Bob Woodward

"Fear: Trump in the White House"

448 lk

Simon & Schuster 2018

Bob Woodwardil oli juba mitu aastat tagasi plaan kirjutada raamat järgmise USA presidendi ametiajast. Washington Posti staažikas ajakirjanik ning enam-vähem kõigi oluliste ajakirjanduspreemiate laureaat Woodward tunnistab, et temagi pidas pikalt soosikuks Hillary Clintonit ja Trumpi võimalustesse hakkas uskuma alles üsna hilja. 

Woodward käsitleb sündmusi valdavalt kronoloogiliselt, kuid enamik neist pärineb juba Valges Majas aset leidnud perioodist, see ei ole Trumpi elulugu. Ühest küljest kinnitab meie ees avanev lugu mitmeid juba teada kirjeldusi põikpäisest ja mitte kõige laiema silmaringiga mehe sattumisest maailma suurriigi etteotsa, pidevatest konfliktidest ja võimuvõitlusest siseringis, osa alluvate vastuhakust ja kahjude minimeerimisest. 448-leheküljelises raamatus on 42 peatükki ja 30 lehekülge viiteid, kuid iga peatüki viidetes on märge, et selle peatüki puhul on oluline osa allikatest jäänud nende kaitsmiseks anonüümseks. Raamatu pealkirjas mainitud "Hirmu" võib mõista mitmeti – hirm kui võimu ülim epiteet, hirmu õhkkond Valges Majas, hirm riigivalitsemise tuleviku pärast.

"Hirmu" suurim väärtus on Woodwardi selge narratiiv, mis võimaldab võtmesündmustest lugeda haarava ja mõnevõrra murettekitava jutustusena. Ja muidugi ei saa unustada üksikuid mahlakaid, pikantseid ja kohati uskumatuid detaile, mida siin raamatus on terve rida. Woodward on kirjeldanud nii välispoliitikat Põhja-Korea ja Venemaaga seotud teemadest NATOni ning spetsiifilisemaid teemasid #metoo liikumisest rassiküsimuse ja valuliste suheteni sõjaväelastega.

Alustuseks sobib näiteks episood, kus vahepealset Trumpi meeskonna peastrateegi kutsutakse Trumpiga tutvuma. Steve Bannon ei olnud sugugi kohe veendunud Trumpi võimalustes. Esimese ettepaneku Bannoni ja Trumpi tutvumiseks tegi konservatiivne aktivist David Bossie.

"Kas sa saaksid tulla New Yorki," küsis Bossie Bannoni käest.

"Milleks?" päris Bannon.

"Donald Trumpiga kohtuma."

"Miks?"

"Ta kavatseb kandideerida presidendiks," vastas Bossie.

"Millise riigi?" ei uskunud Bannon.

Bossie kinnitas, et plaaniga on tõsi taga ja Trump ise palus kohtumist.

"Kuule, mul pole lollitamiseks aega," ütles Bannon. "Donald Trump ei kandideeri eales presidendiks. Unusta ära, mul pole sellisteks mõttetusteks aega."

Käivitusraskused

Kohtumine siiski toimus. Bannon soovitas rõhuda populismile, sest n-ö tavalise inimese jaoks on populism veetlev, kuna kõik teadsid bürokraatia vigu. Kapitalism tundus läbinisti mäda ja siseringi kokkulepped nöörisid lihtinimesi.

"See mulle meeldib. Jah, just see ma olen," kinnitas Trump, "ma olen popularist."

"Ei-ei, see sõna on populist," ütles Bannon. "Populist."

"Just-just," kiitis Trump takka. "Ma olen popularist."

See oli vaid üks näide paljudest, kui selgus, et Trumpi tuli hakata paljudes küsimustes harima.

"Meil on veel üks suur mure," teatasid kampaania korraldajad.

"Milline?" päris Trump, seekord ettevaatlikumalt.

"Noh," nentis David Bossie, "80 protsenti sinu annetustest on läinud demokraatidele." Bossie jaoks oli see Trumpi suurim probleem, kuigi ta nii seda ei väljendanud.

"Jama!"

"See on avalik teave," nentis Bossie.

"Kas sellise asja kohta peetakse arvestust?" oli Trump siiralt jahmunud.

