Kirjanik, näitleja ning karikaturist Rein Pakk

Üleeile õhtul näiteks mängisin “Helisevas Muusikas” Vanemuise laval. Seal hüppab Trappide pere majja sisse üks natsiametnik ja karjub nende peale, et miks neil Kolmanda Reichi lippu maja peal pole. Kui ta ära läheb, siis küsib üks lastest, et miks ta nii pahane oli. “Tänapäeval on kõik pahased," vastab majapidajanna.

Väga tänapäevane stseen, mõtlesin. Tänapäeval on ka kõik pahased. See on hirmust, mida tekitavad teadmatus ja kahtlused. Meil on enneolematult palju infot maailmas toimuva kohta, aga paradoksaalsel moel käib sellise hulga info tõlgendamine meile üle jõu, me ei seedi seda ära ja sellest tekib ülemäärane hirm, ärevus ja me muutumegi pahaseks. Süvenevad kahtlused ja me ei suuda enam probleemidel ja fantoomprobleemidel vahet teha.

Kui ärevus ja hirm on muutunud elutegevust häirivaks, ülemääraseks, siis läheb inimene psühholoogi juurde. Aga kuhu läheb ühiskond?

Nii ma mõtlesin üleeile.

Eile olin Nordea Kontserdimajas. Mängiti kahte minu kirjutatud ja lavastatud tükki. Esimeses täitis Mart Müürisepp tunniks ajaks üksinda terve lava ja teises Jan Uuspõld. See pole nii suures saalis üksinda üldse mitte kerge, ent ometi nägin ja kogesin näitlejaid täielikult kohal olemas ja endast kõike andmas, mängimas komöödiat meisterliku pühendumuse ja täpsusega, ilma mingi allahindluseta, ilma vähimagi pisendava suhtumiseta meelelahutusse. Võimas!

Need minu tükid, mida nad mängisid, on loodud vabastava naeru esilekutsumiseks. Nende eesmärk on puhas minnalask. Ma soovin, et naer laseks minna illusioonidel, kinnisideedel, eelarvamustel, tarbetutel hoiakutel – nii rahvuslikel, rassilistel, soolistel, poliitilistel, religioossetel, perekondlikel.

Sest tead, kui Sa tahad seilata virgumise, terve mõistuse ja armastuse poole ja sa ei taha, et su laev põhja läheks, tuleb kõik ülearune ballast üle parda heita. Tarvis on ainult valgustatud hinge ja paindlikku meelt. Travel light!, ma ütlen.

Nii ma mõtlesin eile.

Täna ma kirjutan edasi lasteooperi libretot. See peaks esietenduma kahe aasta pärast Vanemuises. Lugu põhineb Eesti mütoloogial ja kõik seiklused leiavad aset kogu olevat ühtseks elavaks hingestatud väljaks siduvas maailmas. Ma loodan, et seda lugu kirjutades olen ma Eesti kultuuri kestvusele veidigi kasulikum kui näiteks kasvõi rullikeeratud ajalehega õhus vehkides, et mõttelisi pagulasi tõrjuda.

Nii ma mõtlen täna.