Sandra dokitegemisest kuulsin mõni aasta tagasi, kui läksin koos operaator Siiriga tegema oma dokki, kus erinevad kirjanikud pidid koos voodis olema. Filmisime kõigepealt Sandra vanemate juures ja Sandra isa kinkis veel pooliku pakiveini kaasa, kuigi ega nad isegi üleliia uhkelt ela. Sandra juures pugesime aega viitmata voodisse ja püüdsime juttu ajada (pole kaamera ees lihtne, olin lootnud, et intiimne olukord murrab barjääri, aga tutkit).

Siiri jaoks oli kogu asi liiga radikaalne. Ületas eetilisi piire. (Ja hiljem ütles Sandra, et episoodi, kus me oleme voodis kahekesi, mõlemad korsettides ja sukkades, ei tohi ikka filmi panna.) Aga ma kuulsin Sandra lugusid Veronikast ja Fredist, keda filmis Sandra koos Igor Ruusiga, nende lõputust armuloost, mis vaheldus nii füüsiliste kui verbaalsete võitlustega. Joomistest, narkotsist ja armukolmnurga kolmandast nurgast Raivost. Mõtlesin vaikselt, et ekstreemne seis ei pea vastu nii kaua, et operaator Igor Ruus ja Sandra filmi kätte saaksid. Eksisin. Sandra teadis paremini. Läks kolm aastat, nüüd on film valmis ja Veronika Fredi pussitamise eest vangis ja Fred viib talle süüa. Täielik Dostojevski.

Äkki Sandra suutis lausa edasi lükata mõne suurjoomingu, uue pussitamise ja Veronika vangimineku, et film ikka tuleks. Ma ei välista. (Ja õelalt torgates, ehk oli tal vahel vaja eskaleerida ka konflikti. Elu modelleerimine tundub olevat Sandra rida varasemast, näiteks domina päevilt. Domina mängimine oli samuti kunstiprojekti osa.)

Ja veel, nüüd nõudvat üks filmikangelastest, et filmi ei näidataks. Kuigi on hilja ja film avas juba Tallinna Docpointi.

Hakkan ootama entsüklopeedilist teost, kus on sees dokid, mis on valmis tehtud, aga mida ei saa kangelaste keelamise tõttu näidata. Neid ikka on. Ja vist kogu maailmas.

Esimese hooga meenub Talviku "Baruto" ja Manfred Vainokivi film Evald Okasest. Neid ei keeland ära küll peakangelased ise. Manfredi Baskini-film läks läbi üle noatera ja nüüd teeb Manfred enamasti võttesse minnes filmitavaga lepingu, mis ei lubaks hiljem taganeda. Aga kuidas sa sellist lepingut teed, kui tahad usalduslikku suhet luua. Hiljuti just filmisime, kuidas ma lebotan alasti poroloonil nagu Lapini Veenuse taaskehastus (Lapini autoportree omakorda tsiteerib Manet’ Olympiat ja oli kunsiklassikana hiljuti väljas Taanis. Nüüd ei jää ma paksuselt ega habemelt Lapinile alla.)

Ja kui Manfred asju kokku pakkis, ütles ta: "Ja pärast ütled sa, et filmi ei tohi näidata..."

Paradoksaalselt tundub mulle, et nõukaajal ei keelatudki palju valmisdokke ära. Neid nüsiti varem igast otsast, aga kui lõpus ära keelata, saavad bossid ka mööda pead, et miks nii kaugele lubati minna ja raha raisati. Siis juba tuleks aidata ära kaitsta, ja oma nahka turule toomata film välja rääkida.

AGA Sandra filmist?

Kardan rääkida. Film pole eriti sõnadesse pandav, sest kaadris on koloriitsed tüübid, keda ei anna edasi ühegi epiteediga. Ja friikide paraad (heas mõttes) filmi kannabki. Aga pika võtteperioodi jooksul on mitmekesist materjali kokku saanud palju. Magusamad kommid kasutatakse ära, napib selgrootsu, lugu ja sõnumit.

Mulle nii muidugi meeldibki. Et elule ei keevitata lugu juurde. Sedaviisi võiks öeda, et Sandra on olnud delikaatne. Ja ma ei tea, kas olen nõus, et dokitegija peab julm olema, muidu ei tule midagi.

Aga enne veel, kui filmi nägin, saatis Sandra oma raamatu "Avalikud ja salajased märkmed", mis kirjeldab võtteperioodi ja mida ta siis arusaadavalt avaldada ei tahtnud, aga nüüd loodetavasti avaldab. Raamat on hea. (Retsenseerisin kunagi Sirbis, kus oli lugu avaldamata tekstidest.) Minu meelest parem kui film, mis paiskab rasked asjad otse näkku. Raamatut lugedes jääb aega järele mõelda. Ja kummalisel kombel tundub raamat mulle kunstiliselt mahukam, tähendusrikkam. Sest kirjutades on Sandra pidanud distantseeruma olukorrast ja tüüpidest rohkem (kuigi kirjutab väga otse). Selle tingib protsess. Kirjutades mõtled järele, mis on omakorda lõks. Kes kirjutades üle mõtleb, hävib samuti. Lähed vasakule, kaotad hobuse jne.

Aga saan aru, et Sandra liigub edasi just filmikunsti lainetel ja minu soov, et ta jätkaks kirjandusega, ei maksa tuhkagi.

Veronika istus esika ajal naistevanglas ja pole filmi näinudki.

Nüüd on dilemma. Ta ei taha, et filmi näidataks, aga vaadata oleks tal võimalik just siis, kui film jookseks ETV-s. Või ehk DVD-mängijalt ja DVD-lt, kui keegi need talle viib.

Sandra Jõgeva kommentaar: "Lepingud on kõigi peategelaste ja enamuse kõrvaltegelastega tehtud. Mis ütlevad, et neil pole materjali kasutamisele pretensioone."

Eesti kohtupraktikast näide: Varesesaare venelastest üks tegelane tahtis Keedust kohtusse kaevata, kuna tema inimväärikust olevat filmis sellisena näitamisega alandatud. Lisaks olevat Keedus väitnud, et filmib teda omaks tarbeks. Lepingut ei olnud. Kohus tagastas kaebuse, kuna Keedus kommenteeris, et tema pole amatöör, kes omaks tarbeks filmib. Ikka filmi jaoks.

Guugeldasin muide dokkide ärakeelamise teemat hiljuti. Mis sain teada? Et ega dokitegelased naljalt tegijaid kohtusse kaevata saa, küllap lähtutakse nagu Keeduse puhul: lubasid filmida, oled sisuliselt lepingule alla kirjutanud -- seda ütles Keedus ka otse. Küll on ühe hiljutise doki andnud kohtusse selles episoodiliselt esinenud advokaadid, kellele tundus, et neid on tendentslikult filmi sisse monteeritud. Lisaks kaebasid ühed dokumentalistid kohtusse ühe muusiku, kes andis lubaduse nende filmis osaleda, aga loobus siis. Väideti, et produtsendid arvestasid sellega ning tegid juba omalt poolt kulutusi.

Lisaks olen ammu mõelnud, et on tehtud tohutult mängufilme tuntud inimeste elulugude põhjal, kus teised tuntud ja mõjuvõimsad inimesed on tihti negatiivsete kõrvaltegelaste rollis. Kas need on suuri filmistuudioid kohtusse kaevanud? Sama vähe, kui autorid on meediaväljaandeid negatiivsete arvustuste eest kohtusse andnud.