Arvustus. Märkmed iniminetusest ja alkoholist ({{commentsTotal}})

Sandra Jõgeva
Sandra Jõgeva Autor/allikas: Leida Lepik

Uus raamat

Sandra Jõgeva

"Avalikud ja salajased märkmed"

Koobakene

Lihtsalt poole lühem võinuks olla. Sandra Jõgeva "Draamapunkt" oli värskendav lugemine, sest ta oskab lühidalt ja kuivalt kirjeldada seda tohutult rõvedat ja dramaatilist kunstiskeenet. Raamat on päevikuvormis kirja pandud tema dokumentaalfilmi "Armastus..." valmistamise ajal. Siin oleks olnud vaja ikka tugevat toimetajakätt just mahu ja raamatu mõtestamise osas. Sest praegu tekib lugemise ajal küsimus, mis on selle täielik mõte: kas olla n-ö DVD extra välja antud dokumentaalile mis tutvustab telgitaguseid või on see siis niisama üldine kunstniku igapäevaelu kajastus? Raamatu maht on veidi alla kolmesaja lehekülje. Seda on palju, mis töötab minu arust küll sisu vastu. Mis sisu siis on?

Tegelikult ütlen, mida ma Jõgevalt sooviks: et terve see aeg on ta pidanud salapäevikut oma elu ja kokkupuudete kohta ning ta paneb selle kirja eesmärgiga dokumenteerida Eesti kunstiskeenet tõeliselt ja nii nagu see on. Alkoholist läbi imbunud, nihilistlik ja ennasthävitav Frankenstein-koletis kes otsib oma Loojat. Kui selle sees elada, siis harjub sellega ära nagu paljud harjusid ka kindlasti vangilaagri eluga kuid väljastpoolt tulijale on see kõik kohutav. Kohutav on see mida inimene peab selles ringkonnas taluma ja kuidas kunsti luuakse. Ma ei usu, et Jõgeva on midagi ilustanud vaid kui pigem, siis mööda vaadanud. Mingis mõttes jääb autorist mulje kui pidevas järjekorras saabuvatest šokkidest tuimestunud ja autopiloodil läbi Põrgu liikuvast tundlikust inimhingest kes armastab kunsti, kuid kes on kõigest sellega ümbritseva tõttu närvivapustuse äärel.

Jõgeva reportaaž on segu kuulujuttudest ja isiklikest jälgimistulemustest. Põhikriitika vist langebki sinna, mille järgi oleksin tahtnud kindlat valikut: kas päevik ta elu kohta kahe aasta vältel või siis vähemalt poole lühem ja fokuseeritum päevik dokumentaalfilmi tegemise telgitagustest. Praegu jääb täpselt kahevahele ja üsna kiiresti hakkab see V ja F tegelaste jauramine ära tüütama. Nii mahuka päeviku (ilmselt?) copy-paste'imise tulemusena väsitavad need lühimärkmed ruttu ära. Ideaalne raamat Jõgevalt oleks selline: aus ülevaade kultuuritegemise toimumisest, mis oleks halastamatult reaalne. Ta vihastaks sellega kindlasti tosinaid inimesi, kuid samas oleks see siis ka ultrarealistlik kujutus Eesti kultuuri toimemehhanismidest ja seal olevatest inimestest. See oleks värske ja huvitav, huvitavam kui kahe parmu elu dokumentaali vormis.

"Avalikud ja salajased märkmed" on ka Kaur Kenderi "Untitled12" sugulane, sest tegu on iniminetuse žanriga. Tegu pole otse võsareporterliku sotsiaalpornoga, kuigi see müüks vist rohkem. Täiesti arusaadav, miks inimeste nimed on kergelt maskeeritud. Samas töötab sellises mahus see Jõgeva raamatu vastu, sest tohutute märkmete jadas muutuvad kõik initsiaalid üheks metategelaseks. Üks ühtlane virr-varr-inimene, kelle põhitunnusteks on alkoholijoove, laenuvõtmine ja emotsionaalne ebastabiilsus. Ilmselt on need kõik omavahel seoses. Sedasi on initsiaalinimeste kõrval ainsaks reaalsels karakteriks Jõgeva ise. Ka V ja F, kes võtavad raamatust suure osa ja kelle kujutised joonistuvad paremini välja, sulavad lõpuks teiste tegelaste ühepajatoidu sisse.

Üheks teiseks võrdluseks võiks võtta Wiiralti, Boschi ja Gigeri visuaalse loomingu ja see kõik kokku pressida. Lugejaskonnaks on ilmselt sama kunstiskeene, kes Jõgevat tunneb ja kes mõtlevad, kas nad sattusid ka raamatusse. Müüginumbrite nimel soovitaks autoril kasutada Kenneth Angeri "Hollywood Babyloni" mudelit ja panna lihtsalt kirja kogu dirt ja telgitagused kunsti tegemisest ja tegelastest kollase tabloidi vormis. See müüks, sest see kõik on nii inetu ja see müüks. Olen ka mingi mõttes šokeeritud teose juba sellisest, suhteliselt kalestunud ja neutraalsest vormist, sest see on reaalsus. Taasisesesvumisajast saadik on kultuur olnud rabeda riigi imidžiprojekt, mitte väärtus omaette. Kultuuri kajastatakse peamiselt välismaailmale näitamiseks, millega öelda "me oleme reaalselt eksisteeriv riik ja kui venelased jälle tulevad okupeerima, siis te ei tohi meid üksi jätta ja maha müüa." Ja rohkem polegi.

Halastamatu telgitaguste ja selle osaliste analüüs oleks äärmiselt šokeeriv ja annaks ilmselt kogu kultuurkapitali süsteemile surmava insuldi. Kui inimesed ainult teaksid, mis tegelikult toimub. Jõgeva annab kerge pilguheidu, kuid seegi on hirmust halvav. Sa pead mõistma, et terve see riiklik kultuur ja sport seisab surmamaksul. Eesti suurimaks ja ainsaks probleemiks jääb alkonarkomaania. Surnud ja sõltuvuses inimeste (ja nende lähikondlaste elude) arvelt elavad igasugused välismaa jaoks tehtavate kultuuriprogrammid.

Selle tulemusena ei usu isegi noored eesti kunstnikud, et sel kõigel on mingi mõte. Kes piisavalt kaua kultuurindusega kokku puutunud, võib tõdeda, et tegelikult sel polegi mõtet: ühest küljest joob rahvastik end surnuks ja see surmamaks toidab perversset, nihilistlikku kultuuri, millest annab rahvale esitleda vaid kümnendikku. Ülejäänud 9/10 koguproduktist on massidele arusaamatu ja nilbe, kuigi samas on massid ise oma joomise ja popkultuurilise seasööda tarbimisega nilbed. Lõpptulemuseks on ennasthävitav kultuur, mis riigitasandil nõuab justkui meeldivat toodet, mida müüa. Tulemuseks on nõukogulik kultuur, kus rahastatakse süsteemi ülistavat ja rahaliselt tasuvat möksi, millest võimalikult paljud matsid aru saaksid.

Parim riigikultuuriprojekt oli Teater NO99, mis loodi väikekodanlaste šokkimiseks ja kes olid ise riigiteenistujad. Ehedaimaks elamuseks jääb seega vist tõesti Rooste ja kompanii purjuspäi laval kakerdamine. See oli reaalne ja ehe tarbijale produkti näkkuviskamine: kodus joome edasi. Ainus reaalne perfokas oleks veel see, kui esineja endale laval kuuli pähe laseb ja siis jalutavad vaatajad haigutades või segaduses minema. "Aga kuhu jääb minu kui haritud kultuuriinimese imidži doos?" Reaalsus on ise kole, oksesse uppunud ja enesehävituslik viimase faasi alkokultuur. Ma arvan, et riik on end üles poomas. Rahvas joob ja riik teeb rahvale kultuuri tema surmast teenitud kasumist. Nii nagu kirjastused on surnud ringis ja eesti keel on muutunud lihasööjabakteriks, on sama ka riigi tasandil.

Mis mulje peale Jõgeva märkmeraamatut võib jääda? Depressioon, nihilism ja lootusetus. Absoluutselt kedagi ei huvita. Riigikultuur elab parasiidina selle tarbijate arvelt (tehes selle hignetuks popkultuuriks) ning missioonitundest tegijad annavad alla. Uus generatsioon näeb mängu läbi ja jätab eesti kultuuri kui parmu laiba maha korisema. Eesti tulevik on tume, maailma oma aga särav. Geniaalne oleks KulKa laiali saata ja astuda vastu saatusele: kui kunstlikult kunsti üleva ei hoita siis kas selle lahustamise fallout oleks praegu toimuvast jubedam?

Oleks lihtsalt vaja, et Jõgeva või keegi noorem (kel pole midagi kaotada, kuna on sellesse tutvusringkonda vähem investinud) valgustaks lähemalt neid kultuuri valmistamise toimemehhanisme ja see oleks lõplik müügiartikkel. Peale seda ei tule Eestis enam midagi.

Toimetaja: Valner Valme



Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: