Kaja Kallase värske raamat  "MEP" on Brüsseli-aastate bilanss, osa riigikogu valimiskampaaniast ning mõnes mõttes ka terake aastalõpu elulooraamatute kuhjas. Raamatu suurim üllatus on autori sisemine ebakindlus.

Kaja Kallase (41) raamat ei ole elulugu, see räägib peamiselt Euroopa Parlamendi liikmena töötatud aastatest. Vähem kui viiest aastast 432 lehekülge on liiga palju – võrdluseks, äsjases Michelle Obama eluloos on 440 lehekülge ehk kõigest kaheksa lehekülge rohkem. Kaja Kallase raamatus on peamiselt kaks narratiivi: karjäär ning üksikvanemana Brüsselis hakkama saamine, eelkõige muidugi esimene. Selle kõrvalt on võimalus natuke ka maailma avastada ning meelsust avaldada.

Kaja Kallas alustab lugu valimistulemuse selgumisega Eestis ning nendib, et suuremat emotsiooni ta sel hetkel enam ei tundnud. "Vaatasin seda ekraani ja jõudsin mõelda, et appi, kui koledat fotot nad kasutavad." Brüsselisse saabudes on aidanud maandumist pehmendada ema, kes on juba tutvunud võimalike eluasemetega lapse ning lapselapse jaoks. Järgneb kirjeldus sisseelamisest Euroopa pealinnas, milles on ilmselt mõnevõrra tuttavat varasemate poliitikute intervjuudest või näiteks Vahur Afanasjevi raamatust "Minu Brüssel". Bürokraatiat on palju, lasteaias räägitakse võõrast keelt, pangas asjaajamine aeglane ja toit poes tihti kehvem kui Eestis.

"Kuna ma viin hommikul ise lapse lasteaeda ja enamasti lähen ka ise järele, siis vaadatakse mind siin kui kangelasema. Kui nad vaid teaksid, et teen ise ka süüa ja triigin, mis nad siis veel mõtleksid?" kirjeldab Kaja Kallas väikese lapsega Brüsselis elamist – tõsi, mitte ka päris üksi, vaid ikka palgatud abilistega.

Tasapisi loksub elu paika ja Kallas valib välja põhiteemad, millest raamatus palju juttu: digitaalne turg, Ukraina, innovatsioon jne. Kallas kirjeldab üsna pikalt teatud teemadel toimuvaid protsesse, nagu raportite ettevalmistamine ja nendega seotud küsimused, aga ilmselgelt on seda liiga palju. Raamat ei saa olla praktikapäevik, vaid selles on vaja rohkem sujuvust. On mainitud, et raamat põhineb Kaja Kallase tehtud märkmetel või päevikul ning selle ilmumise taga on Valdo Randpere ja Kalle Muuliga seotud kirjastus, kes varem on avaldanud ühe teise KK, nimelt Kaia Kanepi, eluloo.

Liigne enesetõestamine

Üldisest toonist paistab, et Brüsselis töötamine Kaja Kallasele sobis. Ta ei hakka võtma eestlaslikku võltstagasihoidlikku positsiooni, vaid üritab üles lugeda kõik oma saavutused, algatused ning tunnustavad mainimised teiste poolt, on see siis mõnel suuremal üritusel kõne pidamine või mõjukamate parlamendisaadikute hulka valimine. Ei ole põhjust süüdistada Kaja Kallast suuremas liialdamises, sest ta tegeleski mitmes teemas sisulise tööga väljapaistvalt. Mis aga lugedes pika peale tõsiselt üllatab, on Kaja Kallase paljastuv sisemine ebakindlus. Reeglina ei näe piisavalt kõrgele positsioonile jõudnud inimesed nii suurt vajadust vägisi tõestada, kellega ta on kohtunud (paavst, Coldplay laulja, suurfirmade juhid), kes teda on kiitnud, näppudel üles lugeda saavutusi ja aplauside arvu või kestvust.

Just selles peitub üks võti nii raamatu kui Kaja Kallase enda mõistmiseks. "Euroopas hinnatakse minu sisu, aga Eestis, tuleb välja, on mul ainult välimus. Tere tulemast Eestisse J." kirjutab Kaja Kallas magushapult ühes lõigus koos smailimärgiga, mida raamatus on hulgem.

Miks on pärast korralikku karjääri advokaadina ja kiiret tõusu Europarlamenti vaja selliste asjade pärast muretseda? See võib olla loomupärane tunnustusenäljast tõusev isikuomadus, aga võib-olla mingil määral ka seotud ühega nendest paarist suurest raamatus puudu olevast teemast: üks neist on isa. Siim Kallast mainitakse antud raamatus vaid mõnes napis episoodis, muidugi heaga, aga ikkagi möödaminnes. Järelikult on väga oluline tõestada, et sa pole sündinud hõbelusikas suus, vaid oled asjad saavutanud ise. Ei pea olema Nostradamus, et näha sama teema jätkumist veel kaua.

Brüssel ja alkohol

Siim Kallas on mõnevõrra seotud ka sellega, mis on antud raamatus need asjad, mis Kaja Kallasele ei meeldi ja kes on tema vaenlased. Esimese niidiotsa saame kätte alkoholist rääkides. Juba Brüsselisse jõudes märgib Kaja Kallas: "Üks juba pikemalt Euroopas resideerunud Eesti saadik, kelle kõrval ma istusin, lehkas väga tugevalt alkoholi järele, kuigi tegemist oli ennelõunase ajaga." Seejärel ka: "Eks meie enda Eesti saadikutest on ka näha, kuidas mõnele kodust kaugel, silma alt ära alkohol istub" ning eriti otsekoheselt "Nagu juba mainisin, siis tundub Tarand veetvat seal baaris üsna palju aega. Kui ta lauda istus, siis tuli teenindaja, kellele Tarand jõudis öelda, et üks kohv. Mille peale teenindaja hea teeninduse märgiks proovis näidata, et tema teab, mida Tarand tavaliselt võtab: pole vaja öelda, ma tean – üks konjak. Tarand vastas kiiresti, et mitte täna. Kõik muigasid."

Kaja Kallas kirjutab Eesti saadikutest võrdlemisi vähe, aga kahtlemata saab kõige kõvema laksu üks konkreetne inimene ja põhjust pole vaja kaugelt otsida: "Indrek Tarand helistas isiklikult läbi kõik delegaadid, keda ta vähegi tundis või kelleni jõudis, et mustata isa nii, mis jaksas."

Kuigi Kaja Kallas pole Yana Toomiga kõiges ühte meelt, suhtub ta temasse soojemalt. "Sain endale Ansipi kabineti, mis oli ühe toa võrra suurem kui mul seni. Kuid see oli muidugi pisike võrreldes Yana Toomi kabinetiga." Toom lõbustab teisi aga looga, kuidas kuulas üllatudes ettekannet homode tagakiusamisest Ungaris, kuid siis selgub, et tõlkija ajas segi sõnad "hobo" (kodutu) ja "homo".

Marju Lauristini suhtes jääb Kaja Kallas lugupidavaks, kuid ühe teise riigi sama partei esindaja kohta poetab: "Nagu paljud luksust armastavad isikud, nii oli ka tema sotsiaaldemokraat." Eraldi märkimist leiab korduvalt kunagine Inglise kolledži prantsuse keele õpetaja, kes olevat tema oskusi pidanud nulliks ja seda on hea meenutada suurema auditooriumi ees prantsuse keeles kõnet pidades. Veelkord, ebakindlus ja tunnustus. Ka põllumehed ei saa suuremat sümpaatiat: "Vanemad olijad ütlevad, et kõige vägivaldsemad meeleavaldused on alati põllumeestel."

Võrdlemisi negatiivne tundub ka suhtumine ajakirjandusse, sest pidevalt võib lugeda, et Eestis tema tööd piisavalt ei hinnata ja kajastata. Ta kuulutab igatsust Eesti järele ning samas: "Ometi, kui ma loen ajalehti, vaatan uudiseid või kuulan poliitikuid, siis mul on paha tunne, justkui oleks Eesti üks kuri ja paha maa." Nüüdseks erakonna esinaiseks tõusnud Kaja Kallas on ka mõnes hiljutises teleintervjuus näidanud, et mõnevõrra ründavate küsimuste peale kipub tema närv natuke liiga lihtsalt üles ütlema.

Kleidid, kingad ja tantsupeod

Aga mida me saame sellest raamatust teada Kaja Kallase inimliku poole kohta ja mis talle meeldib? Ühtteist saame küll. Laps on omamoodi ankur, kelle kohanemisvõimet Kallas imetleb. Muus osas Kaja Kallas ei ole kaldu "Seksi ja linna" teemadesse (kuigi ta tutvustab oma rootsi gaysõpra, siis mingitest meessuhetest siin juttu ei ole), vaid samast valdkonnast paralleele otsides pigem "Printsessi päevikute" poole, sest kahtlemata meeldivad talle kleidid, tantsimine, vastuvõtud ja kuulsate inimestega selfide tegemine (IT-printsessi hüüdnime kandnud isiku kohta on küll raamatus olevad fotod uskumatult halva kvaliteediga). Näiteks võime lugeda sellist katkendit parlamendiliikmete jõulupeo kohta: "Tuli välja, et mehed tantsisid superhästi. Kuna mul oli selline plisseeriga kleit, mis keerutades käis lahti ja kokku, siis mehed muidugi tahtsid mind pidevalt  keerutada ja mul ei olnud ka selle vastu midagi."

Samal peol kuulutanud ühed kolleegid, et Kaja Kallas kuulub "kõige pandavamate" MEP-ide hulka. Palju kordi võime kuulda, et keegi kiitis Kaja Kallase kleiti. Noorematel ja aktiivsematel parlamendiliikmetel kujuneb oma sõpruskond muidu küllaltki kõrge vanusega seltskonnas, ja näiteks kui Kaja Kallasel on vaja Poola abordiküsimuse toetuseks musta kleiti, ulatab abikäe üks hollandi meeskolleeg ja käib ise poes ära.

Ohtralt saame lugeda erinevatest välissõitudest ja lõputust lendamisest. Ka komandeeringus võis tekkida vabamaid hetki: "Meil tekkis silmside selle noorema õhujõudude piloodiga ja tahtsin ta kommentaarile Venemaa kohta vastata, aga ta lahkus juba, sest neil olid hääletused. Hiljem ta liitus meiega korraks õhtusöögil, aga üks ilmselgelt plastilist kirurgiat armastav Austria kolleeg krabas ta kohe enda haardesse ja surus talle rinnad näkku, mille peale ma lahkusin tualetti." Ajakirjandusest on juba varem läbi käinud kirjeldus, kuidas nelja lapse isast kolleeg üritas Kallast kohtingule kutsuda.

Ilmselt autoriõiguste küsimustega tegelemise tõttu kutsutakse Kaja Kallas ka iga teismelise unistusele ehk Brit Awardsi auhinnatseremooniale, kus samuti selfivõimalusi avanes ja hiljem tantsima edasi mindi. Sama sügava mulje jätab Kaja Kallasele Viinis toimunud juristide ball: "Polonees on nii suursugune ja ilus tants. Ja tegelikult ka lihtne. Omal ajal algasid meil Sõlekeses kõik ballid poloneesiga." Väike kurioosum on see, et raamatus on vähemalt kolm korda mainitud, et Eesti naised ei peaks kandma nii palju kunstripsmeid ja meiki. Kaja Kallas näib ka armastavat tsitaate, mh on siin mõtteteri Sappholt, Demokritoselt ja Molière´i sulest.

Euroopa Parlamenti iseloomustades balansseerib Kaja Kallas kahe äärmuse vahel. Ta üritab ühest küljest tõestada enda ja (teiste) ärksamate MEP-ide töö vajalikkust, aga kirjeldab ka teatud jaburusi. "Kui paljud saadikud tegelikult komisjonides või plenaaristungitel magavad! /…/ Kõige kõvem tase on väliskomisjoni esimehel Elmar Brokil, kes magab ise istungit juhatades. Fenomenaalne on see, et üles ärgates teab ta täpselt, mida vahepeal räägiti." Tegelaste seas liiguvad mõned tuntumad persoonid nagu Martin Schulz, Guy Verhofstadt, Jean-Claude Juncker ja Jean-Marie Cavada. Palga ja kompensatsioonide küsimusest läheb Kaja Kallas sirgelt mööda, keskendudes hoopis iga liikme võimalusele kutsuda parlamendi kulul igal aastal 110 külalist.

Brüssel on kaugel ja Eesti kaugemal veel

Võrdlust Eesti sündmustega raamatus eriti pole, ei ole ka eriti viiteid sisepoliitilistele sündmustele või konkurentidele. Tollane peaminister Taavi Rõivas raamatus peaaegu ei figureeri, teda mainitakse vaid väga põgusalt. Urmas Paeti suhtes kõlab kerge süüdistus alusetult poliitilise profiidi lõikamise eest Eston Kohverit puudutava resolutsiooni osas: "Loomulikult Urmas jagab väga hästi välisasju, aga antud juhul oli tema panus resolutsiooniga minimaalne."

Teiste parteide suhtes otsest kriitikat eriti ei kohta. Pisut veidram on episood Edgar Savisaarega, kes on saabunud Brüsselisse ja soovib ilmselt üksnes ühispildil poseerimiseks Kallasega kohtuda, kuigi tema jutt ei olevat tundunud väga adekvaatne. "Kohtumise lõpu poole hakkasime küll meenutama minu lapsepõlve ja seda, kuidas ma väikese tüdrukuna tantsisin kollektiivis, mis aitas tal teha valimiskampaaniat. Seega ta ikka teadis, kellega kohtub."

Pikemalt peatutakse Eesti ministrite halval keeleoskusel, peamiselt Toomas Tõniste ja Jüri Ratas puhul. "Ometi oli Jüri Ratasele kõne kirjutatud inglise keeles. Sellega oli nii, et algust oli ta ilmselgelt harjutanud, aga mida aeg edasi, seda rohkem paistis see kõne välja nii, et ta lihtsalt luges iga sõna, püüdes neid korrektselt hääldada. Nagu lapsed, kes õpivad lugema, - loevad iga sõna rõhuga, aga lause mõte kokku ei tule."

"MEP" on laiema lugejaskonna jaoks natuke liiga mahukas, korduv ja protseduurikeskne raamat, ilmselt hakkab see rohkem levima erakonnasiseselt. Selles teoses on siiski mõningaid huvitavaid nüansse Brüsseli elu ja eriti Kaja Kallase maailmapildi kohta, mida tasuks lugeda poliitikast huvitunud inimesel.