Arvustus. Esileedi elu talumatu kergus
Michelle Obama memuaarid on ladusas stiilis ja intelligentsel häälel kirjutatud fänniraamat, mis ei paku suuri üllatusi.
Michelle Obama
"Minu lugu"
440 lk
Inglise keelest tõlkinud Hella Urb ja Kaido Kangur
Helios 2018
USA president ei saa ametlikult müüa oma raamatu avaldamisõigusi ametiajal. Kui Barack Obama ametiaeg hakkas lõppema, tekkis suurte kirjastuste seas konkurents tulevaste memuaaride avaldamisõiguse üle. Obamad sõlmisid Random House´i kirjastusega ühise lepingu mõlema memuaaride kohta. Sellist asja oli tehtud vaid korra varem, Gerald ja Betty Fordiga, kuid mastaap oli nüüdseks hoopis teine. Kui Fordidele pakuti kahe raamatu eest ettemaksuks miljon dollarit, siis Obamade lepingu hinnaks on väidetud 60–65 miljonit dollarit. Selline summa on ka USA turu kohta tohutu ning kirjeldab nii kirjastustevahelise konkurentsi teravust kui ka kõrgeid ootusi läbimüügile. Kirjastusel on nii suure investeeringu tagasiteenimiseks suur koorem ning loomulikult on paika pandud kontserdisaali mõõtu ruumidega esitlustuur, mille plaanimisel üks peamisi abilisi on Oprah.
Ei ole aga kindel, et just presidendi elulugu selle lepingu rosin on – nii Johnsoni, Carteri, Fordi kui vanema Bushi puhul müüsid naiste memuaarid meeste omadest rohkem!
Pisut aega pärast USA presidentide ametiaja lõppu ilmuvad mälestusraamatud on katkematu traditsioon Lyndon B. Johnsoni ajast ning suurem osa neist on jõudnud müügiedetabelite tippu, eelkõige USAs, aga mõned ka mujal maailmas. 1970 ilmus Ladybird Johnsoni lindistustel põhinev "Valge Maja päevik", millele sai osaks palju tähelepanu. Kuigi mõned esileedide mälestused olid ilmunud ka varem (nt Eleanor Roosevelt kirjutas lausa neli raamatut), sai just siis alguse abikaasade mälestusraamatute traditsioon, millest loobus üksnes Richard Nixoni abikaasa Pat.
Michelle Obama raamatu ilmumine hetk pärast USA vahevalimisi oli ameeriklaste jaoks üks aasta tähtsamaid raamatusündmusi. Esimese päevaga müüdi raamatut üle 700 000 eksemplari, mis teeb sellest automaatselt ühe aasta edukaima raamatu. Eestikeelne tõlge on ilmunud silmapaistvalt operatiivselt ja kuigi sellel on kiirustamise märke, ei sega see lugemist. Kui ametlikke presidentide memuaare on eesti keeles seni ilmunud vaid kaks (Reagani ja noorema Bushi omad, suurema menuta), siis abikaasade kirjutatud raamatuid seni mitte ühtegi.
Michelle Obama nimi on USAs endiselt kaubamärk, mis müüb. Aga miks? Raamatu läbilugemise järel peab nentima, et ilmselt on suurim põhjus tema isik, sest raamatust endast ei leia uut või erakordset infot kuigi palju.
Fookus lapsepõlvel ja perekonnal
Laias laastus jaguneb Michelle Obama raamat kolmeks, üks osa lapsepõlvest, üks osa Barack Obamaga tutvumise ja perekonna loomise aastatest ning viimane osa Valge Maja aastatest. Arvude keeles tähendab see seda, et 440-leheküljelises raamatus jõutakse ülikooli leheküljel 82, Barack ilmutab end esimest korda leheküljel 102 ning presidendiks valitakse ta alles leheküljel 285. Nendest numbritest võib välja lugeda, et raamatu põhirõhk on isiklikul lool, presidendiaastatest on üllatavalt vähe ning ilmselt on plaani üks osa jätta see hiljem ilmuva abikaasa mälestuste jaoks.
