Vastuseks saatejuht Joonas Hellerma küsimusele, kuidas Heie Marie Treier ise kunstini jõudis, tänas kunstiteadlane oma kunstiõpetajat Tiina Meerit Tallinna 21. keskkoolist, kes oskas panna õpilasi kunsti armastama.

"See näitab, kui tähtis roll on teismelsele inimesele õpetajal," ütles Treier. "Õpetaja võib panna ainet armastama, aga ta võib huvi aine vastu ka ära tappa." Sündmus oli Treieri klassi jaoks näiteks see, kui Tiina Meeri kutsus õpilastele esinema oma õpetaja Jaak Kangilaski. "Kõik olime kunstist vaimustuses, see võis olla aastal 1980," märkis Treier, kes ka kodus kasvas kunsti keskel, kuna tema isal oli kunstnikest sõpru ja koduseintel ohtralt kunsti: näiteks Richard Kaljo graafikat.

Seni üle kolme kümnendi kestnud karjäärile tagasi vaadates tõdes Heie Marie Treier kolossaalset muutust kohalikus kunstielus: "Kaheksakümnendatel töötas Eesti kunst kahendsüsteemis. Ametlikult kehtis marksistlik-leninistlik ideoloogia ja sellele vastav kunst. Marksismis vastu võideldi Kanti esteetikaga. Kanti esteetika ütleb, et kui sa teed esteetilist kunsti, siis sa oled eetiline, ja see vastandus ümberringi valitsevale ebaesteetilisusele, mis väljendus näiteks drastiliselt allakäinud linnakujunduses."

"Mina olin veendunud kantiaan. Kui tulin Tartust koju Tallinna, siis see, mis trammiaknast paistis, oli kohutavalt inetu, inimesed riides: inetult, kõik on inetu ja sa oled täiesti ahastuses, sest ei saa seda vaadata," meenutas Treier.

Nullindatel tuli marksism lääne poolt tagasi. Kant oli täiesti pildilt väljas ning võidutses poststrukturalism, mis põhineb Marxil. Ka Treier oma sõprade ja kolleegidega tegutses selles vaimus.

Kuna aga Heie Marie Treier asus nullindatel ajakirja Kunst.ee etteotsa, ei saanud ta peatoimetajana enam olla erapoolik. "Siis ma treenisin end jälgima kogu välja ja aru saama, mis loogikast lähtudes keegi tegutseb," sõnas ta.

"Kui ma siis inglise keeles lugesin John Deweyt, siis see oli kontsentratsioon kõigest," lausus Treier. "See oli palju õhem kui praegune Tallinna Ülikoolis välja antud raamat, aga see oli võimas kogemus."

Tänast noort kunstnikepõlvkonda iseloomustas Treier rahulikuna. "Nad ei taha enam väljapoole võidelda nagu varem. Seda saab analüüsida kontekstis ühiskonnas toimuvaga."

1932. aastal ilmunud teoses rõhutab Dewey kirka kogemuse ja rütmilise arengu tähtsust elus. "Kui sa lähed näitusele, siis kunstniku kogemus saab tema tööde kaudu sinu kogemuseks," kommenteeris Treier. "Aga siis sa pead olema aktiivselt kaasas, mitte jalutama passiivselt näituse läbi." Tema sõnul toovad kunstnikud uudiseid sellistest kohtadest, kuhu vaataja seetõttu ei pea minema.

Treieri elu muutis näiteks Peeter Mudisti maal "Finiš", mida ta sattus vaatama keskkoolilõpu olemuslikus kriisis. "Ma mõtlesin, et ma jäängi seisma selle maali ette. See on üleni valge maal, aga varjunditega ja ruumiline. Servalt paistis finišilint. See maal ütles mulle, et nüüd alles asi algab. See andis mulle jõudu. Ma olen seda maali hiljem ka näinud, aga ta ei ole enam rääkinud sama, mida ta mulle ütles sel hetkel," meenutas kunstiteadlane.

Püüdes John Dewey vaimus vaadelda tänast üldist kunstikogemust Eestis, tõi Treier välja Kai kunstikeskuse loomise, Kumu hea töö ning asjalolu, et täitunud on eelnevate põlvede kunstnike unistus: teha Eestis kunsti ja olla seejuures rahvusvaheline. "Tööd on alustanud võimsad institutsioonid," rääkis Treier. "Näiteks ei tea kust tulnud Fotografiska. See on hämmastav ja see tähendab uut finantsilist taset meie kunstielus."

Heie Marie Treieri hinnangul tekib nüüd aga uus küsimus: kellele me oma kunstiareeni adresseerime? "Kui pressiteated on inglise keeles, videod on inglise keeles, kui saavad kunstnikud konverentsil kokku, ja hulgas on üks välismaalane, toimub kogu vestlus inglise keeles," tõi ta näiteid.

Dewey raamat lõpeb küsimusega, mis saab teadusest ja tehnoloogiast ja kas vana hea kunst jääb kõige selle keskele alles. Saatejuhi küsimusele, kas tehisintellekt võib võtta üle ka kunsti, vastas Heie Marie Treier: "Kunsti vajab ikkagi inimene, mitte robot." Ta rõhutas, et ilu on mõiste, mida peab kogu aeg ümber mõtestama.

Kultuurisoovitus: Arhitektuuribiennaali "Ilu loeb" vapustav abstraktne installatsioon puidust, mis ehitati ainsagi jooniseta liitreaalsuse prillidega. Teos asub Rotermanni keskuses asuva Arhitektuurimuuseumi ees.

Teiseks soovitas Heie Marie Treier külastada Saaremaa kirikuid.