"Iga viimase kui annetuse kohta." Annetuste registreerimine on USAs tavaline praktika.

"Ma annan alati võrdselt," vastas Trump. Ta seletas, et toetab mõlema partei kandidaate.

"Sa oled annetanud päris palju, aga 80 protsenti sellest on demokraatidele. Chicagos, Atlantic Citys…"

"Ma pean seda tegema," ütles Trump. "Kõik linnad on nende kuradi demokraatide käes. Ma tahan ehitada hotelle ja neid on vaja määrida. Nemad tulid jutuga minu juurde."

Kampaania käivitus, aga pidevalt tuli klaarida uusi sekeldusi. Vabariiklaste Riikliku Komitee tollasel juhil Reince Priebusel oli tegemist Trumpi ohjamisega, näiteks kui ta 2015. aasta 16. juuli kõnes nimetas mehhiklasi "vägistajateks". Priebus üritas selgitada, et nad üritavad latiinodest valijate hääli juurde saada ja nii ei peaks rääkima, aga Trump ei kuulanud.

Kord kui Bannon saabus Trumpiga kohtuma ja kuulis, et viimane on "valmistumas debatiks", oli ta meeldivalt üllatunud. "Kas ta tõesti valmistab end ette?"

"Ei, ta mängib golfi ja me üritame talle sel ajal kampaaniast ja muust säärasest rääkida. Aga me üritame teda harjutada selle mõttega," kõlas vastus.

Rohkem kui Venemaa rahaga seostamine tegi Trumpi meeskonnale meelehärmi väljaujunud salvestus, kus Trump õpetas naisi hargivahest haarama. Ootuspärane on lugeda, et sellise asja kriisiplaanis käigus pakuti välja erinevaid "valgeid kampsuneid" nagu Melania Trumpi sõnavõtt ja teiste toetusavaldused. Steve Bannon aga reserveeris Hiltoni hotellis peosaali ja ajas sinna kokku 1000 punastes pesapallimütsides poolehoidjat, kes Facebooki ülekandus lärmakalt korrutasid, kuidas meedia on Trumpile liiga teinud.

Kui üks sõber tunnistas koosviibimisel Trumpile, et ta oli naistega halvasti käitunud, otsustas Trump näpunäiteid jagada. Tõeline võim on hirm. Kõige tähtsam on jõud ning mitte kunagi ei tohi lasta end ähvardada. "Eita, eita, eita, eita kõike. Kui sa midagi omaks võtad, siis oled surnud. Millegi tunnistamine on suurim viga. Oleks pidanud ise relvad haarama ja nad nurka suruma. Ei tohi näidata nõrkust, peab olema agressiivne. Tuleb karmilt vastu panna. Mitte kunagi ei tohi midagi omaks võtta. "

Bannon oli üks paljudest, kes kippus end väljendama äärmiselt otsekoheselt. Nii ütles Bannon talle omase onuheinoliku otsekohesusega teistele värbamisest rääkides, et "ta võttis Reince Priebuselt suhu ja teatas, et ilma temata ei saa nad võita".

Kampaaniajuht Paul Manafort oli vapustatud Trumpi Twitteri-konto tohutust edust ja tegi sellest tiivustatuna ka endale konto. Kuid ilmselt polnud ta kursis, et Twitteris tehtu on avalikult nähtav ning kõik said teada, et ta oli hakanud jälgima sadomaso-svingerite klubi Decadence. "Make America kinky again," resümeeris ajaleht Daily News.

Ootamatu võidu kaos

Kui võimatu sai tõeks ning valimised võidetigi, algasid uued mured. Administratsiooni vahetumine on suur protsess, sest uuesti tuleb täita umbes 4000 töökohta. Kuna võiduks ei oldud valmis, oli ettevalmistus leebelt öeldes puudulik. Näiteks oli esialgsetes paberites kaitseministri kandidaadiks keegi suvaline kampaania kassasse annetaja New Hampshire´ist. Seetõttu sai kiirelt selgeks, et administratsiooni toimimiseks tuleb kaasata vähemalt osa selle endistest töötajatest – kuigi kampaania üks põhilubadusi oli senise aparaadi minemalöömine Washingtonist. Trump ise ei hakanud vestlustes osalema, vaid sõitis Bahamale.

Valges Majas sai ka Trumpile kiirelt selgeks sama, mis paljudele varasematele siseküsimustele keskenduda lubanud presidentidele – USA presidendi töölauale jõuab alati ka plaanitust palju suurem kogus välispoliitilisi teemasid. Kiirelt selgus, et president ei soovi suurt kedagi põhjalikumalt kuulda võtta.

Trumpile ei meeldi professorid, talle ei meeldi intellektuaalid. Trump oli see poiss, "kes mitte kunagi ei läinud tundi. Ei võtnud õpikut lahti, kunagi ei konspekteerinud ega osalenud loengus. Viimasel õhtul enne lõpueksamit saabus ta südaöösel korporatsiooni peolt, keetis kohvi ja üritas kelleltki laenatud konspektist võimalikult palju meelde jätta ning sai järgmisel hommikul kuidagi C kätte. Ja sellest piisas, sest tema pidi saama miljardäriks."

"Trump on täiuslik kurjam. Ta on halb isa, kohutav esimene abikaasa, kõik ära rikkunud mees, kelle peale sa raiskasid oma nooruse ja siis ta veel jättis su maha. Ühtlasi on ta see õuduste ülemus, kes sulle kogu aeg käsi püksi ajab ning alandab," kirjeldas Bannon, kes pidas Valges Majas vastu seitse kuud.

"Esimene tütar"

Kuid perekond, eriti tütar Ivanka Trump ja väimees Jared Kushner muutusid Valges Majas veidra positsiooniga tegelasteks, kellel ametlikult erilist võimu polnud, aga ise nad nii ei arvanud. Kui pressis ilmusid uudised 2016. aastal toimunud kohtumisest nina püsti, "lausa aristokraatlikult" ringi liikuva Kushneri ja venelaste vahel, läks taas lekitajate otsimiseks. Priebuse kontoris leidis aset konflikt Steve Bannoni ja Ivanka Trumpi vahel.

"Kurat, sa oled reatöötaja!" röökis Bannon Ivanka peale. "Lihtsalt üks kuradi reatöötaja! Kõnnid siin tähtsa näoga ringi, nagu oleksid suur ülemus, aga sa ei ole. Sa oled reatöötaja!"

"Ma ei ole reatöötaja!" karjus Ivanka vastu. "Ma ei ole kunagi lihtsalt reatöötaja. Ma olen esimene tütar ja minust ei saa kunagi reatöötajat!", rõhutas Ivanka oma päritolu uudse tiitliga.

Twitteri-vaimustus

Twitter sai Trumpi jaoks arusaamatult tähtsaks. "See on minu isiklik ruupor," seletas Trump korduvalt. "Ärme nimetame seda Twitteris, vaid sotsiaalmeediaks." Kuigi Valgel Majal on ka näiteks Facebookis ja Instagramis oma konto, siis neid Trump ei kasuta. "See on minule omane ja nii ma suhtlen. Just selle tõttu mind presidendiks valiti." Ühel hetkel hakkas Trump paluma väljatrükke tviitidest, mida oli laigitud üle 200 000 korra, et näha neis mingit ühist mustrit. Vastus oli lihtne, kõige rohkem laike said kõige otsejoonelisemad ja šokeerivamad avaldused. Kui Twitter tõstis oma sõnumite ülempiiri 140 märgilt 280 peale, kiitis Trump toimunud muudatust. Ta ütles, et nüüd saab ta oma mõtteid jagada "põhjalikumalt ning uue sügavusega". "Aga natuke on ka kahju, sest ma olin 140 tähemärgi Ernest Hemingway".

Twitteri-Hemingway segadused jätkusid, sest kui Reince Priebus Valge Maja personaliülema kohalt kinga sai, teatas Trump John Kelly määramisest tema asemele tviidiga. Kelly aga ei olnud enne üldse asjaga kursis ja pidi omamoodi sundseisus pakkumise vastu võtma, mis oli vaid üks samm 2017. aasta suvel aset leidnud sündmustes, kui lühikese ajaga lahkus või sai ametist lahti rida Valge Maja töötajaid.

