Kolmteist Eestit. Teatrisari "Sajandi lugu" ({{commentsTotal}})

„Revolutsioon” teatris NO99.
„Revolutsioon” teatris NO99. Autor/allikas: Tiit Ojasoo

Teatrisari "Sajandi lugu" sündis teatrijuhtide initsiatiivil ja Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL) juhtimisel Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kingituseks. Paaridesse loositi üks suur ja üks väike teater ning igale paarile loositi välja kümnend, mida koostöös lavastusena peegeldada. Lisaks andis riik iga ühislavastuse teostamiseks 40 000 eurot, mingeid sisulisi või vormilisi nõudeid EV 100 korraldustoimkond ega EETEAL teatritele ei esitanud.

Teatrisari "Sajandi lugu" sündis teatrijuhtide initsiatiivil ja Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL) juhtimisel Eesti Vabariigi 100. aastapäeva kingituseks. Paaridesse loositi üks suur ja üks väike teater ning igale paarile loositi välja kümnend, mida koostöös lavastusena peegeldada. Lisaks andis riik iga ühislavastuse teostamiseks 40 000 eurot, mingeid sisulisi või vormilisi nõudeid EV 100 korraldustoimkond ega EETEAL teatritele ei esitanud.

"Sajandi loo" sarjas sündis kolmteist lavastust. Artiklis esitan oma seisukohad neist lavastustest ja annan ülevaate ka teatrisarja meediakajastusest. Kindlasti aitas selline eksperiment nii mitmelgi puhul kaasa üksiklavastuste nähtavusele: enamikku neist lavastustest kajastati arvukamalt ja mitmekülgsemalt kui nende teatrite "tavapäraseid" lavastusi. Kõlas ka huvitavat poleemikat ja toimus vastandlike arvamuste kokkupõrkeid. Teatrisarja kajastamiseks loodi suisa uusi platvorme. Näiteks algatas ajakiri Vikerkaar blogi, kus arvustati kolme­teistkümnest lavastusest kuut. Pärast teatrisarja lõppu augustis 2018 on ilmunud ka mitmeid üleskirjutusi vestlusringidest1 ja üldistavaid artikleid2 kogu sarja kohta.

Teatrisarja dünaamika paistab tagantjärele justkui Gaussi kõver: vaevaliselt üle kivide ja kändude alanud koostöö sai hoo sisse sajandi keskpaiga kümnenditel ja vajus lõpupoole küsitava kvaliteedi sohu. Lavastuste meediakajastustes võetakse erilise tähelepanu alla koostöö fenomen, kuna selline erakordne, juhuslikult loositud koostöö sund on meie kultuuripraktikas erakordne.

 

Teatrisarja alustas teater NO99, kellele loositi paariliseks koostööst loobunud Theatrum ning kelle käsitleda jäid 1910. aastad. NO99 lahendas ülesande teatrile ammu tuttavas esteetikas: Ene-LiisSemperi ja Tiit Ojasoo lavastus "Revolutsioon" oli abstraktne ja performatiivne ning seal korrati pea kõiki NO99 tuttavaid võtteid. Lavastus mõjus oma korduvuses lausa NO-teatri esteetika kvintessentsina. See jäi abstraktsele, sümbolistlikule tasandile, millele iga vaataja sai külge kleepida oma tähendusi ja assotsiatsioone.3 Andrei Liimetsa sõnul olid laval "märgid ja viited, sõnatu läbielamine ja kompromissitu kunst".4

"Revolutsioon" suutis jahmatada autorite soovimatusega tegelda konkreetselt ette antud ülesandega, 1910. aastatega. Selle lähtekoha üle arutleti vastukajades korduvalt: Linda Kaljundile mõjus "jõuline ajaloost lahtiütlemine sarja alguses vähemalt sama vajaliku seisukohavõtuna"5, Valner Valme nägi lavastuses "revolutsioon[i] "Sajandi loo" sarja suhtes"6. Marek Tamm üldistab: "Tõepoolest, milleks rääkida revolutsioonist, kui tegelik küsimus peitub evolutsioonis. Küsimus pole enam ammu selles, kas inimkond vajab uut revolutsiooni, vaid selles, kas inimkond jääb üldse ellu."7

 

Koostööpoleemika sai hagu tulle järgmise ebaõnnestunud koostööga. 1920. aastad loosisid oma kümnendiks teater Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava. Sündisid kaks iseseisvat lavastust, Vanemuiselt Tiit Palu "Rännakud. Maarjamaa laulud" ja Sõltumatu Tantsu Lavalt Kadri Noormetsa "rännakud. tõotatud maa". Kui Sõltumatu Tantsu Lava tegeles huvipakkuva teema välja kaevamisega läbi uurimusliku loenguprogrammi ja etenduskunstnik Kadri Noormets lõi selle põhjal talle omaselt isikupärase lavastuse8, siis Vanemuine sõitis lati alt läbi. Kuigi lähtekirjeldus ei kõla sugugi halvasti — eesti juurtega Kanada helilooja originaalmuusika, Vanemuisele ainulaadselt omase sõna ja liikumise põimimine, potentsiaalselt huvitav teema, 1920. aastatel hoogustunud eesti keeleuuendus — sündis sellest kolme eraldi suunda sirutuv lavastus: näitlejad eeslaval kooliaktuse­likult luuletusi lugemas (Tiit Palu tekst hakkab omaette lugedes küll üsna põnevalt tööle, kuid näitlejate esituses see publikuni ei jõudnud), seejärel tantsijate kontaktimprovisatsiooni tund (Ruslan Stepanovi koreograafia) ja kolmanda haruna Silver Vahtre täiesti eraldiseisev metallkonstruktsioon laval.

