Anneli Saro: teatri suurim tsensor on demokraatlik ühiskond ({{commentsTotal}})

Foto: Andres Tennus

Teatriteadlase Anneli Saro sõnul on teatri kõige suurem tsensor tänapäeval on demokraatlik ühiskond. Saro sõnul üritavad teatrid vältida palja ihu näitamist, ropendamist ja intiimelust rääkimist, et mitte pahandada konservatiivsemat teatripublikut ja ilma jääda piletirahast.

Kui nõukogude ajal rakendati teatrile riiklikku tsensuuri, siis tänapäeval on teater hakanud iseennast tsenseerima, et tagada täis saalid. Tartu ülikooli teatriteadlane Anneli Saro, kes uurib nõukogudeaegset teatritsensuuri, ütles, et tollal jagati teatrile lubasid ja keelde suuliselt ning teemat on võimalik uurida vaid inimeste juttude abil. Saro tõi välja, et peamine vaenlane tsensorite jaoks oli publik, sest nende reaktsioone latentsetele tähendusele ei olnud võimalik eeltsenseerida, vahendas "Aktuaalne kaamera".

Saro sõnul seisnes nõukogudeaegne kultuurielu just piiridega katsetamises. "Kuigi tundus, et see mäng on üsna selgelt reglementeeritud/ettekirjutatud, siis tegelikult iga inimene leidis üsna palju selliseid vabaduse piire/piirkondi. Nii et me võime öelda seda, et ikkagi ka kultuurielu/kunstielu nõukogude ajal oli selline mäng lubatud ja lubamatu piiril ja väga tihti kunstnikud neid piire katsetasid," selgitas Saro.

Tänapäeval on aga vastupidi, sest teater tsenseerib iseennast, kuna ühiskonna surve on muutunud tugevaks. Konservatiivne publik eeldab teatrilt, et see oleks aina rohkem tsiviliseeritum ja nii-öelda kultuursem ning väljendab oma pahameelt ebasobiva loomingu suhtes. Seetõttu üritavad Saro sõnul teatrid publikule rohkem meeltmööda olla.

"Teatrid proovivad eelkõige meeldida publikule, sest viimastel aastatel on tegelikult teatrite kohustus teenida omatulu ehk siis müüa pileteid on järjest suurenenud ja teatrid on mõnes mõttes majanduslikult keerulises olukorras. See tähendab, et nad sõltuvad tegelikult publiku piletitulust üsna palju ja ma arvan, et see on võib-olla kõige tugevam mehhanism, mis teatri tegevust mõjutab - teater mõtleb, kuidas tuua lavale ka menukeid, mis meeldiksid laiale publikule," lausus Saro.

Siiski on Saro sõnul ka mõned teatrid, kes teadlikult publikut provotseerida tahavad, et teatrivaataja naha alla jõuda ja neid puudutada. 

Toimetaja: Rutt Ernits



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: