Käsikirjad ei põle, ütles teadagi kes. Tuleb välja, et ega nad nii lihtsalt kao kah. Nimelt on siin, raamatu teises pooles Jaan Kaplinski luule, mille auväärne ise arvas kadunud olevat. 1958. aastast. Et elu viskab oma vimkasid, ilmus see järsku välja Karl Ristikivist jäänud paberite korrastamisel ja siin see siis nüüd suureks rõõmuks on.

Jaan Kaplinski kirjeldab seda lugu muidugi eessõnas palju paremini kui mina iial suudaks. Lõpus täpsustab Janika Kronberg veel mitmed asjaolud üle. Ärge hüpake kummastki tekstist üle ega mööda, kallid ehtsad luulesõbrad, need on väärt lood.

Karmale või saatuse sõrmele vastuseks võttis siis Jaan Kaplinski ette ja tõlkis ära Ristikivi luuletuse – mida siin küll laulukski nimetatakse – inglise ja vene keelde.

Ristikivi luuletus? Või olgu, laul, ei, veel karmim.

Mh?

Eks teata ju teda ikka romaanikirjanikuna. Igavesti mitmes suunas rabajana seejuures. Ikka eestilik püüe hariduse ja suuruse poole, aga ka lasteraamatud, ajalood, puruväljamõeldised. Väga äge ju, kui mitut mängu osatakse. Aga luuletamine, vaat, ei tule Ristikiviga seoses pähegi.

Kuigi on ju igati mõistuspärane, et kui inimene juba kirjutab, siis ta ikka varemhiljem luuletab. Kui sihuke päss nagu Hemingway luuletas – mis siin enam öelda. Kuigi Ristikivil on luulekogu ka, "Inimese teekond". Kae, mida kõike ei tea.

Tulin nüüd laua alt häbenemast jälle tagasi.

Ei, tuleb veel korra tagasi minna, taevas, Ristikivi sõnadele on ju laulegi tehtud, mida peab pidama uhkuseasjaks. Mingit kärbes oli kemmergus vabavärssi juba keegi viisistada ei viitsi. Mitte et kärbes kemmergus ei võiks lugemiseks ja etlemiseks lahe olla. Aga laul on veel enam, mõnel mehel on nõrkus reeglite järgi, leides nt tšastuška olevat küll ropu, aga väga range žanri.

"Maa ja rahvas" ongi laul. Mis tost, et ilma riimita. Kui sina seda loed, siis sina seda laulad, täiesti omal viisil, aga mitte valesti. Vähemalt mina sain sellest küll paraja obaduse. Juba "loomislugude lind" tekitas eeposliku tunde. Tõsiselt. Meie pärimustes ju lehvivad ringi igasugu linnud, kes maailma, rahvaid ja kangelasi munevad. Mingid igiammused, ammu kuivanud udused järved vajuvad pähe, jõed voolavad teistes sängides ja teistpidi, tarvad mäletsevad sind tähele panemata paksude tammede varjus ja väga-väga õrnalt on aimata rodu esivanemaid mõtlikult silmitsemas. Mille poolest pole eepos – no jah, lühikesevõitu ja see vihje Xenophonile, samas... väga vägev elamus nii ehk naa.

Võtad veel tolle Jaan Kaplinski Ristikivist innustatud kadunuks arvatud 1958. aasta laulu peale ja lähedki mitte sassi, aga jälle tunned end olevat mingil hirmpikal teel, mis ei tea kust ja millal algas ja ei tea kuhu läheb – ah, milline tore enesestmõistetavus.

Tõsiselt, see raamat on väga kõva elamus. Võtab või enda luuletama, kummardusega Jaan Kaplinski suunas, kes kunagi ju lubas, et selle maa keeltest kasutab tema edaspidi lõunapoolset.

Ka võt ma näe uma imä,

ka võt ma näe uma esä.

Ka võt ma näe uma sündmada velji ja sõsarit.

Ka võt ma näe uma rahvakõsõ rodu.

Takasi algohen.

Na kutsva minno, mu kotus om valmih.

Koh hää võva ellä egävest.

Jumalad üksi teavad, miks see 13. sõdalane ja viikingipalve pähe kargas... Ma ütlen, hr-d Ristikivi ja Kaplinski pööravad teid kuskile muistsesse ära.

Võimas.