Kahe institutsiooni, Taaveti ja Koljati, Sõltumatu Tantsu Lava ja Vanemuise koostööd oli aga töömeetodite ja institutsiooni mõttes teatriuurimuslikult äärmiselt põnev kogeda, sest see pani mõtlema teatrite institutsionaalsetele ja esteetilistele erinevustele.9 Mis on teatritegijate arvates üldse etendamine, kes on näitleja, milline on etendamissituatsioon oma olemuselt ja mida eeldab tegija vaatajalt? Kõikides nendes aspektides olid STLi ja Vanemuise vaatepunktid kardinaalselt vastandlikud. Minu jaoks hakkas tööle passiivsuse ja aktiivsuse skaala: kui Vanemuise publik istub turvaliselt hämaras saalis, vaadates kõrgemal tasapinnal asuvat frontaallava, siis STL nõuab publikult palju, eelkõige aktiivset seoste loomist nähtu ja kogetu vahel. STLi publik istub ebaturvaliselt etendajaga samal tasapinnal, publikult eeldatakse liikumist ja suisa etenduses rolli võtmist. Samuti võis kogeda etenduskunsti vahendite erinevust: kui Vanemuisele on iseloomulik sõna pateetiline esitamine ning tantsus modern- ja nüüdistantsu paljunähtud vormid, siis STL kasutab nüüdisaegseid tegevus- ja visuaalkunsti strateegiaid, suhestuvat ja kaasavat kunsti. Mis puutub lavastuste visuaalsetesse lahendustesse, siis Vanemuisel on lavakujundus passiivne objekt, millega etendajad kuidagi ei suhestu, kuid STLi lavastuses on kujundus aktiivne osaline, lausa iseseisev tegelane.

 

Järgmine, 1930. aastaid käsitlev lavastus, VAT Teatri ja labürintteatriühenduse G9 "Sirgu Eesti" tekitas meedias enneolematult palju poleemikat. Lavastust nähti ideoloogilise seisukohavõtuna.10 Tundub, et positiivne ja negatiivne hinnang sõltusid arvustaja maailmavaatest (lavastust nimetati ka suisa kooliteatriks11). Samas oli kummastav jälgida, kuhu langeb kolmeosalist lavastust arvustades kirjutaja fookus — enamasti oli selleks lavastuse kolmas, Aare Toikka lavastatud osa, kuid minule olid palju elamuslikumad ja ka olulisemad lavastuse esimene ja teine, G9 loodud osa, ning kokkuvõttes tunnetasin tervikut. Ka koostöö küsimuses on arvustajad kardinaalselt vastandlikel seisukohtadel: kes leidis, et lavastuse eri osad moodustasid sidusa terviku (Pille-Riin Purje12); kes arvas, et kõik jäi täiesti harali (Jaak Allik13). Minu meelest moodustas lavastus terviku, mille nõrgim, kolmas osa oleks võinud olla kaks korda lühem.

Labürintteatriühendus G9 oli aga loonud elamusliku rännaku Rahvusraamatukogus. Pean vajalikuks oma kogemust veidi pikemalt kirjeldada, kuna see rännak on meedias saanud vähem kajastust kui Toikka lavastus. Nägin lavastust oktoobri keskpaigas — päev otsa oli kallanud vihma. Publik seisab Rahvusraamatukogu hiiglasliku fassaadi ees, pimedas, külmas, vihmavarju all. Omapärane kogemus eesti rahva erakordsest teatriarmastusest! Mitte ainult suvises rabas sääskedega, vaid ka külmas, vihmas, sügaval sügisel on eestlased nõus teatrit vaatama. Publik liigub raamatukogu taha amfiteatrisse. Sammutakse marsirütmis amfiteatri treppidel, suundutakse allapoole, raamatukogu tagauksest sisse, läbi punaselt valgustatud keldrite, katakombide, koridoride. Kui ühismarssimisega tekitati revolutsiooniline õhkkond, siis nüüd oleks nagu sattunud repressiivorganite kätte. Mööda pikki koridore liigutakse ülespoole: trepid, trepimademed, vaated akendest välja. Ühes koridoris on seinte peal suured kõrvad — pealtkuulamiskabinetid? Ühes sisehoovis ripub mantel — keegi on poodud või maha lastud? Liigume päris kõrgele: raamatukogu tavakülastajad saavad osaks meie mängust. On nad repressiivorgani uurijad, kes on kummardunud mingite aktide kohale? Läheme välja katusele, sealgi trepid. Katusel ronib üks etendaja päris tippu, lehvitades sinist lippu. Meie, inimesed, oleme mustad ja valged.

Rännakul veeti meid kõigepealt läbi sajandi alguse revolutsioonide, mil omariiklust veel polnud, seejärel jõudsime läbi rõhuvate raskuste ja repressioonide suure laguneva hoone kõhust üles kõrgustesse — saavutasime iseseisvuse, mille kinnituseks heisati Rahvusraamatukogu tippu rahvuslipp.Kui oleme tagasi raamatukogu fuajees, toimub sümpaatne hetk osavõtuteatrit: kohtume ühe kaasvaatajaga, sööme küpsist ja vahetame muljeid. Tutvume ka väljamõeldud tegelase Ernst Meele elu kajastava näitusega, kus vahelduvad päris- ja libafaktid. Seejärel peame suunduma lagedasse ja iseloomutusse, kõiki hea teatri kavatsusi justkui summutavasse konverentsisaali: algab Aare Toikka lavastus 1930. aastate Eesti poliitelust, peategelaseks Artur Sirk. Lavastus ärgitab mõtisklema tõe ja vale üle, mis on praegusel nn tõejärgsel ajastul kuum teema. Kuidas tõlgendada ajalugu? Mis on õige, mis on vale?

 

Vahest suurima artiklilaviini ja hämmastavalt üksmeelse kiidukoori osaliseks sai Von Krahli teatri ja Tartu Uue Teatri "BB ilmub öösel", mis on inspireeritud Mati Undi romaanist. Lavastajad Mart Koldits ja Ivar Põllu pälvisid lavastuse eest ka aasta parima lavastaja preemia. Ivar Põllu ideena sündinud töö on üks neist "Sajandi loo" lavastustest, mis poleks teostunud ilma projektitoetuseta — niivõrd mastaapne ettevõtmine oleks väiketeatrile finantsiliselt üle jõu käinud. "BB ilmub öösel", käsitlus 1940. aastatest, on tõesti õnnestunud vormi ja sisu ühtsuses.14 Põimitud on kuuldemäng, meelteteater, osavõtuteater ja keskkonnateater. Sisuliselt üldistatakse väikerahva küüditamiskogemust (publik kui mass küüditamisteemalises filmis) suurrahva ekspansiivse vaatega (sakslase BertoltBrechti seisukohad Hella Wuolijoe juures paguluses Soomes). Loomulikult mõjub tähenduslikuna ka mängupaik, Tapa raudteejaam: publik transporditakse n-ö ajalooliste sündmuste keskmesse, kus saame tunnetada "iseenda kehalise kohaloleku paratamatut poliitilisust", nagu on märkinud Meelis Oidsalu15.