Isiklikule poolele keskendumine otse ei üllata, aga teksti lugedes on alati huvitav mõelda kontekstile või sellele, mida tahetakse esile tõsta ja mida välja jätta. Presidentide ja nende abikaasade memuaare ei kirjutata peategelaste poolt vabadel videvikuhetkedel, vaid tegu on suure meeskonna ühise loominguga, kus iga lause on läbi kaalutud ja see peab edastama mingit ideed või loosungit. Michelle Obama on kahtlemata üks viimaste aastakümnete populaarsemaid USA esileedisid, hea esineja ja eeskuju paljudele, nii hoitakse ka siin tema iseseiva, vahetu ja targa inimese kuvandit.
Raamatu lapsepõlveosa on ühest küljest mõeldud inspireerima, aga mõnes mõttes on see ka müüdiloome. Michelle Obama (tollal Robinson) kasvas vanematega kahelapselises peres Chicago lõunaosas. See on fakt, nagu ka asjaolu, et tegu on piirkonnaga, mille elanikest 1950ndatel olid üle 90 protsenti valged ja 1980ndate alguseks üle 90 protsenti mustanahalised. Meie ees avaneb pilt lapsepõlvest allakäivas piirkonnas, me saame kuulda lihtsaid ja usutavaid lugusid mustanahalisena kasvamisest ja tollal endiselt neile kehtivatest ametlikest ja vähemametlikest piirangutest, mis pole küll enam nii karmid kui mõni põlvkond varem, aga ikkagi eksisteerivad.
Kuid kokkuvõttes on lapsepõlv turvaline ja argine, mida iseloomustavad kuivad kirjeldused nagu "võtsin neljaselt vastu otsuse klaverit õppida", "kuulasime stereost Jackson 5" või "isa tundis rooli taga naudingut, mida pakkusid mahedalt surisev korralik mootor ja perfektselt tasakaalustatud rehvid". Igati usutav, aga mitte erakordne. See ei ole lugu surmahirmus getos elamisest, vaid tavaline keskklassi perekonna pingutamine laste nimel, tütrel on kuhi Barbie nukke, õel ja vennal oma toas eraldi telefonid ja kuidagi leitakse raha saata tütar ka Prantsusmaale kooliekskursioonile.
Liiga valge või liiga must?
Kuigi kohati kumab läbi kerge soov näidata oma päritolu tegelikkusest kehvemana, on ka selles osas mõni huvitav väike tähelepanek. Näiteks kirjeldab Michelle Obama, kuidas sugulased olid talle ette heitnud, miks ta valge tüdruku kombel räägib? Robinsonide kodus olevat olnud kombeks rõhutada korrektse keelekasutuse tähtsust, kuid see võtab kokku Michelle (ja hiljem ka Barack) Obama ühe olemusliku teema – kuidas olla ühe kogukonna jaoks piisavalt mustanahaline ja mitte liialt valge ning teiste jaoks vastupidi? Kuidas olla intelligentne ja iseseisev mustanahaline naine nii, et seda ei peetaks kvooditäiteks? Need küsimused on tuttavad ka ühe teise mõnes mõttes kaugemalegi jõudnud mustanahalise naise mälestustest – Condoleezza Rice oli lõunaosariiklasena pärit raskematest oludest kui Michelle Obama, kuid endine riigisekretär ei olnud rahva seas sama populaarne.
"Isikliku kogemuse põhjal võiks öelda, et kui ükskõik missugusele keskpärase intelligentsiga mustanahalisele mehele ülikond selga panna, siis valge inimene viskab silda," märgib Michelle Obama ühes kõige teravmeelsemas repliigis. Sihikindlusega jõuab ta Princentoni ja Harvardisse, mida kirjeldab valgete ja mehiste kohtadena. "Mõned saabusid limusiiniga. Ühel tüdrukul oli vaja kahte limusiini, et kõik kohale tuua," nendib ta oma õpingukaaslaste kohta, kellest üks soovis tema nahavärvi pärast ühikas tuba vahetada.