Ärimees, kes ei tea midagi majandusest

Ühe sitkema administratsiooni liikmena on raamatus portreteeritud Valge Maja majandusnõunikku Cary Cohni, kes üritas mõne kinnisidee taha takerdunud Trumpile asjade tausta selgitada või põhjendada.

Kärmelt sai selgeks, et Trumpi teadmised majanduse toimimisest olid ülimalt nõrgad. Majandusnõunik Cohn pidi Trumpile pidevalt selgitama täiesti elementaarseid asju, näiteks miks ei peaks lihtsalt raha juurde trükkima.

"Me peaksime laenama hästi palju raha, seda hoidma ning siis kasumiga maha müüma."

Cohn ei olnud sel tasemel aruteludeks valmis ja üritas selgitada. Kui keskvalitsus võlakirju emiteerides raha laenab, siis sellega kasvab USA kaubandusdefitsiit.

"Mis mõttes?" küsis Trump. "Trükime siis raha juurde!"

Cohn seletas, et nii ei saa. USA defitsiit on niigi suur ja see on oluline majandusnäitaja. Riigieelarvet ei koostata nii.

"Miks ei saa? Miks ei saa?" ei mahtunud Trumpile pähe.

Veel üks majanduse aspekt, mis Trumpile kinnisideeks siiani, on kohapealne tootmine. Ta ei suutnud aru saada, et arenenud riigid lähevad tööstuslikult tootmiselt üle teenusmajandusele.

"See on hea asi, mitte halb," selgitas Cohn.

"Ma käisin Pennsylvanias," ütles president. "Vanasti olid seal suured terasefirmad, nüüd on terved linnad maja jäetud ja inimestel pole tööd."

"See on osalt tõsi," ütles Cohn. "Aga 100 aastat tagasi olid meil ka linnad, kus valmistati vankreid ja tõldu. Ka nemad jäid oma töökohtadest ilma ja pidid midagi uut välja mõtlema. Aga teisest küljest on meil Colorado osariik, kus töötuse tase on vaid 2,6 %, sest nad mõtlevad pidevalt uusi asju välja."

"See on hoopis teine asi," ei olnud Trump taas ühegi argumendiga nõus.

"Inimesed ei taha enam istuda kuuma sulatusahju ees. Inimesed ei taha enam töötada söekaevandustes kopsuhaiguse kätte suremiseni, nad valivad teistsuguseid ameteid. Miks te asjadele niimoodi vaatate?"

"Lihtsalt," vastas Trump. "Ma olen nii arvanud juba 30 aastat."

"See ei tähenda veel, et see oleks õige," ütles Cohn. "Ma arvasin 15 aastat, et minust võiks saada jalgpallur, aga mul ei olnud veel seepärast õigus."

Cohn oli ka see, kes kõrvaldas Ovaalkabinetist Lõuna-Korea presidendile adresseeritud kirja USA-Lõuna-Korea vabakaubanduslepingu lõpetamiseks väliskaubanduse defitsiidi ettekäändel. Kui midagi muud enam teha ei olnud, tuli pabereid kuskile ära kaotada – Trump kaotas sageli asjade vastu huvi nii ruttu, et ei pannud tähelegi.

Ka administratsiooni paberimajanduse eest vastutav sekretär Rob Porter selgitas: "Üks kolmandik minu tööst oli kiirelt reageerida (Trumpi) ohtlikele ideedele ja selgitada, miks need polnud kuigi head ideed".

NATO, Venemaa ja sõjad

Kaitseministriks saanud kindral Jim Mattis ja Gary Cohn pidasid omavahel tihti aru, mida teha Suure Murega: president ei suutnud mõista diplomaatia tähtsust ning sõjaväe, majanduse ning luuretöö seoseid. Cohn üritas taas koolitundi anda. USA ekspordib aastas 130 miljardi dollari eest põllumajandussaadusi ja suurem osa sellest toodetakse USA keskosas, kus on väga suur osa just Trumpi valijaid. Kes neid saadusi ostab kaubandussõja korral? 2017. aastal eksportis USA 75,9 miljardi eest relvi. See ei ole juhus, et USA sõjalennukid maanduvad Singapuri lennujaamas, kuhu ostetakse ka palju Boeingu lennukeid. See ei ole juhus, et just seal on suur USA luurebaas. See ei ole juhus, et USA laevastik seal tankimas käib. Kaubanduse defitsiit tähendab, et USA majandus kasvab.

