Treier tõdes, et kunstipoliitika pendel on viimase 40–50 aasta jooksu käinud pidevalt ühest äärmusest teise. "See üks äärmus on tsentraliseerimine ja teine äärmus detsentraliseerimine." Ta tõdes, et nende kahe vahel tasakaalu leidmine ei paista olevat nii kerge. "Kui kirjeldada praegust kultuuripoliitika olukorda, siis võiks kirjeldada seda nii, et kui kultuuripoliitika on nagu püramiid ja otsused tulevad ainult püramiidi tipust, siis on see tsentraliseerimise mudel, ja kui otsuseid arvestatakse ka rohujuuretasandilt, siis on detsentraliseerimise mudel."

Ta tõdes, et praeguseks on jõutud mingi uue tsentraliseerimise tasandini. "Kultuuripoliitikat teostatakse peamiselt finantseerimise kaudu, kus finantsid on piltlikult öeldes väetis, mida pannakse taimele, ja mida rohkem väetist, seda rohkem see taim hakkab lokkama ja õitsema. Poliitikat on vaja teha, sest kõigile korraga ei saa, vaid peab valima. Nii et see poliitika tegemine on väga oluline. Aga kui väga palju otsuseid tehakse ainult tipus, see tähendab seda, et riik teostab oma kultuuripoliitikat peamiselt institutsioonide kaudu ja institutsioonid tunnevad end omakorda n-ö loovatena ja rohujuuretasandil toimub tasuta töö, siis see rohujuuretasand on see, mis toidab tippusid, toidab institutsioone."

"Praeguse tsentraliseeritud mudeli ettekujutus detsentraliseerimisest on see, et me toetame mingeid valitud ideoloogiaid väljaspool institutsioone, või et me toetame Narva linna, mis on väga positiivne," jätkas Treier. "Aga need otsused tulevad ikkagi tipust. Tundub, et tulevikus on kavatsus tõsta see tsentraliseerimise tase veel kõrgemale, kui toimub suund ühendada ka Eesti-Läti-Leedu ja ühendada kultuuriliselt Eesti ja Soome, siis küsiks, kas see algatus on tulnud Eestist või see on tulnud Brüsselist? Kas see on Brüsseli vaatenurk, et hea on vaadata seda piirkonda, mitte kolme eraldi väikese riigina, vaid suurema territooriumina, kuigi sellel on ka omad positiivsed näited."

"Teine äärmus, mis ei ole üleni hea, on 90. aastate kunstipoliitika, mis seisnes üleni ainult detsentraliseerimises. Selle tugev külg oli see, et riik otsustas toetada kohalikke algatusi, mis olid kvaliteetsed. Selle tulemusena pandi püsti Mooste külalisateljee, Kütioru avatud ateljee, Saaremaa biennaal, Pärnu Academia Non Grata kunstikool," tõi ta välja. "Nüüd küsiks, et mis nendest praeguseni alles on? Neljast nimetatud väga heast algatusest on alles ainult üks – Mooste külalisstuudio, mis tähendab, et väga detsentraliseeritud mudeli nõrkus on jätkusuutlikkuse problemaatilisus. Riik ei saa panustada kultuuripoliitikat ainult mingitele sädeinimestele, kes teevad väga head kogukondlikku tööd, aga pikas perspektiivis see ei ole piisav."

Seega on küsimus endiselt tasakaalus, tõdes Treier. "Kui tuua esile hiljutist väga positiivset näidet tasakaalu kohta, siis EV100 kultuuripoliitika oli ääretult tundlikult tehtud. Sellega tehti ära väga palju väga positiivseid asju, aga see oli ainult ajutine projekt. Nüüd me oleme olukorras, kus see on lõppenud ja tekib küsimus, mis saab edasi. Nii et sooviks uutele poliitikutele, kes märtsis valitakse, et nad leiaksid tasakaalumehhanismi tsentraliseerimise ja detsentraliseerimise vahele."