Sujuvalt tulnud töökoht Chicago advokaadibüroos toob tutvuse praktikandiks saabunud Barack Obamaga ning sõprusest saab suhe. Lugeja saab teada, et nad mõlemad on kanepit tõmmanud, et Michelle´ile ei meeldinud Baracki valge pintsak ja abieluettepanek tehti restoranis. Inimlik ja fännimaterjal, aga mitte erakordne – aga kui seikluslik saabki olla sihikindlalt tegutseva eduka juristi elu? Me saame teada, et Michelle Obama teenis advokaadina üle 100 000 dollari aastas ja natuke liiga palju Chicago kohaliku tasandi poliitika kohta, kuhu Barack varsti sukeldub. Isiklikus elus on kõige pikemalt käsitletud õpetaja ning ühe liiga noorelt lahkunud sõbranna ja sclerosis multiplexi põdenud isa surmasid.
Kõige rohkem on erinevad vestlussaated ja õhtulehed üles korjanud raamatus võrdlemisi napi lõigu, et Michelle Obamal oli ka üks nurisünnitus ja perekonna mõlemad lapsed sündisid kehavälise viljastamise abil. Isiklikkuse komponent on oluline kõigis presidendi abikaasade raamatus, millest seni kõige kaugemale on läinud Betty Ford, kes kirjutas on võitlusest vähiga ning alkoholi- ja ravimisõltuvusest.
Hea vormi saladus on kell 5 trenni teha
Kui Barack otsustab suurde poliitikasse minna, hakkab abielu vaikselt kannatama. Alati plaanipärane Michelle hakkab elu joonde ajamiseks hommikuti kell 5 trenni tegema ning veab abikaasa vastu tolle tahtmist paariteraapiasse ning märgib päevikusse "Austan täielikult isikute vajadust enda huvide, ambitsioonide ja unistuste järele, kuid ma ei usu, et ühe osapoole unistuste järgimine peaks paari kui üksuse arvelt tulema." Kui see lause Michelle Obama päevikus on tõesti just sellise sõnastusega kirjas, siis on tegu sündinud juristiga… Tegelikult on Baracki poliitikasse astumise otsusega liisk juba igaveseks langenud ning üks peab ennast pere nimel ohverdama.
"Ma teadsin, millist stereotüüpi ma pidin hakkama kehastama: värvitud naeratusega laitmatult hoolitsetud nukknaine, kes silmitseb säraval pilgul oma abikaasat, justkui rippudes iga tema sõna küljes. See polnud mina ega saa kunagi olema. Ma võisin olla toetav, aga ma ei suutnud olla robot," ütleb Michelle Obama.
Kandideerimise tegelikkus on lõputu reisimine ja kohtumine võõraste inimestega tundmatutes väikelinnades. "Väikelinnade vahelistel künklikel teedel õppisin kaitsma oma riideid toiduplekkide eest, otsides suupisteid, mis tekitasid pigem puru, kuid ei tilkunud, sest teadsin, et ma ei või lasta end pildistada, kleidi peal hummuselaik. Ma harjutasin end vähendama veetarbimist, mõistes, et tee peal tekib harva võimalust tualetti kasutada," kirjeldab endine esileedi kampaania köögipoolt. Uus reaalsus on ka ähvardused või ootamatud PR-õnnetused, nagu juhtum Barack Obamaga, kes küsis ühes sööklas Dijoni sinepit ja sai sellega kohe külge ebapatriootliku snoobi sildi.
Elu kullast puuris
Ja nagu ühes imalas filmis, on ühel hetkel (täpsemalt leheküljel 285) eesmärk saavutatud ja Obamad saabuvadki Valgesse Majja. Edasine meenutab kõige rohkem Põhja-Koreas turismireisil käinud inimeste mäletusi: need on kõik üsna täpselt ühesugused. Kui kõik selle grupireisi ette võtnud näitavad tüütuseni pilte lillede panekust vana Kimi mälestussambale, metroopeatuse külastamisest või valgete kinnastega naissoost liiklusreguleerijast, siis sama kordub Valgesse Majja pääsenute puhul. Me saame lugeda, et presidendi voodi on väga suur ja viiel inimesel on igaks juhuks viisteist vannituba, mis on väga suured ja garderoobi kõrval on riietumistuba, mis (üllatus-üllatus) on väga suur. Kõik nad kipuvad kirjutama sellest, kuidas lasid mõnes toas uut moodi remondi teha või kuidas telliti uus serviis. Loomulikult on siin kirjeldus sellest, et presidendi auto on kindlus ja kole väsitav on, kui keegi kogu aeg su tulekuid ja minekuid kontrollib.
See on kõigis memuaarides korduv ja võrdlemisi igav materjal, mis räägib üht: presidendi abikaasa positsioon on veel õnnetum kui asepresidendi oma, see on kullast puuris igavlemine, mis intelligentse inimese jaoks on suur väljakutse, et mitte manduda kardinate värvist ja diivani paigutusest rääkimise sohu. Michelle Obama ei hakka sekkuma poliitikasse nii nagu seda tegi Hillary Clinton, kuid ta pole ka vaikne taustakuju nagu Laura Bush. Michelle Obamast saab kiirelt kõneisik mitmes teemas, millest raamatus pikemalt leiab peatumist laste rasvumise peatamine ja ning umbes sajal ruutmeetril "rahvusliku köögiviljapeenra" rajamine Valge Maja aeda. Kirjeldused sellest, kuidas Michelle Obama otsustas kanda läbisegi Ameerika disainerite loomingut, et neid tutvustada. Ei lähe poolt aastatki, kui mõnes meile märksa tuttavamas riigis üritab teine presidendiproua samu ideesid esile tõsta…
Miskipärast on üks USA presidentide ja nende abikaasade memuaaride lahutamatu osa kirjeldus kohtumisest Suurbritannia kuningakoja liikmetega. Ka Michelle Obama raamatus on sellest mitu episoodi, muuhulgas Elizabeth II kallistamisest tekkinud pahandus. Varasematest memuaaridest on rohkem meelde jäänud lugu, kuidas Valgesse Majja Reaganile külla saabunud prints Charles ei osanud juua talle toodud sooja jooki, sest ta nägi pakiteed esimest korda elus.
Iga sarnase memuaariraamatu juurde käib kohustuslik tänulikkuse komponent. Tuleb tänada valijaid, Valge Maja personali, salateenistust, abisid, raamatu valmis teinud variautoreid ja mutrikesi ning samas ka natuke kurta. Näiteks on pikad lennureisid väga väsitavad, sest kord on väga tugev turbulents ja teinekord on mure, sest lapsed ei viitsi alla tulla Paul McCartneyt kuulama. Sama kohustuslik on sõdivas riigis veteranide küsimusel peatumine ja ilmselt see ongi iga presidendipaari töö lahutamatu osa. "Ükskõik, mida ma ei otsustaks ka teha, teadsin, et valmistan paratamatult kellelegi pettumust," nendib Michelle Obama nende aastate kohta.
Poliitikast ei räägi Michelle Obama peaaegu midagi. Aeg-ajalt saabub abikaasa oma kabinetist ja poetab midagi või on lihtsalt väsinud. Kumab läbi see, et Obama ametiaja alguses olnud valijate suured lootused tegelikult ei täitunud loodetud määral ning administratsioon jäi rea küsimustega hätta. Vabariiklased saavad Michelle´i käest nahutada, kuna nad ei toeta Barack Obama ettepanekuid, kuid väga pikalt sellel ei peatuta. Nancy Reagani mälestustes oli arveteklaarimist märksa rohkem. Kui hakkab selguma Donald Trumpi esiletõus, tuleb Michelle Obamalt võrdlemisi viisakalt sõnastatud, kuid sisult masendust väljendavaid nappe kommentaare.
Kui sarnaste memuaaride puhul on reegliks kirjeldada ka ameti üleandmist ja uue presidendipaariga kohtumist ning suhtlemist, siis sellest libisetakse lihtsalt üle, mis ilmselt ütleb mõndagi. Veriselt arveid ei õiendata ning raamatu läbiv toon on viisakas, mis praegu on ehk omaette väärtus.
Sündmustest tugevalt ette rutates on üsna huvitav mõelda, millised saavad kunagi olema perekond Trumpi nime all ilmuvad memuaarid, sest pole kahtlust, et ka neid oodatakse. Eestis tuleb veel esialgu oodata presidentide memuaaridest traditsiooni kujunemist, sest hoolimata teatud ohust ennast üle ilustada on see ka ajalooliselt tähtis materjal. Ei tahaks näha olukorda, kus mingit ajastut jääb meenutama üksnes presidendi abikaasa kirjutatud nägemus.
Toimetaja: Valner Valme