Woodwardi pea kahekümnest raamatust on kaksteist jõudnud USA raamatumüügi edetabeli esikohale, kuid suur osa inimesi tunneb teda enim seoses Watergate´i afääri artikliseeriaga Washington Postis, mille ta kirjutas koos kolleeg Carl Bernsteiniga. Nende artiklite eest pälvis Post (mitte lugude autorid) 1973. aastal Pulitzeri preemia ning laiemas mõttes just sellega seotult pani president Richard Nixon 1974. aastal ameti maha. Uuriva ajakirjanduse renomee tõusis tol hetkel nii kõrgele, et kunagi varem ega hiljem pole USA ülikoolides tung ajakirjandust õppida olnud sama suur.

Kas tuntus rikub ajakirjaniku?

Kuulsas filmis "Kõik presidendi mehed" kehastab Woodwardi tegelaskuju Robert Redford ning Bernsteini Dustin Hoffman. Peale poliitiliste järelmite tegi neil sündmustel põhinev raamat ja film tollal napilt 30-aastastest reporteritest prominendid. Kui ajakirjanikust saab vahendaja asemel ise uudiste objekt, tekib sellest nii suur konflikt, mida ei pruugi enam kunagi olla võimalik ületada. Halvemal juhul hakkab ajakirjanik end pidama raporteeritava valdkonna osaliseks. Woodward ja Bernstein teenisid mõlemad aastaga üle poole miljoni dollari, tollases vääringus ajakirjaniku paarikümne aasta palga. Jõukast Illinoisi perekonnast pärit ning Yale´i ülikooli lõpetanud Woodwardi jaoks muutis see vähem kui ülikooli pooleli jätnud vasakpoolsete vaadetega perekonnast Bernsteinile. Sellest hetkest hakkasid kahe mehe elud kulgema erinevat rada ja mõne aasta pärast nende suhted halvenesid oluliselt. Woodward on 1970ndate keskpaigast kirjutanud keskmiselt üle aasta uue raamatu, mis on enamasti seotud parajasti võimuloleva presidendi administratsiooni või muude oluliste riiklike protsesside juhtidega, mh kaheksast presidendist, CIA direktorist William Caseyst ja Föderaalreservi juhist Alan Greenspanist.

Bernstein aga sukeldus seltskonnaellu, abiellus kirjaniku ja hilisema tuntud režissööri Nora Ephroniga ("Silkwood", "Unetus Seattle´is") ning jäi abikaasa raseduse ajal vahele armuafääriga Suurbritannia USA suursaadiku proua Margaret Jayga, millest kõmulehed kirjutasid suurima rõõmuga. Enneaegse sünnituse ja lahutuse läbi teinud Ephron kirjutas toimunust omakorda romaani "Heartburn" ("Tee mehe südamesse"), millest valmis ka samanimeline film Meryl Streepi ja Jack Nicholsoniga peaosades. Bernstein kurameeris ka näiteks Elizabeth Taylori ja Martha Stewartiga, kuid tema tööalased saavutused kippusid Woodwardi omadega võrreldes kokku kuivama. Ta küll esines tihti loengutega ja töötas televisioonis, aga raamatud, viimati näiteks 2007. aastal ilmunud Hillary Clintoni elulugu, osutusid läbikukkumiseks.

Bob Woodwardi töö sai teist korda pärjatud Pulitzeri preemiaga 11. septembri rünnakuid kajastanud artikliseeria ühe autorina.

Ajakirjanduse ja ilukirjanduse piir

2003. aastal müüsid Woodward ja Bernstein oma Watergate´i artikliseeriaga seotud arhiivi viie miljoni dollari eest Texase ülikoolile. See sündmus pani ajakirjanike sõltumatuse üle mõtisklenud inimesed pisut kulme kergitama, aga uut diskussiooni pakkus ka märkmete ning ilmunud artiklite ja raamatu süstemaatiline võrdlus – tekkisid kahtlused, et nii mõnigi faktina kirjeldatud sündmus oli pigem väide või ilukirjanduslik liialdus. Woodward kaitses end väitega, et ilmselt ta tollases kontekstis ikkagi pidas neid faktideks või siis ei kirjutanud kõiki detaile nii põhjalikult üles.

Mõnevõrra on see seotud ka 1970ndatel moes olnud nn "uue ajakirjanduse" stiiliga, kui pikemate reportaažide puhul hakati kirjutamisel kasutama rohkem ilukirjandusele omaseid võtteid ning autori subjektiivsemat vaatepunkti. Lisaks heideti Woodwardile ja Bernsteinile ette allikatele jagatud lubatuste murdmist, sest artikliseeria mõnede põhiallikate tuvastamine oli liiga lihtne – nagu selgus näiteks palju aastaid hiljem FBI kõrge ametniku Mark Felti kohta, keda algusest peale üheks peamiseks lekitajaks (nn "deep throat") kahtlustati.

Iga kirjutaja peaks ka ise rohkem lugema

75-aastane Woodward on näide sellest, et oma nimest usaldusväärse kaubamärgi üles ehitanud autorile ei ole ajakirjandus sugugi ainult noorte konveier-reporterite mängumaa, vaid paljude aastate jooksul loodud sidemed võimaldavad paremal juhul lubada hoopis kõrgemat kvaliteeti. Loomulikult on oluline tegur ka suure väljaande pakutavad võimalused ja see, et autorile üldse antakse aega kirjutada. Kuid vahe on ka sisuline.

Woodwardi on ehk draama huvides liigagi sageli võrreldud Bernsteiniga, kuid ka nende hariduslikus taustas oli kaalukas vahe – kui Bernstein oli end üles töötanud lihtsa reareporterina alustades, siis Woodwardi hea ajaloo- ja filoloogiaharidus andis talle sügavama tausta. Kuidas saaks mõista võimu dramaatilist olemust, kui sa ei tea lugusid Coriolanusest, Tammany Hallist ja Masada kindlusest?

Paljude nooremate kirjutajate puhul on krooniliseks hädaks saanud nende endi väike lugemus ja üldteadmiste nappus maailma asjade kohta – selliseid lugusid ja raamatuid ei ole võimalik kirjutada nelja telefonikõne, kolme meili ja kahe Wikipedia artikli põhjal. Woodward on vastuvoolu ujuja, kes suudab oma eduga tõestada, et tegelikult on ka praeguses maailmas olemas suur nõudlus süvenemist nõudva materjali järele.

Ajakirjandus pole üksnes noortele

Bob Woodward ei ole oma vanusega siiski üksik erand, sest rida küpsemas eas autoreid on näidanud, et pensioniiga ei tähenda automaatset vaikselt öhe kadumist. Üks tuntumaid ja auhinnatumaid Ameerika biograafe on 82-aastane Robert Caro, kes on juba üle kolmekümne aasta kirjutanud väga hinnatud eluloosarja president Lyndon B. Johnsonist – kusjuures sarja viimaseks plaanitud viies osa pole veel ilmunudki, kuigi nelja esimese köite summaarne maht on juba üle 3000 lehekülje!

Selliste teoste puhul muutub kaanele kirjutatud peategelase nimi üha vähemtähtsaks ning tekst on dokument kogu ajastust ja selles elanud inimeste motiividest ja sidemetest. Caro 70ndatel ilmunud 1336-leheküljelisest New Yorgi linnaametniku Robert Mosese eluloost tehakse täiemahulisi kordustrükke tänase päevani. Kas kujutaksite ette 1000-leheküljelist raamatut, mis võtab kokku meie aja Mihhail Kõlvarti või Mati Songisepa isiku kaudu? Miks mitte, kuid kes selle valmis kirjutaks ja kuidas aastaid kestvat tööd finantseeritaks? Samas võime ka Eestist tuua värske näite – Malle Salupere avaldas tänavu riikliku preemia pälvinud monograafia Lydia Koidulast 86-aastaselt.

Bob Woodward on tuntud selle poolest, et ta soovib oma allikatega isiklikult kohtuda ja kohtumised lindistada. Trumpist valminud raamatu puhuks olevat Woodward pidanud oma sõnul kasutama ka "vanu trikke", viidates erinevatele ettevaatusabinõudele allikatega kohtumisel. Näiteks Mark Feltiga kohtumise märguandeks oli aknal lillepoti liigutamine või postkasti pandud ajalehes teatud lehekülgede joonimine. "Hirmu" jaoks intervjueeris ta umbes sadat inimest ning pikemate (ühe isiku!) intervjuude musta materjali mahakirjutus oli 700-800 lehekülge pikk. Loomulikult on tal selle massi haldamiseks olemas ka abiline ning tööandja soodsad lepingud, lisaks küsib ta konverentsidel esinemise eest viiekohalisi summasid. 47 aastat Washington Postis töötanud Woodward kinnitab, et kuigi suurem osa allikaid jäävad anonüümseks, on nende jutud lindistuse kujul igaks juhuks olemas.

Presidentide lemmik ja vaenlane

Ilmumise päevaks oli ettetellimiste põhjal "Hirmu" tiraažiks määratud juba miljon eksemplari, mis teeb sellest kerge vaevaga ühe tänavuse kõige edukama raamatu. On ehk pisut üllatav, et Woodward suutis raamatut ette valmistada täielikus vaikuses nii kaua, kuni suvel selle ilmumisest jutud laiemalt levima hakkasid. Käsikirja hoitakse kinni viimase hetkeni ja antakse tutvuda üksnes allkirja vastu. Ka aasta alguses ilmunud Michael Wolffi "Tuli ja raev" (e.k. Äripäev, 2018) oli märkimisväärselt edukas raamat, kuid peamiselt seltskonnaajakirjandusega tegelenud Wolff ei mõjunud sama usaldusväärselt.

Kuigi Trumpi administratsioon on "Hirmu" nimetanud väljamõeldiseks või ilukirjanduseks ja seostanud raamatut eelkõige novembrikuiste USA esindajatekoja ning senati valimistega ning näiteks Trumpile lojaalsem Fox News on Woodwardi tembeldanud lihtsalt demokraatide sabarakuks, on ajalugu kirjum. Woodward kirjutas ka mitu päris kriitilist raamatut Obama administratsioonist ja nüüd on välja kaevatud tollased Trumpi tviidid, kus ta kaitseb ja ülistab Woodwardi ning mainib, et "Üksnes Obama administratsioon julgeb ette võtta Bob Woodwardi ründamise" (01.03.2013). Obama administratsiooni liikmetega puhkenud sõnasõjas eelarve koostamisega seotud segaduste kirjeldamisel pidi tollase presidendi administratsioon lõpuks esinema ametliku vabandusega Woodwardi ees.

Kui augustis raamatu kohta esimesed leheküljed lekitati, helistas Donald Trump ise Woodwardile, üritades vahele jäänud koolipoisi kombel ajada intervjuust keeldumist oma abide kaela. See telefonikõne on terves pikkuses üleval Washington Posti (04.09) ja veel mitme väljaande lehel ning tundub pea sama ebatõenäoline nagu Frank Underwoodi suhted ajakirjanikega telesarjas "Kaardimaja".

Kahtlemata on Woodwardi raamatud USA-kesksed, kuid neid on tunnustatud ja loetud üle maailma. Eesti keeles ei ole neist veel mitte ühtegi ilmunud, ent näiteks kui 2011. aastal tapeti Pakistanist üles leitud Osama bin Laden, siis tema toast kaasa võetud materjalide seast leidus ka Bob Woodwardi raamat "Obama sõjad". Võib-olla just selliseid näited aitavad mõista, miks erinevad olulisel ametikohal allikad üldse nõustuvad Woodwardiga rääkima. Loomulikult on eri allikatel ka omi motiive, kuid usaldusväärsus on aeglaselt kogunev kapital, mida haarava kirjutamisstiiliga Woodward oskab hästi välja mängida.

Bob Woodwardi raamat "Hirm" ilmub USAs teisipäeval, 11. septembril.