Sooviksin tutvuda karvasema ja seksika naisega. Ise elan Tartus, olen pereseisult vaba, haritud, 50-a. pikemat kasvu, spordilembene, karvasem vaba mees.

Võid olla kole kui öö, sest hindan vaid sisemist ilu. Luban seksimise ajal suitsetada (soovitavalt Marlboro või Camel), samas võiks mitte vähemalt näkku puhuda. Alkoholilembust pean eeliseks. Hea kui oleksid abielus, sest ma ei jaksa sind üleval pidada. Peaksid innustuma pornograafiast ning teistest sarnastest kunstiliikidest. 

Oleks tore, kui sa ei pelga olla alasti ja kummargil, soovitavalt samaaegselt. Unistuste kohtumiste ootel!

Kellel ON kinkida // tasuta ÄRA anda või ANDA pikaajalisse kasutusse SÕIDUAUTO / MINIBUSS / KAUBIK / "PIRUKAS". Loomulikult SÕIDUKORRAS ja tehn.ülevaatusega. MITTE TÖÖ TEGEMISEKS!, vaid lihtsalt tahaks vahel kaugemalgi ringiliikuda, kui seda võimaldab tallinnlase "roheline ühiskaart", millega Aegnast kaugemale ei pääse!

Vastutasuks – alati, kui olen vaba (enamasti olengi!)  – olen Teie teenistuses personaalse autojuhina ja / või abistajana! Sobivusel ja kokkuleppel – FERTIILSE naisterahva puhul – võimalik absoluutselt kõik! Ka "variandid"!!!mIse olen 62-aastane (180/73, sirgeseljaline) härrasmees. Seks on alati tervistav olnudv! LOOMULIKULT –VASTASTIKUSE SÜMPAATIA OLEMASOLUL (ülekaalulisus ON takistuseks!!!).

Olen Teie teenistuses ka nädalavahetustel, riigi pühade aegu, hilisel või öisel ajal!

Tervislike eluviisidega kultuurihuviline autot juhtiv sale leskproua Tartu lähedalt otsib majanduslikult kindlustatud vaba ausat üksindust tundva haritud mehega.

Ülalolevad kuulutused on reaalsed, need on võetud selle nädala Kuldsest Börsist ja Nelli Teataja tutvumiskuulutuste seast, mis on ühed viimased omasugused. Ühed eriskummalisemad ja üllatavalt pikkade traditsioonidega kirjandusžanrid on ajalehekuulutused ning seintele kritseldatud sõnumid - nii on leitud seinale soditud kirju Pompeist ja mäletan, et Tartu ülikooli raamatukogu WC seintel hargnesid vähemalt enne remonti mõnikord pikemad arutelud. Vanu ajalehekuulutusi soovitan lugeda Rahvusraamatukogu Digari programmi abil, kust võib leida muuhulgas sellist klassikat nagu "Ostan mõttelise osa majast, vanainimene võib elama jääda" või skolastiline "Söön torti. Helistada õhtuti."

Riia Uus Teater "Läti armastus" Autor: Gints Malderis

Läti ja korduvalt ka kogu Euroopa tipplavastajate hulka arvatud Alvis Hermanise 2006. aasta lavastus "Läti armastus" on lugu armastusest läbi tutvumiskuulutuse kohtunud inimeste. Kolmevaatuselise lavastuse meetodiks on lugude jutustamine, me näeme tosinat pildikest, mis erineva nurga alt vaatlevad inimeste teineteise leidmist. Tegelikult võib ehk öelda, et rohkem kui armastusest on need lood üksindusest ja igatsusest, ei ole lõputut happy end'i või ka haletsust, vaid nagu elus ikka, midagi vahepealset.

Hermanis = Karusoo+Kivirähk?

Paratamatult tekib selle etenduse puhul paralleel kahe kodumaise lavastusega: Merle Karusoo 1997. aasta tükiga "Kured läinud, kurjad ilmad" ning Andrus Kivirähki "Eesti matusega" 2002. aastast. Karusoolt oleks justkui võetud lugude kogumise meetod ning Kivirähkilt pisikeste kõigile tuttavate nüansside kaudu äratundmine ja huumor. Nende aastaarvude puhul on huvitav, et just 1997. aastal tuli Alvis Hermanis Riia Uue Teatri peanäitejuhiks ning algas selle teatri ning Hermanise enda suur edulugu. Riia Uus Teater on aastaid tuuritanud mööda Euroopa suuri festivale ning praegu lavastab Hermanis La Scalas, Viini Riigiooperis ja Berliini teatrites. Nii on Riia Uuel Teatril kujunenud umbes selline positsioon, mis on segu senise NO99 ja Linnateatri positsioonist Eesti teatrielus. Ühiskondlikult tundlike ja uuenduslike tükkide kõrval tehakse ka klassikat ("12 tooli", "Protsess" ja Tallinnaski praegu mängitav "Oblomov").

