenistusest nõukogude armees ja elust 1980ndatel.

Mulle on alati huvi pakkunud, kuidas tekkivad teatud populaarsed vestlusteemad, mille kohta suur osa inimesi poolkogemata on palju kuulnud, aga ise vahetut kokkupuudet ei oma. See muidugi ei takista neid samal teemal lõputult teoretiseerimast. Näiteks end ajaloohuviliseks tituleerivad härrad, kes teavad nimepidi Stalini ihukaitsjat või Göringi lõvide nimesid, just nagu räägiksid oma sõpradest ja sugulastest, kelle elust nad teavad sageli jupi vähem. Umbes samasugune näide on ka meeste kosmeetika ehk tugitoolisport, andestagu mulle selle võrdluse kõik driftinguhuvilised naised ja pärlipesust unistavad mehed.

Natuke sarnane teema on kohustuslik sõjaväeteenistus nõukogude armees. Kuna ma olin selle mehestumisrituaali toimumise aastatel liiga noor, siis puudub isiklik kogemus, aga ikkagi on enamik märksõnu tuttavad: partjankad, dembel, stroibat, ХБ, dedovštšina jne. Piisas sellest, et sattuda natuke vanemate meesterahvaste seltskonda ja varem või hiljem jõuti ka sõjaväe teemani. Seda ei saa ka väga pahaks panna, sest kuigi see kõlab natuke liiga romantiliselt – tegu oli paljude jaoks elu suurima seiklusega. Ilmunud on rida üksikisikute mälestusi ja mitu kogumikku. On väga traagilisi lugusid, on kerget nostalgiat, on viha ja paratamatusega leppimist. Rein Paku raamat ei ole neist kõige dramaatilisema sisuga, kuid ta on stiililt kahtlemata üks paremaid kui mitte parim. Eneseirooniline ja vaimukas, suurema halamise või enese heroiseerimiseta.

Nõukogude armeesse võtmine oli mõnes mõttes natuke perversne variant saatest "Reisile sinuga", ainult et valija oli alati sama ja reisile pääsesid pea kõik. Rõõm sihtkohast oli küll pigem risti vastupidine – Eestisse mõne suurema ülemuse autojuhiks pääsemine eeldas meeletuid tutvusi või õnne ja halvemal juhul lõpetasid kolme aastaga mereväes.

Loomulikult on ka Rein Pakul tulnud läbi käia Lasnamäel tollase 13. keskkooli kõrval asunud kogumispunktist. Ma käisin selles Evald Tammlaane nimelise punanurgaga koolis neli aastat ja mäletan hästi, kuidas bussid poisse tõid ja viisid. Otse kooli ja kogumispunkti vahel oli kõrge roheline plankaed ning ujula seina juures kogunesid alati lähedased, kes üritasid platsilt poisse veel viimast korda näha. Mida vanemasse klassi poisid jõudsid, seda murettekitavam see vaatepilt otse koolist oli. Lastevanemate koosolekul ja isegi mõnedes tundides ähvardati vahel, et kes vene keelt koolis korralikult ei õpi, sellel saab sõjaväes raskem olema. Oli küll juba Gorbatšovi aeg, aga Afganistanis sõda veel käis ja sellest perspektiivist räägiti ka koolis kogu aeg. 

Ettesureja kohanemine

Rein Pakk ei läinud Afganistani. Ta saadeti 1987. aastal ehituspataljoni Moskvast sadakond kilomeetrit lõunas asuvasse Protvinosse, umbes Kohtla-Järve suurusse linnakesse elementaarosakeste kiirendiga. Ühesõnaga, ei läinud nii hästi, et oleks saanud kodu lähedal olla või Ida-Saksamaad avastada, aga ei pidanud ka kolm aastat allveelaevas torusid poleerima või kuskil Siberis -50 kraadi käes telefoniposti valvama. Järgnevad sündmused on Nõukogude armees teeninutele või sellest kuulnutele võrdlemisi tuttavad. Pärast uudse ja võrdlemisi masendava keskkonnaga leppimist saabub lõputu rutiin, mida iseloomustab ka see, et 254-leheküljelisest raamatust umbes 220 on pühendatud esimesele aastale kahest.

