Autahvel. Kunstiaasta 2018 ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Katja Novitskova näituse avamine KUMUs
Katja Novitskova näituse avamine KUMUs Autor/allikas: Anna Aurelia Minev/ERR

ERR kultuuriportaal palus kunstiekspertidel anda hinnang valdkonna olulisematele sündmustele ja silmapaistvamatele isikutele 2018. aastal. Tulemused on järgmised.

SANDRA JÕGEVA, kunstnik ja režissöör

Sandra JõgevaAlustan väljaspool Eestit saadud kunstielamustest: kindlasti on need seotud mu sel aastal produktsioonietappi jõudnud dokumentaalfilmiga "Kunst ja külm sõda. Esteetiline vastupanu", millega seoses külastasin nii Kreekas Thessalonikis asuvat riiklikku kaasaegse kunsti muuseumit, mis on asutatud tänu kuulsa kreeka kunstikoguja George Costakis kollektsioonile. Sõitsin Thessalonikisse, et vaadata ekspositsiooni Costakise kogust ning kohtusin sealse muuseumi ning antud näituse, "Thesssaloniki. Costakis. Restart" kaaskuraatori Angelica Charistouga. 
Vanasse mungakloostrisse asutatud muuseum põhineb Moskvas erinevate lääneriikide saatkondades töötanud kreeklase George Costakise (1913–1990), kelle muide puudus igasugune kunsti- või kunstiajalooalane haridus, Nõukogude avangardkunstikogul. Kui omamoodi oluliseks ühenduslüliks Nõukogude mitteametlike kunstnike ja Lääne vahel olnud Costakist survestati 1970. aastate lõpus NSVL-ist lahkuma, annetas ta oma ulatusliku kogu Tretjakovi galeriile. Kuid palju oli ka seda, mida tollane kunstiteadlastest koosnev komisjon omandamisväärseks ei pidanud, seega võttis Costakis väga palju varaste Nõukogude avangardistide loomingut ka Kreekasse kaasa. Iroonilisel kombel tahtis ta kümme aastat hiljem kinkida oma kogu Kreeka riigile, kuid sellest annetusest keelduti. Et omakorda kümne aasta pärast, juba pärast Costakise surma see 1998. aastal tema tütre käest välja osta ja rajada selle kunstikogu  ümber muuseum. Tütar Aliki Costaki on ka ise kunstikoguja, keskendudes hilisema perioodi, 1960. kuni 1980. aastate nõukogude mitteametlikule kunstile (ja sama perioodi dokumenteerib ka "Kunst ja külm sõda") , seega on tema isiklikus kogus mitme selle põlvkonna Eesti kunstnike teoseid: näiteks Malle Leisi ja Toomas Vinti.

Samasse lahtrisse läheb ka elamus põhjalikust Ilya ja Emilia Kabakovi näitusest "Not everyone will be taken into the future" Tretjakovi galeriis ja Mihhail Shemjakini retrospektiiv MMOMA-s, mõlemad Moskvas, mõlemad praegugi avatud. Mõlemad nähtud Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse korraldatud kunstiekskursioonil Moskvasse novembri lõpul, seda teekonda rongiga Moskvasse ja tagasi võib omaette kunstielamuseks lugeda. Komplimendid korraldajatele! Tegelikult oli Moskva-ekskursiooni eesmärk Tatjana Zeljukina ja Eha Komissarovi kureeritud Eesti kunsti väljapanek "Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018". Paraku see kindlasti heas mõttes kunstiaasta autahvlile ei mahu, jäädes oma ideelt ja teostuselt segasevõitu EV100 tähistamiseks, viies Moskvasse näiteks Elmar Kitse maalitud punalippe. Sajand Eesti kunsti, kus jäävad lisaks punalippudele meelde rahvariietes neiud postimpressionistlikus võtmes, aga puuduvad nii mõjukad maalijad (ja mitte ainult maalijad) tänapäevast kui Nõukogude mitteametliku kunsti skeenes olulist rolli mänginud klassikud? 