Äärmiselt leidlik võte oli filmimeediumi kasutamine lavastuses, mis aitas kaasa ajaloo tõlgendamise vaatemängulisuse tajumisele. Publikuna osalesime filmivõtete massistseenis ja etenduse lõpus saime näha neidsamu kaadreid, mis paar tundi varem üles olid võetud. See mõjus kui ajalooline tõend publiku kaasosalusest; vaataja muutus kaasvastutajaks.16 Veel ühe kihina tõusis esile ajalooliste dokumentide loomise ja kasutamise problemaatilisus. Lavastusest sai mitmetasandiline ja poeetiline tervik.

Ivar Põllul on imeline oskus tõsta lavastuse lõpp üles. Maarja Mitt meenutab lõpetuseks, et 1942. aastal lõi Irving Berlin maailma läbi aegade kõige populaarsema laulu "Valged jõulud". Selle lauluga saadetakse publik kõledasse novembriöösse. Mitu tasandit sai taas kokku: laul ei seostu ajastu
õuduste ja painetega, kuid sai kõigi aegade populaarseimaks. Elu ja poeesia voolasid ka läbi sõja ja õuduste.

1950. aastate käsitlus Kuressaare Linnateatri ja Endla teatri koostöös sündinud lavastuses "Kaarnakivi perenaine" pöördus vormiliselt traditsioonilise sõnateatri poole, kuid sisuliselt oli tegu Andrus Kivirähi (kelle stiili Pille-Riin Purje nimetas tabavalt pahaendeliseks naivismiks17) talle omaselt vaimuka, mängulise ja grotesksete vimkadega looga kolhooside loomise tinaraskest ajast. Lavastus sai ka üsna üksmeelselt positiivse vastukaja ja Ago Anderson pälvis parima meeskõrvalosatäitja auhinna.

Lavastuse peategelane on noor taluperenaine Ilse (LauliOtsar), kelle tuba on jäänud selliseks, nagu see oli perekonna küüditamise ajal: asjad kummutist välja kistud, maas vedelemas ajakiri Taluperenaine, kust Ilse loeb valgest siidist pruutkleitidest ja õigest lauakatmisest. Naabertalu noormees Heino (Markus Habakukk) loeb aga Rahva Häälest propagandajutte mehhaniseerimisest ja stahhaanovlaste töövõitudest ning usub uude helgesse tulevikku. Lavastus läheb käima ja kivirähilikku äratundmisrõõmu pakub hetk, mil Ilse võtab välja võlukivi — kaarnakivi, mis aitab traktoreid parandada ja kartuleid võtta. Vana maailm aitab uut! Uus püsib vaid vanal. Kivirähk on viidanud mitmetele arhetüüpidele ja ilmselt seetõttu lugu töötabki. Klišeede oht on, kuid liigutav ja ürgne lugu laveerib suurematest klišeedest mööda. "Lavale polnud toodud hea ja kurja võitlust ja inimesi lahterdatud, mis ju selle perioodi kujutamisel on üsna suur kiusatus. Igal tegelasel on inimese nägu, kedagi pole maalitud punaseks monstrumiks. Veelgi enam, kõigil osatäitjatel on mahlakas kivirähilik sõnavara, mida lust kuulata," leiab Raili Nugin.18

1960. aastate käsitlus oli "Sajandi loo" kõige suurejoonelisem eksperiment — MIM Projecti ja Rahvusooper Estonia koostöölavastus "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas". Ka see lavastus tekitas suurt poleemikat ja eriarvamusi. Kui sarja esimesest kolmest "koostööst" sündinud pettumus välja arvata, siis just Estonia ja MIM Project panid kirjutajad kirglikult leheruumi täitma.

Pea kõigi arvustajate poleemilisim küsimus oli lavastuse nimetamine žanrilt ooperiks. Leebe oli vaid Igor Garšneki arvamus, et ooperiks tituleerimine on näide manfredmimilikust huumorist19, Maarja Kindla hinnangul oli see aga suisa "kõige põletavam probleem", et teos kuulutati välja žanrina, mida see tegelikult ei esinda20. Alvar Loog leiab hoogsalt, et ""Ehmatusest sündinud rahvas" on järjekordne teos, mis paneb mind soovima, et žanrimääratluse "ooper" eksitav kasutamine oleks saja-aastaseks saavas Eesti riigis kriminaliseeritud"21. Isegi Kaja Kann ootas klassikalist ooperit, nimetades nähtu ooperilaadseks tooteks.22

Kirglikult negatiivset üldhinnangut jagub niisiis nii mitmeltki arvustajalt. Andrei Hvostov leiab, et "Ehmatusest sündinud rahvas" on "andekate inimeste raiskamine žanrilise ebamäärasuse süldis".23 Alvar Loogi arvates on "kaks mitte-sõnateatrit teinud kahepeale pika muusikalise draama, riskides sealjuures oma liistudest kaugenedes ohuga langeda kooliteatrite tasemele".24 Kaja Kannu hinnangul on tervik lavastatud lamedalt.25 Tundub, et vastukajades andsid seekord eriti reljeefselt tooni kirjutajate ootused. Kummaline, et millegipärast oli just nende teatrite puhul ootushorisont kuidagi eriti selgelt paigas. Ja ootustele mittevastamine tõi negatiivse üldhinnangu. Domineerima jäänud negatiivse hinnanguga ma aga ei nõustu, mind kõnetab hoopis Kerri Kotta analüüs: lavastuses on "postmodernistliku kõige lubatavuse viimine mingile uuele tasandile, kus see ei ole enam lammutav, vaid ülesehitav. Seda võib kirjeldada ka kui vabaduse tasandit — sellise vabaduse, mis ei vaja enam ei väliseid (institutsioonilisi) ega sisemisi raame (näiteks jäika ja fikseeritud maailmapilti, millest ei lubata endal välja astuda)"26.

Minu arvates oli "Ehmatusest sündinud rahvas" multimeediumliku etenduskunstina vaimukas, mõttetihe ja visuaalselt nauditav. Laval on neljandik kerast, millega sai leidlikult tähistada tähistaevast, rongi, laulukaart (vaimukas idee laululavast kui Suurest Depressaatorist). Samuti on jutustatav lugu igati arusaadav. Fiktiivne tegelane Manfred MIM (trikster Lennart Meri peas?) kohtub Meriga ja paneb talle pähe idee, et eestlased on sündinud Kaali meteoriidi plahvatusest. Meteoriidiplahvatuse heli salvestus paeplaati. Rohkete instrumentide ja objektidega mängitud muusika (Tatjana Kozlova) on huvitav ja lummav. Lavastus mõjus oma iseäraliku atmosfääriga. Kõige olulisema mõttekäigu, millele ma alla kirjutan, avaldas taas Kerri Kotta: "…see on minu arvates esimene kord, kui XXI sajand on end mõtteviisina Estonia lavalaudadel tõesti suveräänselt ilmutanud"27.

1970. aastaid ja tollaseid hipisid portreteeris Ugala ja R.A.A.A.Mi koostöölavastus "Hipide revolutsioon", autor Mihhail Durnenkov (Vladimir Wiedemanni teoste põhjal), lavastaja Juri Kvjatkovski. Ka selle lavastuse vastukaja oli seinast seina: õnnestumiseks nimetas lavastuse Tauno Vahter28, ebaõnnestumiseks Heili Sibrits29. Tunnistan, et mulle see kolmetunnine hullus sobis: see oli suurejooneline hipitripp, seejuures üsna ebaülevaatlik. Institutsioonidevaheline koostöö seisnes siin selles, et R.A.A.A.M sai Ugalale pakkuda teatritegijate kontakte Venemaalt: leiti väga hea näitekirjanik Durnenkov ja fantaasiarikas lavastaja Kvjatkovski.

Lavastuses on raamjutustuseks 1990. aasta, mil kunagised hipisõbrad saavad kokku ja tegelane Lennon (Ott Aardam) hakkab jutustama oma unenägu. Unenägu ongi kogu lavastus, see on Sopalsi kodukeemiatripp, mille jooksul võetakse läbi kogu 1970-ndate nõukogude hipide teema: mood, muusika, vastuhakk miilitsale, peod, free love, narkorännakud. Kogu nägemus­tripp kestab ja kestab ning muutub vahepeal päris pööraseks ja absurdseks. Dramaturgia põhineb kuue karakteri elukäigul. Inimsaatused on traagilised ja nii on ka lavastus oma parimatel hetkedel tragikoomiline. Hipide seiklused ja tripid on lõbusad, aga süsteemi puuris kinni istumine traagiline.

Tahan jäädvustada lavastuse leidlikema stseeni: noor naine Ülle (Klaudia Tiitsmaa) teatab, et ta on rase ning et meest tal ei ole. Laval seisvast suurest kapist veerevad välja sibulad ja kapi eri külgedele ilmuvad Ülle ema, vanaema, vanavanaema ja vanavanavanaema (viimane Luule Komissarovi kehastuses), kes kõik hakivad sibulaid ja ütlevad, et kasvatavad Ülle lapse üles oma perekonna traditsioonide kohaselt. Siin kujutatakse vaimukalt ja mänguliselt Eesti naistekeskset perekonda: kange naine, kes kasvatab lapsed üles ilma meesteta. See stseen võttis justkui kokku Eesti saja-aastase ajaloo.

1980. aastate käsitlemisel tegid taas koostööd trupiga teater ja produktsioonimaja, NUKU teater ja Vaba Lava — sündis lavastus "Enne meid oli veeuputus". Vaba Lava pakkus nende rahvusvahelisele kuraatoriprogrammile omast avalikku projektikutsungit: mitmete esitatud projektide hulgast valiti välja teatridebüüti tegevate filmimeeste Jaak Kilmi ja Kiur Aarma idee. Tekst loodi sarnaselt koosloome meetodiga, dramaturgideks Andris Feldmanis ja Piret Jaaks; lugusid ammutati oma kogemustest ja mälust. Lavastus sai mõneti kõhklevat vastukaja. Tunnustati vaimukat ja suurejoonelist visuaalsust (kunstnik Liina Keevallik) ning fakti, et on usutavalt dokumenteeritud ühe ajastu paneelmaja elu ja argipäeva.30 Leiti ka, et teatris kogenematute lavastajate käes läks kaotsi lavastuse fookus: debüüti taheti kokku pressida liiga palju detaile.31

Laval esitatakse monoloogilisi pildikesi Õismäe tornmajast, tegelasteks kolm 1980. aastatel paneelmajas elanud last. Meenutusmonolooge esitavad Liivika Hanstin, Mihkel Tikerpalu ja Anti Kobin. Paistab välja, et lavastajad on (dok)filmirežissöörid: parim osa on dokumentaal- ja lavastuslikud kaadrid paneelmaja inimestest, samuti Liina Keevalliku kujundus. Vaba Lava suurde saali on ehitatud üleelusuurused veetorud, millesse vahepeal lastakse valgust, et kumaksid läbi torude sees olevad augud. Veeuputuse kujund töötab hästi: suveks võeti paneelmajades soe vesi ära ja sügisel lasti tagasi, mis põhjustas torudes lekkeid. Lavastuse vahest suurim võlu on isiklike mälupiltide tekitamine. Kuna see on esimene kümnend, millest mul on iseseisvad mälestused, viisid kõik vihjed ajastule mälus otse sinna (näiteks Toomas Lassmanni hääl, Gašpirovski seanss, Kesktelevisiooni loodussaade).