Selle raamatu teevad eristuvaks kaks asja: stiil ja vaatepunkt. "Eraldusmärkidest ei teadnud ma mitte midagi. Tema pagunitel oli üks triip ja neli tärni. Nagu hiljem selgus, tähistas see romantilise kõlaga auastet "kapten"." Pesemise kohta: "tasasel müdinal läksid roosad paljad eesti tõuloomad sauna" või söömisest "alumiiniumist teekann oli nii mõlkis, nagu oleks ta omal ajal Berliini välja jõudnud, tilaga Riigipäevahoone seinale võidukalt oma nime kraapinud, tagasi koju jõudnud ja sestpeale tänini teenistuses." Sellega Pakk halastab lugejale ja toob kogu loo välja kurbnaljaka jaburuse vaatepunktist, kuigi oleks ju võinud ka langeda rahvusromantilisse hädaldamisse ja kirjutada "nii wisati taas ausate eesti meeste noor liha elajalik-kommunistliku punakoletise kuse järgi haiswate lõugade vahele ning paljud kodutanumale enam ei naasnudki."

Samas paistab siiski läbi, et huumoris ja lennukas kerguses sisaldub teatud määral enesekaitset. Huumor enesekaitsena on meetod, mis tugevalt seotud Paku loo vaatepunktiga. See lugu ei ole niivõrd "eesti poiss nõukogude armees", pigem "pisut ülekaaluline ebaharilik poiss sõjaväes". Kui ülekaalulisel ebatavalisel poisil on oht tappa saada, siis on huumor üks lähemaid abilisi (kinnitan omast käest). Pakk kirjutab: "Tirel oli minu kõige suurem hirm. Ette või taha, vahet polnud, tirelit ma teha ei suutnud… Minu peas oli kaks lihtsat võrrandit: mina + sõjavägi = tirel ja tirel = surm. Kuna tirel oli minu kõige suurem hirm, siis seostasin enda hukkumise sõjaväes otseselt ja ennekõike tireliga, mis on sõjaväes kindlasti kohustuslik."

Kõrvalepõiked dispanserisse ja korea kööki

Sellega seoses tekib Pakul lootus sõjaväest pääseda, kuna tal kahtlustatakse ajuripatsi hormonaalse talitluse häiret ning ta saadetakse Tartu pärmivabriku juures asunud Struumatõrjedispanserisse (piduliku täisnimega Vabariiklik Struumatõrje Dispanser), kus uuriti igasuguseid ainevahetusega seotud hädasid ja ka näiteks diabeeti. See osa raamatust on puhas kuld, eriti kirjeldused patsiendina haiglas viibivast "kerge muusika staarist" Olev Vestmannist, kes esitab andunud haiglatädidele klaveril "Mandoliinid öös", "Rumal süda" ja teisi surematuid meloodiaid. See kõik on nii tuttav, sest vaid umbes aastakese hiljem olin ma ise samas asutuses (kuna ma olin esimeses klassis 145 cm pikk, siis hakati jadaarvutuse põhimõtteid rakendades muret tundma) ning kuna palat oli parajasti täis, pidin esimese öö klaveri kõrval välivoodil magama.

Mõnevõrra paistab silma meie kümneaastane vanusevahe, sest Pakk on küllalt palju tähelepanu pööranud haiglaõdede rinnakorvi suuruse erinevustele ja nende sukkade värvile, millest mul kahjuks eriti mälestusi ei ole. Meenub küll see, et õhtuti käisid palati mehed haiglaõelt piiritust lunimas (võis olla see, kellel Paku mälestuste järgi oli B-korv) ja väidetavalt vahel ka said. Suures kümne voodiga palatis olid lapsed ja vanainimesed läbisegi, nii et õppis igasuguseid uusi sõnu. Eriti jäi meelde üks eelteismeline poiss, kellel suure visiidi ajal kästi püksid maha ajada ning ise lakke vaadata, kuni terve konsiilium seal midagi toimetas. Üks ja teine kummardus lähemale ja ütles midagi sellist nagu "minu arvates on ühesuurused" või "ei ole päris kindel". Kui keegi väiksematest selle peale naerda julges, siis võis patsiendilt pärast lõuksi ka saada. Aga omamoodi oli seegi seikluslik, käisime loata Tartu peal hulkumas ja ühel hetkel leiti, et võime ikka koju ära minna.