Minu isiklikest lemmikutest nooremast Eesti kunsti põlvkonnast esines Katrin Piile septembris-oktoobris Haus Galeriis ühisnäitusega koos Lauri Sillakuga, näitusel pealkirjaga "Kata & Laurentsius. Anatoomilised afektid." Tohutu töömahu ja süvenemisega hüperrealislikke maale maaliv Piile tundub mulle olevat Eesti kunsti hästihoitud saladus. Ja kohati tundub ta mulle olevat lausa kriminaalselt laiema tähelepanuta jäänud. Eesti on ometi piisavalt väike, ta ei eksponeeri oma maale kusagil keldris, c'mon!

Ja kahtlemata läheb kunstielamuste alla ka PÖFF-il näidatud dokumentaalfilm kunstituru ülemisest otsast, Nathaniel Kahni  "The Price of Everything".

KIWA, kunstnik ja kirjastuse ;paranoia asutaja

KiwaOlulisemad sündmused olid ;paranoia publishing'i osalemine SWAB Art Fair'il (Barcelona, Hispaania), Ulmefestival (Tartu Uus Teater) ja Tartu Valguse sisenäitused Vaakum kui mõtteviis (Tartu Kunstimaja, Nooruse galerii).
;paranoia osalemine SWAB Art Fair'il oli uus kogemus, kuna olime üks kahest kutsutud kirjastusest, kellel olid galeriidega võrdsed võimalused. Statistiliselt olime messi enim müünud galerii, kuivõrd käsitleme raamatut kui kunstiteost. Osalesime teistkordselt ka Berliini MISS READ Art Book Fair'il, aga kunstnikuraamatute skeene hakkab ennast minu jaoks ammendama ja edaspidi positsioneeribki ;paranoia ennast pigem galerii, ruumistatud tekstikogemusena.

Ulmefestival oli mõeldud ;paranoia kirjastuse performatiivse ja interdistsiplinaarse külje väljundiks. See oli unikaalne tajuruum, kus ulme tajuhorisondid teostusid sõnas, pildis ja liikumises. Kureerisin ja produtseerisin selle kui žanri- ja meediumiülese kolmepäevase interdistsiplinaarse gesamtkunstwerk'i, milles osales ligi kolmkümmend erinevat loojat.

Vaakum kui mõtteviis jätkas tajuruumi-installatsiooni ja psühhogeograafia teemaga, lisaks Eesti kunstnikele toimus selle raames CM von Hausswolffi eriprojekt, soolonäitus Nooruse galeriis ja sound art esinemine Armastuse saalis. Oli väga põnev töötada koos inimesega, kes on isiklikult seotud XX sajandi huvitavaimate psühhedeelse kunsti nähtuste arengute ja tegijate skeenega, nagu William Burroughs, Brion Gysin, Genesis P-Orridge, Andrew McKenzie jt.

Nii Ulmefestivali kui Vaakumi puhul arvestastin eriti aja- ja kohaspetsiifilisusega, vastates küsimusele: millist kunsti oleks vaja aastal 2018? Vastus: ruumistatud kognitiivne olukord, luua identiteet, mis ei vastandaks autoripositsioone vaid toetaks retsipiendi kogemust, mille sisend ja väljund oleks samuti paljususlik ja erinevaid taju modaalsuseid kõnetav.

Märgiline oli osalemine näitusel Somewhere in Between. Contemporary Art Scenes in Europe (Bozar, Brüssel) ja sellega kaasnenud eriüritusel, mis paraku näitas taaskord, et helikunsti eksponeerimine käib paljudele institutsioonidele üle jõu ja mõistuse. Kunstimaailma hierarhiate destabiliseerimise koha pealt oli oluline Tartu pättluuletaja Psaiko teoste vahendamine, totaalse autsaideri sündmuste keskpunkti toomine, näitusele 1iJ (EKKM, Tallinn), mis on võib-olla üks tugevaima kuraatoritööga näituseid üldse, kus ma osalenud olen. Kuraator oli Ekaterine Shcherbakova. Tore oli ka täiesti nostalgiavabalt kohtuda minevikuvarjudega näitusel "Salatoimikud" Kumus, mille raames taastasin ühe enda kunagise video-performance'i.

Mainiksin ka raamatuid, mida ;paranoia sel aastal kirjastas: Taavet Kase ulmeromaan Surmamaks, Raul Oreskini fantaasiaraamat "Kui ma vananen", Amen.'i ehk Istvan Kantori ehk Monty Cantsini "The BϘOK ●f ИEOiƧM?!" ja Stefan Hausi "A Really Good Dictionary of Modern and Contemporary Art".

KRISTA KODRES, Eesti Kunstiakadeemia kunstiteaduse ja visuaalkultuuri instituudi professor ja TLÜ humanitaarteaduste instituudi vanemteadur

Krista KodresKõigepealt remargi korras: kunstielu on Eestis rõõmustavalt intensiivne, mis näitab, et on olemas kunstnikud ja ka vahendid näituste korraldamiseks. Teisalt ei luba näituste suhteliselt kiire vaheldumine kogu pilti saavutada ning erilist abi pole ka ajakirjandusest. Ma näiteks eeldaksin, et "Sirp" kajastaks huvitavaid näitusi enne/või lahtioleku ajal ja mitte siis, kui teosed on juba taas ateljeesse tagasi viidud. Selle kaebluse mõte on, et paraku piirdun allpool vaid valikuga neist näitustest, mida olen näinud, teades ette, et mõned head ekspositsioonid on jäänud külastamata.

Järjekord on juhuslik.

Andres Toltsi (kuraator Anu Allas) ja Leonhard Lapini (kuraator Sirje Helme) retrspektiivid KUMUs

Toltsi puhul: väga hea "Klassikute" sarja ajaloonäitus varalahkunud kunstniku töödest, mis tõestas nii Toltsi loomingu ulatuvust kuid ka aktuaalsust, "vanananud" meediumist – maalist – hoolimata. Hästi tuli välja Toltsi kaine analüütilisus ja vaimukas peen iroonia, mis lubavad ta teostel kõlada vastu nii sotsiaakriitikana kui ka estetismi pühistemisena. Põlvkonnakaaslase Lapini näitus oli emotsioonilt teistsugune, paisates õhku energiat, loomelusti ja maailmavalu. Mõlemad näitused "kirjutasid" ja ühtlasi kaasajastasid eesti kunsti modernistliku avangardkunsti ajalugu.

Katja Novitskova KUMUs (kuraator Kati Ilves)

Mõjus "pilt" tulevikku, muidugi /ilmselt/või kuidas? võimendatud pilt, kuid just seetõttu veidralt mõjus. Ilusat polnud siin võtta, oli vaid üsna hirmuäratav, kuid ka vaimukas groteskne visuaaliseeritud maailm, mis lubas aimata järeldusi ökokriitilisest mõttediskursusest ja apokalüpsise teemal vändatud fantaasiafilmidest. Hirm hakkas.

Omavahel oskustest EKKM-is (kuraatorid Laura Põld ja Kati Saarits)

Sellist tüüpi dialoogilised näitused, kus kooslusse on toodud eri ajastute ja erinevate kunstimeediumide kaudu end väljendavad kunstnikud, on alati värskendavad, sest lõhuvad ja problematiseerivad kehtivaid vaatamis- ja kaanonikontekste. "Materiaalne pööre" on (taaskord) fokuseerinud tähelepanu kunsti materjalidele ja nende emotsionaalsele ja taktiilsele tundepotentsiaalile. Märgiline seegi, et näitus toimus kaasaegse kunsti muuseumis: sellega tehti oluline seisukohavõtt, mis vihjab lineaarse kunstiajaloo ja kunsti vaatamisele alati "kaasajas", st kunsti kogemisele alati praegu ja nüüd.

Michel Sittowi näitus KUMUs (kuraator Greta Koppel)

Kindlasti aasta tippnäitusi pea kõigi võimalike näitajate poolest: põhjalik uurimusega kaetud kuraatoritöö, väga õnnestunud kujundus (Tõnis Saadoja, Asko Künnap), rahvusvaheline mõõde (avaekspositsioon Washingtoni Rahvusgaleriis ja konverents Tallinnas), rekordiline külastatavus. Sittowi ekspositsiooni õppetund on seegi, et piisava rahastuse korral on võimalik näitust kui tõepoolest (ja tegelikult ju enamasti) erilist sündmust avalikkusele kommunikeerida, nii et see huvitub ja tahab muuseumi tulla. Sittow tituleerimine "eesti kunstnikuks", mõnel puhul koguni eestlaseks on muidugi ebatõde, mis samas peegeldab ilmekalt suure osa ühiskonnaliikmete rahvuslikke igatsusi.

Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek] näitus KUMUs (kuraatorid Anders Härm, Eha Komissarov)

Praegugi veel vaadatav näitus köidab mitmeti. See toob välja eesti lähiajaloo ilmselt kõige olulisema kümnendi kunsti, keskendudes aja võtmemõistele, milleks ilmselt oli "muutumine". Sestap vaatleb näitus neid kunstinähtusi, mis kiiret muutumist peegeldavad, näitab uut avangardi selle paljudest külgedest. Näituse allhoovuses on küsimus kunstiajaloo kirjutuse meetodist (ja näitused kindlasti "kirjutavad" ajalugu): kas kirjutada ajalugu vaid esil olnud ja tähendusrikast järelelu omanud kunsti ning kunstnike kaudu või püüda seda eksponeerida nii "nagu see tegelikult oli", st kaardistada ja esitleda peaareeni varjus toimunud sündmusi ja nähtusi.

ANDREAS TROSSEK, kvartaliajakirja KUNST.EE peatoimetaja

Andreas Trossek Olulisemad isikunäitused:

- EV100 kunstiprogrammi suurprojekt "Kunstnikud kogudes", mis viis 2018. aastal kümme nüüdiskunstnikku kokku kümnesse väikemuuseumisse üle Eesti (kuraatorid Maarin Ektermann ja Mary-Ann Talvistu).
- Leonhard Lapini "Tühjus ja ruum" Kumu kunstimuuseumis (kuraator Sirje Helme).
- Lola Liivati "Vaimu vastupanu" Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Hanna-Liis Kont).
- Kaarel Kurismaa "Kollase valguse orkester" Kumu kunstimuuseumis (kuraatorid Ragne Soosalu, Annika Räim).
- August Sai "Kakskümmend käänet" Draakoni galeriis.
- Marge Monko "Kivid teemantide, teemandid kivide vastu" Tallinna Linnagaleriis.
- Tõnis Saadoja "Stuudio" Tallinna Kunstihoone galeriis ja "Saabumine paberist linna" Hobusepea galeriis.
- Paul Kuimeti "Five Volumes" Narva kunstiresidentuuris (kuraator Nico Anklam).
- Ivar Veermäe "Igavesed huvid" Tallinna Kunstihoone galeriis.
- Kristi Kongi ja Mari-Leen Kiipli "Salajane vilin metsas" Kogo galeriis.
- Katja Novitskova "Kui sa vaid näeksid, mida ma su silmadega olen näinud. 2. aste" Kumu kunstimuuseumis (kuraator Kati Ilves).
- Erik Alalooga "Singulaator" Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Joanna Hoffmann).
- Uku Sepsivarti "Vähekene, iga päev" Hobusepea galeriis.
- Aleksei Gordini "Veider tunne" Brīvības galeriis (Tanel Randeri projekti "Sada paplit" 4. üritus).
- Ingel Vaikla "Sinust on saanud see ruum" EKKM-is (kuraator Laura Toots).
- Eve Kase "2+2=" Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Brigita Reinert).
- Ann Pajuväli "Põrkepinnad ja pehmed maandumised" Draakoni galeriis.
- Eike Epliku ja Imat Suumanni "Õhtu varjus" Tallinna Kunstihoone galeriis.
- Urmas Pedaniku "Simuleeritud maailmad" Draakoni galeriis.
- Dénes Farkase "Kui ma sulen oma silmad" Tartu Kunstimajas.

Olulisemad rühmanäitused:

- Tallinna Kunstihoone 2018. aasta näitusekava põhinäitus "Riik ei ole kunstiteos" (kuraator Katerina Gregos).
- Viis aastat kestnud ajaloopildi uurimistööd kokku võtnud "Ajalugu pildis – pilt ajaloos" Kumu kunstimuuseumis (kuraatorid Linda Kaljundi ja Tiina-Mall Kreem).
- Anna Škodenko, Holger Loodus, Taavi Talve, Tanja Muravskaja, Tarvo Varres ning "Köler Prize 2018. nominentide näitus" EKKM-is.
- "Salatoimikud [Üheksakümnendate kartoteek]" Kumu kunstimuuseumis (kuraatorid Eha Komissarov, Anders Härm).
- Sirje Runge dialoog Dóra Maureri, Zofia Kuliku ja Falke Pisanoga ehk "Abstraktsioon kui avatud eksperiment" Tallinna Kunstihoones (kuraator Mari Laanemets).
- "Mõeldes labürindist. 50 aastat Tallinna graafikatriennaali" Kumu kunstimuuseumis (kuraatorid Eha Komissarov, Elnara Taidre).
- "Isekeskis. Naine kujutamas naist" Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Kadri Asmer).
- "Igavuse esteetika" Tartu Kunstimajas (kuraator Peeter Talvistu).

Olulisemad eksportnäitused:

- "Metsikud hinged. Sümbolism Baltimaade kunstis" Pariisis Orsay muuseumis (peakuraator Rodolphe Rapetti).
- Alice Kase, Neeme Külma ja Jass Kaselaane ühisnäitus Helsingi Taidehallis (kuraator Tamara Luuk).
- "Piiride poeetika. Eesti kunst 1918–2018" Moskvas Uues Tretjakovis (kuraatorid Eha Komissarov, Tatjana Zeljukina).

Olulisemad importnäitused:

- Vilniusest väljapoole kasvanud 13. Balti triennaali "Unusta tont" teine peatükk Tallinna Kunstihoones (peakuraator Vincent Honoré).
- Rahvusvaheliselt ühe tuntuma Soome fotokunstniku Elina Brotheruse näitus "Neiu kastani all" Pärnu Uue Kunsti Muuseumis.

Üllatavamad kooslused:

- Mona Aghababaee, Katja Beckman, Leesi Erm, Nadia Hebson, Anna Mari Liivrand, Eva Mustonen, Leo Rohlin, Kaisa Sööt ja Koit Randmäe, Mall Tomberg, Helle Videvik näitusel "omavahel. oskustest" EKKM-is (kuraatorid Laura Põld, Kati Saarits).
- Aet Andresma-Tamm ja Mare Soovik-Lobjakas ning Silja Saarepuu ja Villu Plink näitusel "Väikesed monumentalistid" Tallinna Kunstihoone galeriis.
- Lauri Sillak ja Katrin Piile (Kata & Laurentsius) ühisnäitusel "Anatoomilised afektid" Haus galeriis.

Suurimat rõõmu pakkunud kunstisündmused:

- Eesti Kunstiakadeemia uue peahoone valmimine Tallinnas Põhja puiestee ja Kotzebue tänava ristmikul.
- Joonas Sildre graafilise romaani "Kahe heli vahel" ilmumine, mille andis välja Arvo Pärdi Keskus.
- Gümnaasiumi kunstiajaloo "Kunstiajalugu gümnaasiumile I" (Sigrid Abiline, Heie Marie Treier) ilmumine.
- Tänavuse Konrad Mäe maalipreemia üleandmine Jüri Kasele.
- Eestist pärit õukonnakunstniku Michel Sittowi (u 1469–1525) üle viie aasta ette valmistatud näituse suur publikumenu nii Tallinnas kui ka Washingtonis (kuraatorid - John Oliver Hand, Greta Koppel) ning Kumu kunstimuuseumi uus publikurekord: 64 000 külastajat.

Kunstikriitika auhind 2018:

- Krista Kodres, Merkuuri vari Saturnil. – Kunst.ee 2018, nr 3, lk 2–10.

MART KALM, Eesti Kunstiakadeemia rektor ja arhitektuuriajaloolane

Mart KalmDetsembri algul jagati arhitektuuripreemiaid 2017. aasta eest, kus võitjaks tuli suhteliselt vähe uut pakkunud Filmimuuseum, mistõttu tuleb ilmselt loota, et 2018 tuleb parem.

Te võite mind süüdistada erapoolikuses, aga julgen pidada läinud aasta üheks tähtsündmuseks KUU arhitektide (Koit Ojaliiv, Joel Kopli, Juhan Rohtla jt) kavandatud EKA maja valmimist. Mitte sellepärast, et kunstiakadeemia maja saaga lõppes, mis on ju ka tore, vaid tegu on tõesti väljapaistva arhitektuuriga. Igapäevaselt seal majas töötades oskan osutada ka puudujääkidele, aga need ei ole mainimisväärsed. Põhiasjad on laitmatult paigas, maja istub oma kohal nagu valatud, suhtleb hästi ümbritseva linnaruumiga (kui me ise vaid suudaksime Kotzebue-poolset sissepääsu rohkem lahti hoida), uus ei karju üle vana, vaid nad astuvad suurepärasesse dialoogi. Maja läbipaistvus ja see, kuidas trepist üles minnes kogu kooli elu oma rikkuses su silme ees lahti rullub, loob väga kaasavalt sütitava tunde. Taanlaste tornis poleks seda olnud, küll aga toob ruumide eri suunas hargnemine meelde vana maja fuajee.

Põnev ja vaidlusi tekitav on olnud Tammsaare pargi rekonstrueerimine KTA poolt. See on väga suur asi, sest meil on maastikuarhitektuur süsteemselt alahinnatud, moodsat pargikunsti napib täiega ja pealinna esindushaljasala karjus juba ammu kordategemise järele. Tammsaare ümber on lahendus alalhoidlikult algset struktuuri väärtustav ehk siis keskse koondumispunkti ümber arenev. Tammsaare monument aga ei mängi kaasa ja see lõimumatus jääb tõsiseks puuduseks uuele lahendusele. Ma ei ole kindel, et metsaaluse tüüpi taimestik kunstkärnerite poolt õige eksootiliseks aretatud puude all on hea valik. Kui praegu maastikuarhitektide poolt kõikjale topitavad kõrrelised töötavad stiililt Viru hotelliga hästi kokku, siis akademistliku Estonia taust loob sootuks teise olukorra.

Hilisstalinistliku "Hei, takso" monumendi, tänu nõukogude ajalookirjutusele ei tule ju tegelikult väga olulised 1905. aasta sündmused siin meeldegi, ümberasetamine tundub mulle üsna kahtlane. See oli ruumiliselt õigel kohal monument, mille võinuks jätta ajaloona puutumata või siis tähendustühjana üldse kaotada, mitte aga vedida paarkümmend meetrit eemale, oluliselt halvemasse, kuigi mitte päris võimatusse kohta. Olen nõus, et ühtlase pinnaga sündmusruum on parem, kuid pärnapärjas väljakuke, nagu 19. sajandi prantsuse provintsilinnas, ei haaku Estonia arhitektuuriga. Enesele aru andmata tekitasid arhitektid olukorra, kus saab ära lahendada Pätsi jt eestiaegsete poliitikute monumendid, mis osale meist on väga olulised.

Arhitektuurivõistlusi kipuvad jätkuvalt võitma ilma tugeva kontseptsioonita, kuid moevõtetega kaunistatud odavad lahendused ja eesti arendajad on üllatavalt vedelaks löönud ega julge enam arhitektuurselt eksperimenteerida. Seetõttu tuleks uue kodu otsijail rahakotirauad kinni hoida, kuni turule tuleb parema arhitektuuriga kraami. Tõeline pettumus oli Lutheri kvartalis Veerenni tänava ääres kerkima hakanud 1990. aastate pärane arendus. Lootustandvalt põnev on vaid Salto arhitektide praegu Tartus kerkiv kahe näoga Riia kvartal, mis sünteesib väga põnevalt suurlinlikkust, mida Tartu hiilguse taastamiseks seal hädasti vaja on, ja õdusat aedlinlikkust, mis Tartus iial ei lõpe.

Toimetaja: Merit Maarits

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: