"Kõige suurem ärevus oli sees esimese festivali ajal, sest meil ei olnud vähimatki aimu, kuidas inimesed võtavad vastu selle formaati, et kirjandus tuleb tänavale, teiseks meie õudusunenägu täitus sellel festivalil, sest oli vihmane ilm," selgitas ta ja mainis, et vaatamata kehvale ilmale tuli väga palju rahvast. "Meisse valgus selle tulemusena selline õnnetunne, mida on jätkunud ka järgmistesse aastatesse."

Tema sõnul on läbi aastate üks suurimaid väljakutseid olnud see, et säilitada Kirjandustänava festival sellisena nagu ta on. "Üldiselt kipub olema nii, et kui mingi asi on populaarne, siis ta hakkab laienema igas mõttes, kas ajaliselt või ruumiliselt, ka meile on palju öeldud, et miks te püsite laias laastus ainult Koidula tänaval," ütles Vaino ja tõi välja, et samuti on küsitud, miks ei kesta festival mitu päeva. "Me ütleme kangekaelselt, et sellisel juhul muutuks festival millekski teiseks."

Kooliharidusest rääkides rõhutas Vaino, et eesti keel ja kirjandus peaks olema ilma igasuguste kahtusteta esiplaanil. "Näeme kahte murettekitavat tendentsi: Eesti rahvaarv kahaneb, mis tähendab seda, et nii või teisiti eesti keel kaotab tähendust, aga teisalt tuleb ka ingliskeelne maailm nii suurelt peale, seda me ise ära hoida ei saa, see on üleilmne areng, aga me saame vaadata, kuidas hoida oma keelt võimalikult tugevana."

"Mida lapsed üldse tahavad? Nad ei taha matemaatikat ka õppida ja kehalises kasvatuses käia, nad ei tahagi koolis käia, me ei saa seda küsida laste käest, see on päris suur probleem Eesti hariduspoliitikas, et me hakkame laste käest, vabandust, vanemad peavad vastutama ja natukene targemad inimesed peavad neid otsuseid tegema," nentis ta ja rõhutas, et sa ei saa hakata laste pilli järgi tantsima.