Mullu möödus Karl Ristikivi surmast nelikümmend aastat, huvi tema teoste ja isiku vastu püsib aga endistviisi kõrge. Näiteks ilmus suvel Eesti Keele Sihtasutuselt Janika Kronbergi ja Brita Meltsi koostatud ning asjatundlike kommentaaride ja rohke fotomaterjaliga varustatud mälestuste ja vestluste kogumik "Kröits ehk Ristikivi".

Raamat sisaldab paari memuaarset laadi teksti Ristikivilt endalt, hulka usutlusi autoriga eeskätt tema loomingust, aga ka üldisemast kultuurihuvist ja reisidest, samuti poliitikast ja eesti kirjanduse tulevikust ning rikkalikult meenutusi sõprade ja tuttavate suust ja sulest. Need on jagatud viie peatüki vahel: esimeses antakse ülevaade Ristikivi lapse- ja noorukipõlvest Läänemaal ja Tallinnas, teises Tartu-aastatest ja kodumaalt põgenemisest, kolmanda moodustavad ajakirjanduses ilmunud kõnelused kirjanikuga, neljandas joonistub kaasteeliste sõnadest välja pilt Ristikivi elust paguluses ning viies koondab järelehüüdeid ootamatult lahkunud autorile.

Vallo Kepp on küll osutanud mõningatele küsitavatele, et mitte öelda kummalistele väljajättudele (nt A. H. Tammsaare kuulus avalik kiri oma mantlipärijale ning 1985. aastal tiitli "Kirjad romaanist" all ilmunud Ristikivi ja Bernard Kangro korrespondents ajavahemikust 1966–1977),[1] kuid muidu tekib erineva suuruse, kuju ja värviga killukestest – raamatus on mälestusi nii neilt, kes tundsid kirjanikku aastakümneid kui mitmelt, kes kohtusid temaga vaid korra-paar, lisaks mõistagi Ristikivi enese alati hoolikalt formuleeritud mõtisklused ja arvamusavaldused – põnev mosaiik ühest meie kirjanduse suurkujust.

Kord on fookuses kirjanik (Ristikivi), siis jälle inimene (Kröits), nagu märgitakse kohe eessõna alguses (lk 11). Esimesse pakub sissevaate eelkõige Ristikivi ise oma kolmandas peatükis ära toodud sõnavõttudes, teine kerkib lugeja silme ette pigem ligimeste tunnistuste läbi. Vaatamata mitmetele kattuvustele autori enda ja tema sõprade-tuttavate käsitletavate teemade ringis on kaks osa siiski küllaltki iseseisvad. Ennemini sobivad kõrvutamiseks Ristikivi mõtted loomingust ja tema teoste retseptsioon ning kaasteeliste meenutused ja kirjaniku aastatel 1957–1968 peetud päevik, millele täienduseks "Kröits ehk Ristikivi" tegelikult ollagi.[2] Erinevalt "Päevaraamatust" käesolev teos aga šokeerivaid avastusi ja paljastusi ei paku.

Vastupidi, kõik vähegi mitmeti mõistetav ja poleemiline näikse olevat välja jäetud. Kronberg kirjutab eessõnas: "Tegemist on seega valikuga, mis koostajate meelest jäädvustab Ristikivist ja tema elust võimalikult tõepärase versiooni ning püüab heita kõrvale kuuldused ja legendid, mis aja jooksul inimeste mälus tekkivaid tühikuid paratamatult täitma kipuvad" (lk 21). Püüd faktilise täpsuse poole on iseenesest muidugi kiiduväärne, ent ometi ei kergita otsus osa materjali kõrvale tõsta kogumiku väärtust, vaid muudab selle hoopis vaesemaks.

Lisaks sellele, et vaikimine ja varjamine tekitavad asja vastu üksnes veel enam uudishimu, on müüdid ja legendid lahutamatu osa iga kunstniku (looja)kuvandist. Pealegi ei kahanda need kuidagi Ristikivi loomingu väärtust ega ole märkimisväärselt moonutanud ka selle vastuvõttu, pigemini on kujutuspilt Ristikivist kui traagilise saatusega üksiklasest aidanud kaasa autori jätkuvale populaarsusele. Või nagu hüüab Vallo Kepp: "Aga müüdid ja legendid [---] ongi need tiivad, mis kirjaniku kaugesse tulevikku kannavad, nendega ei maksa võidelda!"[3]

Üldiselt on "Kröits ehk Ristikivi" siiski õnnestunud teos, mille sarnaseid võiks koostada ja välja anda veel – silmapaistvaid kirjanikke ja isiksusi tunneb meie kultuurilugu teisigi. Kuid mis järgmiseks Ristikivi uurimise vallas? Äkki ikkagi "Müüte ja legende"? Materjal olla ju olemas…

1 Vallo Kepp "Kröits ehk Ristikivi". – Postimees 8. IX 2018.

2 Janika Kronberg "Kirjanik Karl Ristikivist. Kojujõudmise puhul". – Maaleht 5. X 2017.

3 Vallo Kepp "Kröits ehk Ristikivi".