1990. aastate käsitlus maandus loosiga Rakvere teatrisse. Koostöös tantsuteatriga Fine5 sündis "Puudutada kuud", lavastaja Peeter Raudsepp, teksti autor Urmas Lennuk. Vastukajades tunnustati üsna üksmeelselt, et seekord mõjus teatrite koostöö nii vormilt kui sisult õnnestununa32, kuid kritiseeriti tegelaskujusid, kes mõjusid karikatuursete kriipsujukudena33. Lavastuse puhul kõneldi palju naiivsusest, kuid leian, et mingil tasandil kõlksus see ajastu atmosfääriga ka kokku. Lavastuses näidatakse pigem tumedat ja pessimistlikku lugu ja see on mõneti vastuolus alapealkirjaga "Ühe vabaduse lugu". Selline tumedus mõjub üllatavalt, sest 1990. aastaid peetakse ju ikka lootuse kümnendiks. Etenduse edenedes panin ma endale üsna kiiresti ette noortelavastuse prillid, mis aitasid kergemini toime tulla nähtu naiivsuse ja õpetlikkusega.

Urmas Lennuki kirjutatud romeo-ja-julialik lugu räägib külas rahvatantsu harrastavast tüdrukust Nelest (Jau­ne Kimmel) ja nüüdistantsu tegevast "pahast poisist" Margusest (Madis Mäeorg). Koreograafid Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik tunnevad esitatavat kümnendit muidugi perfektselt: väga hästi liikuma pandud näitlejate kaudu tulevad taltsutamatud üheksakümnendad usutavalt esile. Lugu kannavad väga selged vastandused: rahvatants vs kaasaegne tants, vana mentaliteet vs uus, endisest sovhoosiesimehest isa, kes vaid kodus vanu ajalehti loeb, vs uue aja ärikad. Lavastuse lõpp tekitab aga küsimusi. Kuigi varem on tehtud vaatajale selgeks, et rahvatants ja nüüdistants sümboliseerivad kahte põrkuvat maailmavaadet, hakkab Nele (pärast Marguse võimalikku hukkumist narkomaanina) oma rahvatantsu lisama nüüdistantsu elemente. Mulle tundub see lõpp ideoloogiliselt kahtlane: kas vana seguneb uuega? Kaks vastaspoolt lepitatakse?

2000. aastate kajastamise said endale Tallinna Linnateater ja Vana Baskini teater. Sündis Paavo Piigi näidend "Miljoni vaade", mille lavastas Elmo Nüganen. Lavastuse suurim pluss on mängupaik Tallinnas Toom-Kooli 9. Balletikooli kõrval asuvas vanas, peaaegu mahajäetud majas, kus ka publik sai ringi kolada, on elanud paljud Linnateatri inimesed. Vastukajades kiidab lavastust Meelis Oidsalu ("teatril on peale kunsti­taotluse ka väga selge publitsistlik funktsioon ja et seda ei pea häbenema"34); Madis Kolk35 ja Pille-Riin Purje36 tunnustavad tugevat ansamblit.

Seekord ma kolleegide kiitusega ei nõustu. Lugu on inspiratsiooni saanud Liis Haaveli juhtumist: vanaonu Antsu juures hakkab käima noor naisterahvas, kes tahab teda aidata. Ta saab enda kätte vanaonu ID-kaardi ja suur vanalinna maja ongi hoobilt variisikule kingitud. Pere jääb pika ninaga. Läbi mängitakse küll kõik 2000. aastate viitepunktid: Arnold Rüütli presidendiks saamine, Eurovisiooni-võit, suhkru kokkuost, pronksiöö, majade tagastamise vaidlused, kinnisvarabuum, masu. Näidendi ja lavastuse probleem on aga selles, et vaataja on näidatavast kogu aeg ees, mis teeb vaatamise igavaks ja tüütuks. See on olmekomöödia, mis ei tõuse kõrgemale argisest.

 

Järgmisest, käesolevast kümnendist lõi lavastuse Eesti Draamateater koostöös Nargenfestivaliga: Andrus Kivirähi"Isamaa pääsukesed", lavastaja Priit Pedajas. Kui "Sajandi loo" lavastuste omavahelist võrdlust on võimalik teha üsna vähe (iga teatripaari loodud teos on "ise ooperist"), siis "Miljoni vaade" ja "Isamaa pääsukesed" hakkasid järjest vaadates tööle ka just omavahelises võrdluses. Kui Piik ja Nüganen tegid "Miljoni vaates" justkui tõsist asja, mis kukkus välja surm­igavalt, siis Kivirähk ja Pedajas lustisid "Isamaa pääsukeste" farsiga süüdimatult ja tööle hakkas just nende pretensioonitus. Jaak Allik nimetab "Isamaa pääsukesi" sarja kõige traagilisemaks looks, mis ilmneb eelkõige episoodiliselt lavale ilmuvate meestegelaste kaudu.37 Ma nõustun selle seisukohaga ja seega võime žanriks pidada tragifarssi. Lavastuse plussiks on ka, et päris mitmed näitlejad said teha rolle oma tavapärasest raamist väljaspool. Eriti üllatav oli tavaliselt jõulise Viire Valdma tagasihoidlik, vaikne ja tasane naine. Üks parimaid oli ka Maria Klenskaja, kes võlus nullstiilis iroonilis-skeptilise prouana.

 

Loos tahtis, et tulevik jääks Vene teatri käsitleda — kõlab oi kui sümboolselt! Vene teater otsustas koostööpartneriteks paluda lapsed, kes visandaksid Eesti tulevikustsenaariume. Kuid eesmärgiks ei võetud mitte käsitleda järgmist kümnendit, 2020. aastaid, vaid fantaseerida tulevikust saja aasta pärast. Ja just fantaseerimine ongi siin täpne väljend, sest Artjom Garejevi lavastuses "Tuleb / Ei tule" näeme laval düstoopiaid. Vastukaja lavastusele oli täiesti vastandlik: Heili Sibritsale mõjus nähtu naljaka ja tabavalt iroonilise pildina38, kuid Keiu Virrole hoopis kui arusaamatu kompott39. Etendust vaadates olin minagi üpris hämmingus. Leian, et interaktiivse lavastuse (publik saab ise nutitelefoni abil Eestile tulevikku valida) parim osa on muusikaline kujundus (Aleksandr Žedeljov ja Modulshtein) ning et ka düstoopiapildikeste vahel näidatavad uudisteklipid (Aljona Movko, Viktor Marvin) on päris vaimukad. Kuid kogu ülepaisutatud, eksalteeritud lavategevus, esitlemaks tehnoloogilist, ökoloogilist, multikultuurilist jne düstoopiat, mõjus esteetilises mõttes justkui löök rusikaga näkku.

Mahukasse kavalehte süvenedes sain aga aru, et mult võeti kritiseerimiseks relvad käest: põhimõtteliselt on kogu nägemus meid ees ootavatest düstoopiatest laste välja mõeldud. Just lapsed on fantaseerinud, et saja aasta pärast elame kõik kupli all ja saame lapsi veel ka saja-aastasena; et tulevikus välditakse silmast silma suhtlemist, et luuakse uus keel, mida kõik inimesed üle maailma räägivad, et Eesti laieneb ja on igasuguseid nahavärve, et hümn muutub, et telefone ei ole enam vaja, et pea sees on ekraanid ja et telekad on kokkurullitavad nagu paberilehed, et robotid teevad suurema osa tööd ära (näiteks mängivad teatris ja koristavad tube), et on lendavad autod, bussid ja veel mitmeid lendsõidukeid, et toit on tablettides ja väikeste karbikeste sees ning et saja aasta pärast muutub Eesti mänguks. Ka esteetika osas on järgitud üsna täpselt laste joonistusi, mis on esitatud kavalehel.Arvan, et lavastuse vastuvõtt taandub maitseküsimusele: kas vaatajale sobib üle võlli värviline, ekspressiivne, kriipsujukulik lavamaailm või mitte. Kahju, et Vene teater loobus konkreetse poliitilise ja sotsiaalse debati võimalusest, pöördudes selle asemel muinasjutumaailma.

 

"Sajandi loo" sarja üldistavaks vaatlemiseks otsustasin analüüsida (lisaks paljudele muudele võimalustele) kogu ettevõtmise institutsionaalset ja esteetilist külge. Institutsionaalset aspekti vaadates võib küsida, kuidas peegeldab "Sajandi loo" sari Eesti teatri hetkeseisu. Millised on kahekümne kahe sarjas osalenud etendusasutuse toimemehhanismid? Küsimustering hõlmab ka institutsionaalse koostöö teemat: festivalil "Draama" toimunud vestlusringis küsiti, kuidas saab koostööd teha trupiga ja trupita teater, justkui oleksid asutused siis ebavõrdsetel positsioonidel ja koostöö oleks lihtsalt võimatu.40 See on aga minu meelest ebaoluline küsimusepüstitus: kõnelda saabki sellisel juhul just koostööst institutsionaalsel tasandil.

Kokkuvõttes hämmastas Eesti teatrite institutsionaalne kapseldumine ja koostöövõimetus. Selge arusaam selle põhjustest nõuaks teaduslikku teatrisotsioloogilist uurimust, mis võtaks arvesse teatrite ajaloolist toimimist, teatrisisest hierarhiat, majanduslikke võimalusi jpm. Vaatajana oli ootus, et kahe liidetava summa oleks suurem, kui lihtne matemaatiline tehe eeldaks, ehk et teatrite koostööst sünniks midagi, milleks need teatrid eraldiseisvalt võimelised ei oleks. Kõik "Sajandi loo" lavastused said ju ka rahasüsti. Mõned näited lavastustest, mis poleks ilma EV 100-ta sündinud, ei majanduslikult ega institutsionaalselt: "Sirgu Eesti" (tähelepanu pööramine Rahvusraamatukogule), "BB ilmub öösel" (ruumilise mastaapsuse tõttu), "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" (Estoniasse poleks ilma "Sajandi loota" selline eksperiment jõudnud), "Enne meid oli veeuputus" (teatridebütandid Aarma ja Kilmi poleks ehk ilma avaliku projektikutsungita vähemasti praegu veel teatrisse jõudnud), "Tuleb / Ei tule" (Vene teater poleks saanud endale ilmselt ilma lisarahastuseta sellist suurejoonelist tehnilis-visuaalset tulevärki lubada). Millised on aga Eesti kahekümne kahe etendusasutuse toimemehhanismid? Tuleb tunnistada, et need on jäigad. Paindlikkust ja riskijulgust on vähe, pigem domineerib kindla peale minek ja majandusliku tulu teenimise vajadus.

Vaadeldes "Sajandi lugu" esteetilisest aspektist, võib küsida, millised on koostööprojektide esteetilised valikud. Kuna tegemist on tõesti mastaapse ettevõtmisega, võime kahekümne kahe osalenud teatri põhjal küsida Eesti teatri esteetiliste seisukohavõttude kohta: milliste strateegiatega läheneti lavastuste loomisele? Küsimustering hõlmab ka sisu: millest lavastused kõnelesid? Vorm on alati seotud sisuga.
Ehk kui ma küsin, milliseid loomestrateegiaid kasutati, saab uurida ka seda, millest räägiti. Kuigi teatritele pakuti rahalist lisatoetust, mis võinuks ärgitada fantaasiarikkamale eksperimendile, suutis enamik neist ikka luua näidendil põhineva lineaarse sõnateatri loo. Selliseid oli kolmeteistkümnest lavastusest kaheksa (poolena lähevad arvesse "Maarjamaa laulude" Tiit Palu kirjutatud esimene pool ja lavastuse "Sirgu Eesti" domineeriv kolmas osa ehk Aare Toikka lavastus). Loome­strateegiatena kasutati "Sajandi loos" väga vähe koosloomemeetodit: ilmselt rakendas seda MIM Projecti rohkearvuline loominguline meeskond, osaliselt ka mitme dramaturgiga lavastused "Enne meid oli veeuputus" ja "Tuleb / Ei tule".