"Ma ei taha sellest midagi kuulda. See on kõik pask!" teatas president.

Trumpi viha alla langesid kordamööda nii Afganistani-missioon, Lõuna-Korea kaitsmine kui NATO. Sõjaväelased üritasid seletada, et Afganistanis on parim realistlik võimalus "hoida viiki", kuid Trumpi jaoks polnud see argument. Ta uuris, miks ei võiks lihtsalt kõige suuremaid pomme kasutada.

Ühel kohtumisel Afganistani strateegiate üle sõimas Trump taas kõiki sõjaväelasi lollideks. "Ta on debiilik," teatas välisminister Rex Tillerson kõigi kuuldes. "Mulle ei meeldi, et ta kindralitega niimoodi räägib. Nad pole seda ära teeninud. Ma ei suuda sellist juttu presidendi suust kuulata. Ta on lihtsalt debiilik."

Selles õhkkonnas osutus möödapääsmatuks kaitseminister Jim Mattise panus, kes suutis sõjaväelase autoriteediga mõistuse häält kehastada. Venemaa oli Mattist eraviisiliselt hoiatanud, et Baltikumis toimuva sõjategevuse korral ei kõhkleks Venemaa NATO vastu kasutada taktikalist tuumarelva." Mattis ning Staabiülemate komitee esimees Joseph Stanford hakkasid ühiselt väljendama seisukohta, et Venemaa oli USA jaoks eksistentsiaalne oht.

Mis puudutab Venemaa küberrünnakuid, siis esimesed märgid USA valimisringkondade arvutisüsteemidesse häkkimisest ilmnesid juba ammu enne Trumpi aega. 2015. aasta suvel, kuid tükk aega ei osatud otsustada, mida neist arvata. Kas asja taga on üksnes venelased või veel midagi? CIA juht John O. Brennan võttis ühendust oma kolleegiga, FSB juhi Aleksandr Bortnikoviga ja teatas Obama loal, et nad on valimissüsteemi ründamisega kursis. Bortnikov lihtsalt eitas kõike.

"Ma ei usu inimallikatel põhinevat infot," teatas Trump. "Need inimesed on oma hinge ja kodumaa maha müünud. Ma ei usu inimeste jagatud andmeid ja spioone." CIA juht Brennan, kelle organisatsioon töötabki peamiselt inimestelt saadud andmete baasil märkis, et "ma vist ei hakka seda oma töötajatele edasi ütlema."

"Kui NATOt ei oleks olemas, tuleks see välja mõelda," selgitas Mattis. "Kui Venemaa astuks NATOga sõtta, siis seda sõda nad ei suudaks võita." Lõpuks oli Trump enam-vähem nõusse räägitud. "Võite oma NATO alles jätta," kostis ta Mattisele. Administratsioon lubas allianssi edasi toetada, "kuid te hakkate nüüd liikmemaksu korjama."

"Kaitseministrid ei saa tavaliselt valida, kes nende president on," nentis Mattis ühe seltskonna ees. Mattis on ka ise vahel tuntud väga lahtise jutu poolest, näiteks nimetas Mattis Iraanist rääkides teist osapoolt "idioodist rätipeaga mulladeks". Märksa pikantsem lugu juhtus aga siis, kui Valge Maja pressisekretär Sean Spicer võttis pähe veenda Mattist osalema mõnes televisiooni jutusaates. Vastus oli alati resoluutne "ei".

"Sean," ütles Mattis viimaks, "minu töö on olnud tappa inimesi. Kui sa mulle veel kord helistad, siis ma saadan su Afganistani! Said aru?"

"Tapame raisa ära!"

Kui Trump oli ametis olnud umbes kolm kuud, jõudis uudistesse lõik sariinirünnakust Süürias. Trump vaatas uudistest kaadreid ohvritest ja helistas kaitseminister Mattisele. "Tapame raisa ära!" teatas president. "Lähme sisse ja lööme nad maha!". Mattis lubas rahulikult, et tegeleb asjaga ja pani toru ära. "Seda me ei tee, meie reaktsioon saab olema läbimõeldud," teatas ta oma abile. Muret tegi vene sõjaväelaste kohaolu mitmete objektide juures, kuid luureandmetel olid venelased sihtmärgiks valitud lennuväljal enamasti ühes kindlas hones, eriti öösel kell 4.40, mil rünnak pidi toimuma.

Viisteist minutit enne tiibrakettide sihtmärgini jõudmist helistati lennuväljal venelaste kontrollpunkti. Kõne vastu võtnud vene sõjaväelane tundus olevat purjus. Trump oli rünnaku järel tulemustega nii rahul, et rääkis kõigile, kuidas teda oli tänanud 100 riigipead, kuigi tegelikult oli neid umbes kümme. "Obama poleks midagi sellist teinud, ta on üks nõrk munn," uhkustas president.

Kui lõpuks katkes ka Gary Cohni kannatus ja ta ilmus tagasiastumispalvega Ovaalkabinetti, ei jätnud Trump kasutamata võimalust alluvat mõnitada. Ta korrutas, et ei ole teinud midagi valesti, kõiges olevat süüdi Cohni liberaalidest sõbrad ning Cohni abikaasa, keda too ei peaks kuulama. Lisaks kandis ette pika tiraadi paljulubavast golfarist, kes abikaasa palvel jättis spordi maha ja nüüd müüs kuskil putkas golfipalle. "Kõik tahaksid sinu tööd. Ma tegin suure vea, et selle sulle andsin." Seda kõike kuulis pealt ka personaliülem John Kelly, kes ütles pärast Cohnile paar lohutavat sõna teises ruumis. "Ma ei ole sellist enesevalitsemist varem näinud. Ma oleksin sinu asemel oma avalduse talle kuus korda perse toppinud."

Trumpi ümbritsevad inimesed teavad, et president hakkab pikki vihaseid tiraade pidama sattudes ühele kahest oma lemmikteemast: sisserändajad ning ajakirjandus. Trumpil on kombeks telekast uudiseid vaadates vihast vahutama hakata. Nõunikud hakkasid lõpuks Trumpi päevaplaani nii sättima, et ta jõuaks koju hiljem, üheksa paiku – kui MSNBC ja CNN päevapoliitika asemel leebemaid saateid näitasid.

Telesaated võisid häirida ka päevast tööelu. Kui küberturvalisuse ja terrorismivastase tegevuse nõunik Tom Bossert soovis arutada võõrriikide tehtud küberrünnakute üle, pühendus Trump hoopis golfi Mastersi vaatamisele ja saatis Bosserti minema.

Ja lugu jätkub…

Woodward lõpetab raamatu sellega, kuidas Trumpi advokaat John Dowd paneb ameti maha, sest ei suuda seda kõike enam taluda. Woodward arvab, et Robert Muelleri uurimine Venemaa rahade ja mõjuga seotud küsimustes ei pruugi tuvastada ühte otsustavat tõendit, kuid ilmselt on see veel pikalt jätkuv protsess, mis Trumpile hulga probleeme tekitab. Ametist tagasikutsumise võimalus ei ole kuigi tugevalt esil ja praegusega sarnased arengud võivad jätkuda veel pikalt. Donald Trumpi toetus on USAs hetkel eri uuringute järgi üle 40%, nii et keegi ei saa veel välistada teistki ametiaega. Bob Woodward (kes ise on kergelt vabariikliku taustaga) ei jaga Trumpile eriti omapoolseid hinnanguid, vaid laseb teistel rääkida.

Vaid üksikud laused nagu "avaldas majanduse kohta arvamust golfiplatside arendaja" peegeldavad teatud sarkasmi. Küllaltki palju kuuleb ka kommentaare, et Trumpi valimine oli sundseis Hillary Clintoni valimise vältimiseks. Huvitaval kombel on selle raamatu kaudne kangelane see, keda tavaliselt pekstakse – ametnikud ja bürokraatiaparaat, mis võimaldab mõningaid lapsusi siluda ja suuremaid lolluseid vältida. Woodwardi varasemaid töömeetodeid teades võib tal olla plaanis kirjutada veel mõni raamat Trumpi kohta, sõltuvalt tulevastest sündmustest.