Karl Ristikivi triloogia "Põlev lipp. Viimne linn. Surmaratsanikud"

Ristikivi on niisugune autor, kes on ehk eesti lugejate teadvuses mitte nii esimesel kohal. Mõnes mõttes seetõttu, et ta oli paguluses, ja kelle teoseid on aeg-ajalt avaldatud. Eks "Hingede öö" on kõige kuulsam, seda loetakse koolis, selles mõttes seda teatakse. Aga tema erinevad sarjad ja just see kroonikate sari, need on ikkagi sellise meisterliku autori kirjutatud ja ma arvan küll, et väga paljud inimesed ei ole neid lugenud. Kuna nüüd on see triloogia värskelt välja antud, siis ma arvan, et kas või suveks oleks see päris mõnus lugemine.

Need [lood] on valdavalt keskajal toimuvad sündmused ja mõnes mõttes on isegi raske esile tuua väga selgeid peategelasi. Seal muidugi on kandvad tegelased. Aga Ristikivi puhul on huvitav just see, et – mina selliseid ajaloolisi romaane ei viitsi lugeda, mis lihtsalt kirjeldavad, loovad mingit ajastupilti – Ristikivi on ikkagi autor, kellel on alati mingi teine plaan ja ta on ikkagi ka selline filosoofiline autor. Tal on ka oma sõnum, mida ta tahab edastada. Ta kirjutas 60ndatel, ise paguluses viibides. Ühest küljest on teda nimetatud palju selliseks Euroopa autoriks, aga teisest küljest eks tal pakitseb hinges ikkagi kogu aeg see Eesti saatus ka. Sealt on võimalik erinevaid asju välja lugeda.

Edgar Allan Poe novellid

Võib öelda, et see on parimate lugude kollektsioon. Aga mis teeb selle konkreetse raamatu eriliseks, on see, et illustratsioonid on tehtud Eestis elava itaallase poolt. See on ka eriti tore aktsent selle raamatu juures. Edgar Allan Poe meeldis mulle lapsena tohutult. Praegu kirjandusteadlasena on tohutult huvitav vaadata, kuidas ta tegelikult loob selle meeleolu. Ta kirjeldab kogu aeg väga tavalist reaalsust ja mõnes mõttes tundub ju väga realistliku autorina. Aga samal ajal tal õnnestub luua väga müstiline õudne saatuslik õhustik. Aegumatult head novellid, võib isegi öelda, et klassikalised novellid. Seal on see, mida me novellilt alati ootame, kuidas me novelli alati ette kujutame – on lugu ja väga ootamatu lõpp või pööre. Jällegi, mis siis, et on kirjutatud kõvasti üle saja aasta tagasi. Väga hea lugemine ka praegu.

Robert Musil "Pärand eluaegu"

Ma ei teagi, kas neid [selle raamatu lugusid] saab novellideks nimetada. Need on pigem lühijutud, mis siis Musil avaldas ajalehtedes ja ajakirjades [lugusid] pigem raha teenimise eesmärgil, kui ta töötas oma suurteose "Omadusteta mees" kallal. See "Omadusteta mees" on tohutult paks ja mõjub täpselt nii nagu inimesed klassikat ette kujutavad – hirmuäratavalt, liiga suurelt, [aga] just need lühilood on tohutult hea [võimalus] tutvuda selle autoriga. Selle Musili puhul on samamoodi, et ta justkui kirjeldab midagi väga reaalset, aga need lõpud on sellised ootamatud. Seal tuleb sisse uus mõte või vaade kogu teemale, mida just on kirjeldatud. Seal on ka väga ilusaid lüürilisi mõttekäike, ja samamoodi natuke filosoofilisi mõttekäike. Nii et ma arvan, et see on ka niisugune lugemine inimestele, kes ei taha lugeda midagi liiga rasket, aga samas tahavad lugeda midagi, millel on mõte.

Gershom Scholem "Pühakirjast alkeemiani"

Kui nende eelmiste raamatute kohta võib öelda, et sa ei pea lugema neid otsast lõpuni, vaid võid lugeda novellide kaupa, siis seda raamatut tuleks lugeda kaanest kaaneni. See kindlasti ei ole väga lihtne lugemine. Ta nõuab süvenemist ja eeldab teatud huvi natuke müstilisemate teemade vastu, selle põhifookus on kabalal, juudi pühakirjal, piiblil põhimõtteliselt, mis on ju kogu Euroopa kultuuri nii tohutult mõjutanud. Samamoodi sellel, kuidas see juudi müstika tuli Euroopa kultuuri, kuidas ta hakkas meie kirjandust, kultuuri ja kõike omakorda mõjutama. Sageli lõi sellest ka midagi omalaadset, millel ei olnudki otseselt selle algmaterjaliga nii palju seost. Just neid protsesse on jälle väga huvitav lugeda ja näha seda, kuidas analüütiliselt kogu seda teemat käsitletakse.