Žanrilist mitmekesisust oli lavastuste hulgas vähe. Domineeris vana hea sõnateater. Multimeediumlikku etenduskunsti esindas MIM Projecti ja Estonia "Ehmatusest sündinud rahvas", osavõtuteatrit ja etenduskunsti Kadri Noormetsa "Tõotatud maa", füüsilise teatri elemente leidus NO99 "Revolutsioonis", rännakteatrit sai kogeda G9 "Sirgu Eestis", rännak- ja keskkonnateatrit lavastuse "BB ilmub öösel" rongis ja Tapa raudteejaamas, osaliselt interaktiivset osavõtuteatrit näitas Vene teater lavastuses "Tuleb / Ei tule". Tantsuteatrit nägi kahes lavastuses, "Maarjamaa laulude" Ruslan Stepanovi loodud osas ja "Puudutada kuud" Renee Nõmmiku ja Tiina Olleski seades (tantsu esines ka lavastuses "Ehmatusest sündinud rahvas", kuid see jäi lavastuse nõrgimaks lüliks). Kui neid nüüdisteatrile omaseid lavastusliike siin üles lugeda, ei tundugi pilt nii ühekülgne, kuid sõnateatridominant on siiski selgelt paigas. Samas pole selles ju midagi imekspandavat: ka statistika ütleb, et Eesti teatris domineerib sõna. Nii et loomestrateegiate ja žanrite mõttes igati esinduslik pilt.

Mõeldes mainitud sõnalisele dominandile, võib ju rõõmu tunda eesti näitekirjanduse kui mitte jätkuvalt tugeva taseme, siis vähemalt jätkuva kvantiteedi üle. "Sajandi loo" sarjas loodi mitu uut näidendit ja ma ennustan, et mitmedki neist lähevad mängimisele harrastusteatrites: Urmas Lennuki "Puudutada kuud", Paavo Piigi "Miljoni vaade", Andrus Kivirähi "Isamaa pääsukesed" ja "Kaarnakivi perenaine"; ka monoloogid lavastusest "Enne meid oli veeuputus" võivad hakata elama uut elu.

Olgu siin ruumi ka unistamiseks: millest ma "Sajandi loo" sarja vaadates puudust tundsin? Rohkemast dokumentaalsest ja uurimuslikust teatrist. 20. sajandi jooksul üsnagi fikseeritud esteetilise vormi saavutanud dokumentaalteatrit ei teinud "Sajandi loo" raames keegi. Tegemist on töömahuka ja nõudliku žanriga, kuid just ülesanne kaevuda ajalukku oleks võinud anda impulsi huvitavateks dokumentaalteatri lavastusteks. Küllap kasutati uurimust mitmegi lavastuse puhul (ajalooliste faktidega tegeles enim "Sirgu Eesti"), kuid käsitletavale kümnendile lähenemisel domineeris üldise õhustiku või tunnetuse tabamine. Ajastu vaim oli dominandiks näiteks lavastustes "Revolutsioon", "Ehmatusest sündinud rahvas" ja "Hipide revolutsioon".

Milliseid strateegiaid kasutati aga ajaloole lähenemisel? Valdavad olid n-ö väikeste inimeste lood, suuri poliitilisi kataklüsme vaadeldi läbi väikese lukuaugu. Olgu selleks lugude jutustajaks siis tavaline 1950. aastate talutüdruk, 1970. aastate hipi, Õismäe paneelmajade elanikud 1980. aastate tõmblustes, pensionär "Miljoni vaates" või rahvamaja juhataja "Isamaa pääsukestes". On päris hämmastav, et n-ö peavoolu ajalookäsitluse sündmusi, st poliitilist ajalugu vaadeldi kolmeteistkümnest lavastusest vaid ühes, "Sirgu Eestis". Eks see näitabki tänapäevast ajalookäsitluse suundumust, kus suured poliitilised sündmused ja sõjad on vaid üks ajaloo vaatlemise võimalus ja valdavaks on saanud just väikeste inimeste ja argipäeva pildistused. Ajaloole lähenemist mõtestades kirjutan alla Linda Kaljundi arvamusele, et "teatris ei pea ajalukku suhtuma mitte üksnes kas paatose või irooniaga, vaid selle suhtes võib täiesti vabalt võtta ka uudishimuliku hoiaku, kasutada ajaloolist ainest vormilisteks ja sisulisteks eksperimentideks"41.

Loomestrateegiatest torkas "Sajandi loo" sarjas positiivselt silma hoopis tavapärasest erinev ruumikasutus. Kolmeteistkümnest lavastusest viis liikusid traditsioonilisest teatrisaalist väljapoole: raamatukokku ("Sirgu Eesti"), rongi ja raudteejaama ("BB ilmub öösel"), vanasse räämas majja ("Miljoni vaade"), kultuurimajja ("Isamaa pääsukesed") ja küüni (nii "Revolutsiooni" esietendus kui ka osa "Isamaa pääsukeste" etendusi toimus Omari küünis Naissaarel). Lisaks mõjusid eripärase ruumilise kogemusena "Tõotatud maa" ja (küll traditsioonilist frontaallava kasutav) "Ehmatusest sündinud rahvas". Mida andis tavapäratum ruumikasutus? See leevendas veidi igatsust vormiliste eksperimentide järele. Vähemasti ruumikasutuse puhul sai näha avaramat mõtteviisi — kui lavastuse loomiseks antakse lisaraha, siis püüavad teatrid mõelda natuke oma kastist väljapoole.

EV 100 kodulehelt loeme: "Kahtlemata on see ["Sajandi lugu"] nii osalejate arvu kui toimumisaega silmas pidades meie teatriloo suurim lavastus." Kuivõrd on aga siiski tegemist ühe suure lavastusega? Olles lähemalt vaadelnud kõiki "Sajandi loo" lavastusi ja nende meediakajastust, leian, et nende lavastuste kaudu ilmus meile kolmteist erinevat Eestit.

Artikkel ilmunud Teater. Muusika. Kino novembrinumbris 2018.

Viited:

1 Toome, Hedi-Liis 2018. Eksperiment Eesti (teatri)ajalooga. Vestlusring. — Festivali "Draama" eelraamat, lk 6–15; Virro, Keiu 2018. Suur EV 100 "Sajandi loo" vestlusring: millised on eestlaste ajaloomälu pained? — Eesti Päevaleht, 17. IX.; Velmet, Aro 2018. "Sajandi lugu" läbilõikes. Kaksteist teatrikülastust. — Vikerkaar, nr 9,
lk 66–76.