"Läti armastus" on küll koomiline tükk, kuid see ei ole mingi laadakomöödia. Tosinast põhiloost on mitmed tegelikult naer läbi pisarate. Neist vaid paar on noorematest inimestest, enamiku puhul on teemaks keskealised või vanemad hinged. Võib-olla on siin üheks põhjuseks just tutvumiskuulutuse vorm, mis pole noorte jaoks enam eriti ajakohane (etenduse esmaesitus oli küll juba 2006. aastal, praegu on ehk varsti tulemas juba Tinderile keskenduv näidend). Kõik need tegelased on üksildased, aga peale selle on enamik neist ka kergelt väljatõugatud või lihtsalt ei sobi hästi üldiste tõekspidamiste raamidesse. Keegi on väljatõugatu seetõttu, et ta on liiga vana, teise perverssuseks on anaalne korraarmastus, susside kogumine või hullem veel, koorilaul. Eredaimad karakterid on kergelt nilbik vana kunstnik, naise vähile kaotanud üksik endine raadiotehase tööline, entusiastlikud laulupeolised ning ülipragmaatiline naispensionär, kes enne potentsiaalse peigmehe juurde kolimist hoolikalt plusside ja miinuste tabelit peab.

Mis eristab Läti armastust Eesti omast?

Õigupoolest, kas selle tüki nimi peaks üldse olema "Läti armastus"? Väikeste mööndustega võiks selle pealkiri olla sama hästi "Eesti armastus", tükk on vabalt tõlgitav ja kohandatav, sest mingeid erilisi lätlaste eripärasid siin välja ei löö – me oleme tehtud samast puust. Jah, meil on siin väikeseid vihjeid VEF-ile ja laulvale revolutsioonile või laulupiduliste tüpaažidele, aga need on ka meil kõik olemas. Vaid rohke läti luule tsiteerimisega episood läheb kohaliku eripära alla. Huvitav on ehk ka vihje maniakaalsele ristsõnade lahendamisele, mis meie piirkonnas ilmselt tavalisem kui Lääne-Euroopas.

Riia Uus Teater "Läti armastus" Autor: Gints Malderis

Mõneti üllatuslikult kestab tööpäeva lõpus etendus koos vaheaegadega üle nelja tunni. Siin on küll sees kaks vaheaega, aga need ei tundunud möödapääsmatud, piisanuks ka ühest. Üldiselt sümpaatses komplektis on ka paar nõrgemapoolsemat episoodi, mille puudumisest poleks kahju olnud – näiteks kujuteldavas seltskonnas üksi tähistav keskealine naisterahvas mõjub kui lahjem variant tuntud sketšist "Õhtusöök ühele" ning Riia katustel luulet lugevad noored mässajad pisut liiga harilikud.

Kas Hermanis armastab oma kangelasi või naerab nende üle? Jääb mulje, et ta üritab neid mõista ning algse terava veidruse väljamängimise järel võtab tagasi ja selgitab vaatajale, miks me võiks neid mõista või ka kaasa tunda. Ei ole ilmaasjata ütlust, et vanemaks saades hakkad üha rohkem igatsema neid inimesi, kellega sa kunagi kasvasid või suuremat hingesugulust tundsid, sest neid jääb ainult vähemaks. "Läti armastus" näitab, et kõik võivad paista omamoodi perverssena, aga vahel võib juhtuda harv ime, et leidub veel teinegi samasugune või on õigus midagi veel elult loota igal lahutanud, lesestunud ja muidu lootuse kaotanul.

Tutvumiskuulutused on küll natuke kaduv žanr, kuid üksindus nii filmis, teatris, kirjanduses kui ka päriselus pigem kasvav teema. Soovitan soojalt külastada praegu meile koju kätte toodud Alvis Hermanise ja Riia Uue Teatri etendusi. "Läti armastust" mängitakse Estonia suures saalis 12. detsembril ning pileteid on veel saada.