Dispanseris käik on Paku raamatus üks paljudest kõrvalpõigetest. Sõjavägi kui edasijõudnute lasteaed käib kindla režiimi järgi ning lõputu rutiini kirjeldus muutuks samuti rutiinseks, kui just pidevalt manöövreid ja lahinguid ei toimu. Sellised kõrvalpõiked on raamatus väga erinevatel teemadel, katsest hullumajja pääseda, Tartu vaimust, kuidas ta lahtise kalja müügi tõttu jäi pioneeriks astumisele hiljaks, püro- ja kleptomaaniast või idamaade filosoofiast, inimese vabadusest, punkaritest ja korea toidust ning kuigi seos  n-ö põhiteemaga on korduvalt üsna hägune, ujub Pakk sellest enamasti puhtalt välja. Raamatus mainitud toit pibimpab on küll siiski bibimbap, kuigi vana McCune-Reischaueri transkriptsiooni järgi võis kirjutada ka kolmandat moodi pibimpap (loodetavasti  kõlas see piisavalt snoobilt, et pole enam vaja "diasporaad" või "diskursust" otsa keevitadagi).

Protvino ehituspataljonis troppijaks sirgunud Pakk kohanes eluga, aga kõik ei sujunud alati lihtsalt. Füüsiline karistamine viib üsna kehva vigastusega haiglasse ning kaklema õppimisel on erinevaid strateegiaid. Esineb enesetappe. Möödapääsmatud on kirjeldused vene peldikutest, mis sita ära määrivad, venekeelse ropendamise eripäradest, kubemetäidest ja muudest nõukogudemaa kaugustest saabunud nekrutite kommetest.

Huvitav on ka see, et sõjaväemälestustes on nii tihti episoode, kus sõdurid kohtuvad meditsiinikooli tüdrukutega. Kas kuskil kõrgemate instantside kabinettides olid nende kahe valdkonna põkkumised paberile joonistatud või juhtis elu ise soolisel alusel jagatud noored kokku? Pakul on juttu sõjaväes allasurutud seksuaalfantaasiatest ja nende "praktilisest täideviimisest", aga ka üsna otsekohene ja julm kirjeldus, kuidas mehed võisid omavahel seksida nii, et seejuures üht peeti pederastiks, aga teine osapool ennast selleks ei pidanud.

Pakk seletab raamatus mitu korda, kuidas talle ei meeldi sõjaväe, korporatsioonide või parteide laadi hierarhiamängud ning intelligentsuse märk on kohanemisvõime. Samas ta aga nendib, et mõnes mõttes sõjaväekord isegi sobis talle, korrastas mõtlemist. Ma ei hakka arutlema, kas ja kui palju peaks nõukogude armeekogemust võrdlema praegusega. Esiteks pole mul endal kumbagi kogemust ja teiseks on mingites asjades erinevused ilmselt liiga suured. Tsaariaegse 25-aastase sõjaväeteenistuse läbinud mees ilmselt omakorda ainult naeraks nõukogude sõjaväe kahe aasta üle.

Aga see raamat ei ole üksnes sõjaväest ning mitmed eredamad seigad räägivad hoopis muust. Soovitaksin seda lugeda lihtsalt kui meeleolukat ajastukirjeldust, mis tänavuses liialt kindla peale tehtud teemade ja lõpututele kordustele keskendunud kirjanduspildis kenasti silma paistab.