2Sibrits, Heili 2018. Millised me, eestlased, oleme? — Postimees, 10. IX.

3 Nugin, Raili; Virro, Keiu 2017. Vikerkaare blogi: http://www.vikerkaar.ee/archives/22012

4 Liimets, Andrei 2017. Arvustus. Helista mulle mobiilile, Prometheus, ehk pildikesi maailmalõpu eelt ja järelt. — ERRi kultuuriportaal: https://kultuur.err.ee/635506/arvustus-helista-mulle-mobiilile-promet heus-ehk-pildikesi-maailmalopu-eelt-ja-
jarelt

5Kaljundi, Linda 2017. Vikerkaare blogi: http://www.vikerkaar.ee/archives/22064

6 Valme, Valner 2017. Mulje. Üksainus vesi on. ERRi kultuuriportaal: https://kultuur.err.ee/619452/mulje-uksainus-vesi-on

7 Tamm, Marek 2017. Maailm pärast meid. — Postimees, 18. IX.

8 Vt lavastusest pikemalt: Pesti, Madli 2017. Võimaluste ruum. — Sirp, 06. X.

9 Vt institutsioonide võrdlusest ka: Einasto, Heili; Lagle, Evelin 2018. Maarjamaa teatrirännakutest. — Teater. Muusika. Kino, nr 3.
10 Loe näiteks: Hvostov, Andrei 2017. "Sirgu Eesti" — nagu rusikalöök kõhtu. — Eesti Ekspress, 18. X.

11Kaljundi, Linda 2017. Vikerkaare blogi: http://www.vikerkaar.ee/archives/22207

12 Purje, Pille-Riin 2017. Klaas puhast vett pragunevas mäluasutuses. — Postimees, 11. X.

13 Allik, Jaak 2017. Hea, et niigi läks. — Sirp, 03. XI.

14 Vt etenduse põhjalikumat kirjeldust: Saro, Anneli 2018. Emotsionaalsed alternatiivajalood. EV 100 teatrisari "Sajandi lugu". — Teatrielu 2017.

15 Oidsalu, Meelis 2017. Ääremärkusi arvustusele: teater kui vastu-ajalugu. — Sirp, 08. XII.

16 Vt samas.

17 Purje, Pille-Riin 2018. Pühapäev [on] taluperenaise silmades. — Postimees, 11. I.

18 Nugin, Raili 2018. Vikerkaare blogi: http://www.vikerkaar.ee/archives/22387

19Garšnek, Igor 2018. Kohmetusest sündinud. — Muusika, nr 3.

20 Kindel, Maarja 2018. "Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas" ehk kuidas Estoniast sai taas segateater. — Teater. Muusika. Kino, nr 3.

21 Loog, Alvar 2018. Kaks kalambuuri kahes vaatuses. — Postimees, 22. I.

22 Kann, Kaja 2018. Polnud tulemust, oli vaid tagajärg. — Postimees, 22. I.

23Hvostov, Andrei 2018. Planeerimisvigadega Gesamtkunstwerk. — Eesti Ekspress, 24. I.

24 Loog, Alvar 2018. Kaks kalambuuri kahes vaatuses. — Postimees, 22. I.

25 Kann, Kaja 2018. Polnud tulemust, oli vaid tagajärg. — Postimees, 22. I.

26 Kotta, Kerri 2018. Ängistuse ületamine. — Sirp, 26. I.

27 Vt samas.

28 Vahter, Tauno 2018. Arvustus. Hirm ja jälestus Viljandis. — ERRi kultuuriportaal https://kultuur.err.ee/679721/arvustus-hirm-ja-jalestus-viljandis

29Sibrits, Heili 2018. Millised me, eestlased, oleme? — Postimees, 10. IX.

30 Vahter, Tauno 2018. Arvustus. Pildikesi lumehelbekeste vanemate elust. — ERRi kultuuriportaal https://kultuur.err.ee/691585/arvustus-pildikesi-lumehelbekeste-vanemate-elust

31Jürna, Auri 2018. Vähe vett, palju küsimusi. — Sirp, 25. V.

32Virro, Keiu 2018. Romeo ja Julia lugu, kus Romeo vanaisa oli juhtumisi küüditaja. — Eesti Päevaleht, 9. V.

33Herkül, Kadi 2018. Meil tantsud aitavad elada, võita. — Postimees, 23. IV.

34 Oidsalu, Meelis 2018. Ebaturvaline estraad. — Eesti Ekspress, 13. VI.

35 Kolk, Madis 2018. Prügikast 4 ehk Miljoni vaade. — Sirp, 08. VI.

36 Purje, Pille-Riin 2018. Sada aastat mälestuste majas. — Postimees, 07. VI.

37 Allik, Jaak 2018. Täpselt nagu elus? Kivirähk kirjutas EV 100 sarja kõige traagilisema loo. — Eesti Päevaleht, 17. VI.

38Sibrits, Heili 2018. Millised me, eestlased, oleme? — Postimees, 10. IX.

39Virro, Keiu 2018. Rukkilillehõnguline üledoos Eesti tulevikunägemustest Vene Teatri laval. — Eesti Päevaleht, 30. VIII.

40 Loe ülevaadet vestlusringist: Virro, Keiu 2018. Suur EV100 "Sajandi loo" vestlusring: millised on eestlaste ajaloomälu pained? — Eesti Päevaleht, 17. IX.

41Kaljundi, Linda 2017. Vikerkaare blogi: http://www.vikerkaar.ee/archives/22207

Toimetaja: Valner Valme

Allikas: Teater. Muusika. Kino



ERR kasutab oma veebilehtedel http küpsiseid. Kasutame küpsiseid, et meelde jätta kasutajate eelistused meie sisu lehitsemisel ning kohandada ERRi veebilehti kasutaja huvidele vastavaks. Kolmandad osapooled, nagu sotsiaalmeedia veebilehed, võivad samuti lisada küpsiseid kasutaja brauserisse, kui meie lehtedele on manustatud sisu otse sotsiaalmeediast. Kui jätkate ilma oma lehitsemise seadeid muutmata, tähendab see, et nõustute kõikide ERRi internetilehekülgede küpsiste seadetega.
Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: