ANDERS HÄRM

Isiknäitustest jäi pinnale üsna mitmeid, kuid Marco Laimre "Motor", Kunstihoone nö selle aasta suur personaal, on ilmselt kunstniku parim sooritus pärast 2004. aasta Rotermanni Soolalao näitust "Küsimused ja vastused". Näitus on vaimukas ja kontseptuaalne tervik ning palju parem, kui oleks võinud eeldada sellele justkui sissejuhatava harjutusena mõjunud näituse "Nurr" järel (Hobusepea galerii, 2015).

Suurtest personaalidest tasuks kindlasti mainida veel Denes Farkasi "How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques" EKKMis.

Nö väikestest projektidest ma ilmselt kõiki tähelepanuväärseid ei näinud, kuid nendest mida õnnestus külastada, olid meeldejäävamad Karel Koplimetsa "Juhtum nr 11. Talsinki" Kunstihoone galeriis (väljas ka "Rändurite" näitusel Kumus) ja Kirill Tulini "Abiks kesküttekatla kütjale" EKKMis. Tõsiselt üllatav oli Annika Haasa, Elo Liivi ning Jekaterina Kultajeva grupinäitus "Nägemise õpetus" Kunstihoone galeriis: jällegi oli tulemus palju tugevam ja kihilisem, kui oleks osanud oodata projektilt, mis käsitleb pimeduse ja kunsti(nägemise) suhteid. Kuraatorinäitustest kerkib esile kahtlemata Hanna-Liisa Konti "Muuseumi koreograafia" Tartu Kunstimuuseumis, mis käsitleb kunsti ja liikumise, koreorgaafia ja muuseumi/kunstiinstitutsiooni suhteid. Soovida oleks vaid võinud, et näitus oleks olnud mahukam ja ulatanuks läbi mitme korruse.

Hoolimata mõningatest kuratoorsetest küsitavustest oli kahtlemata meeldejääv ka Anu Põdra retrospektiiv Kumus (kuraator Rebeka Põldsam) koos tema loomingu paigutamisega teatud 70-80ndate feminiinse naiskunsti konteksti. Kunstikriitika koha pealt tasuks mainida Hanno Soansi, Tanel Randeri ning Rebeka Põldsami peaasjalikult "Sirbis" ilmunud jooksvat kriitikat ja esseistlikumaid arutlusi.
Aasta suurimad rahvusvahelised kunstielamused on mõlemad seotud Veneetsiaga, kuid sugugi mitte biennaaliga eelkõige. Üks tähelepanuväärsemaid kogemusi oli kahtlemata Udo Kittelmanni kureeritud Alexander Kluge, Thomas Demandi ning Anna Viebrocki näitus "The Boat is Leaking. The Captain Lied" Fondazione Pradas Veneetsias ning samuti Erkka Nissineni ja Nathaniel Mellorsi projekt "The Aalto Natives" Soome paviljonis Veneetsia biennaalil. Kui Veneetsia biennaali kuraatorinäituse läbikukkumine oli aimatav juba selle pealkirjast "Viva, Arte, Viva", siis suure pettumuse valmistas “Documenta 14” Kasselis ja Ateenas. Adam Szymczyki koostatud "Õppides Ateenast" sisaldas endas potentsiaali märksa enamaks kui lihtsalt Ateena Moodsa Kunsti Muuseumi kollektsiooni kantimiseks Fridericianumisse ning kogu projekti tasapaksuks laotamiseks üle kõigi näitusepaikade nii Kasselis kui Ateenas. 

KRISTA KODRES

Alustuseks tuleb muidugi öelda, et kunstiaasta oli taas rikas ja pakkus nii mitmekülgsust kui ka elamusi. Mind liigutasid kullaprooviga Anu Põdra ja Andres Toltsi retrospektiivid (kuraatorid Rebeka Põltsam ja Anu Allas) Kumus. Andekas - ja nagu näitused selgelt ilmsiks tegid - üle aja kõnetav kunst. Samasse ritta mahub ka Peeter Alliku näitus "Kultiveeritud skisofreenia" Tartu Kunstimuuseumis (kuraator Joanna Hoffmann).

Kunstiteadlastena hindan väga EKM-I strateegiat teha näitusi koostöös teiste maailma kunstimuuseumidega: nii on võimalik näidata kultuurivahetuse toimimist ja (kunsti)minevikkude põimumisi. Läinud aastast tõusevad selles vallas kohe esile Madalmaade manerismi näitused Kadrioru Kunstimuuseumis ja Mikkeli muuseumis (Greta Koppel) ja Saksa ekspressionismi näitus Kumus (kuraatorid Detmar Westhoff, Eva Knels , Liis Pählapuu.) Uurimuslikest vanema kunsti näitustest meeldib mulle väga Merike Kurisoo Nigulistes eksponeeritud seni tundmatute altarimaalide väike näitus, mis on ühtlasi hommage kohe lõppevale reformatsiooni 500 juubeliaastale. Siis vajab ehk meeldetuletamist, et kunstist ei "räägi" - ja kunstimaailmas ei toimi üksnes näitused, vaid ka tekstid. Ilmus "Eesti kunsti ajaloo" Valgustusajastut ja romantismi uuriv köide ning järjekordne Johann Wilhelm Krause uurimus (mõlema koostaja Juhan Maiste).

Kuid ilmus näiteks ka meie akadeemilise kunstiteaduse lipulaeva, ajakirja Kunstiteaduslikke Uurimusi kunsti ja ideoloogia suhteid avav erinumber ja Jacques Rancier' "Esteetika kui poliitika" (tlk Anti Saar). Viimane on siin kirjas, et markeerida ka teiste tõlketeoste olulisust kohaliku kunstivälja inspireerimisel ja publiku harimisel. Kes loeb, see ka näeb rohkem!

Lõpuks tahan tõsta esile veel kaks sama tasandi väga värsket kunstisündmust. Nimelt kaitsesid  jõulude eel Eesti Kunstiakadeemias filosoofiadoktori kraadi kaks kunstnikku: Erki Kasemets ja Fideelia-Signe Roots. Kunstniku eneseuurimus või enesekirjutus on meil siin üsna uus uurimisvaldkond, mis pakub väärt lisa seni domineerinud kunstiajaloolase pilgule. 

MART KALM

Arhitektuuri poole pealt kerkis ju mitu päris ägedat maja nagu KAMP arhitektide Pärnu staadion oma efektse materjalikontrastiga või KOKO arhitektide vastuoluline Balti jaama turg, mis ühtepidi tsiviliseeris Kalamaja hipsterite jaoks tükikese ostlemist, teistpidi aga hävitas gentrifitseerides olulise osa sealse elu ehedust.

Vaadates uute korterite pakkumist, tuleb nõustuda arhitektuurikriitik Carl-Dag Ligega, et arendajad on igavalt ettevaatlikud ja ei telli arhitektidelt midagi eriti huvitavat. Kahju on Tuljakust ja Lillepaviljonist, mis endale kukile on saanud nii töntsakad naabrid.

Aastat jääb sümboliseerima riigi saamatus Superministeeriumi hoone näol. On kahju, et riik on ise jäänud uskuma eraettevõtjate ja meedia kollast haipi ametnikust kui täissöönud parasiidist, keda tuleb väsimatult kapsadieedil hoida. Ei tohi neile ehitada töötamiseks täisväärtuslikku hoonet, isegi protsendikunstist jäetakse nad ilma. Algatuseks ei raatsinud riik ministeeriumide hoonele uut detailplaneeringut koostada, et oleks saanud uue normaalse büroohoone planeerida. Arusaamatuks jäi vajadus ehitada uuesti topelt nõukaaegne plaanikomitee maja maht. Vana maja lammutamist õigustati maa-aluse parkla puudumisega ja nüüd, kui uued tornid valmis, on ikka maja esine autosid täis nagu poleks suudetud piisavas suuruses maa-aluseid parklaid rajada. Arhitektide poolt lõppfaasis pealesurutud konkurss, millest oleks pidanud alustama, ei andnud enam suuremat tulemust, mis pealegi realiseeriti odavdatult. Algul ehk parimat soovides, kuid tegelikult säästuhulluses kerkinud ministeeriumide hoone veenab, et Eesti riik ei ole usaldusväärne partner. Riigi nõrkuse poolele läheb ka Haridus- ja Kultuuriministeeriumi suutmatus teha koostööd, et riigigümnaasiumid kerkiksid mälestistena kaitse all olevatesse eestiaegse funktsionalismi meistriteostesse, Kotli Rakvere ja Soansi Kohtla-Järve gümnaasiumi hoonetesse.

Hea meel on Tartu kesklinna taashoonestamise üle, kus jõeäärsete sõjahaav-parkide asemele hakatakse maju ehitama ja lõpuks ometi saadakse üle selle kunagi nii uhke linna kängununa hoidmisest. Mõttetult Atlantiseks ümberehitatud Kaunase ümber tuleb terve kvartal ja kerkib ülikooli IT-maja, mis lõpetab vähese ressurssi raiskamise Maarjamõisa põllu peale. Äsja preemiad pälvinud Riigiarhiiv (Sander Aas, Illimar Truuverk ja Vaiklate sisearhitektuur), füüsikamaja (KTA) ja Tervishoiukõrgkool (Kavakava) on kõik väljapaistva arhitektuuriga võimsad majad, kuid nende pillutamine linna taha põllule on olnud linnaehituslikult lühinägelik otsus.
Möödunud aasta saavutus oli Reidi tee ümber puhkenud poleemika. On loomulik, et ühelt poolt võtavad sõna eelmise sajandi keskpaiga automaaniasse kinni jäänud emeriitprofessor ja teiselt poolt rohehullud, kes lubaks mere äärde ainult koos piknikukorviga.

Väga harivate artiklitega kaasaegsest linnaehitusest on üles astunud Harvardi õppejõud Andres Sevtšuk, keda mäletan kunstiakadeemiast särasilmse tudengina. Haabersti paju kaitsjad püüdsid küll diskrediteerida seda tüüpi kodanikualgatuste tõsiseltvõetavust, kuid prevalveerima jäi asjalik arutelu. Selge, et Reidi tee kohale on tänavat vaja, säilitamaks normaalset elukvaliteeti Kadriorus ja taastamaks Narva maanteed esindustänavana. Praegune Narva maantee kõle liikluskoridor on üks olulisi Tallinna Ülikooli ja seeläbi kogu pealinna arengu pidurdajaid, mistõttu peaks peatänava projekti (Kavakava) sinna välja pikendama.

ANDRES TROSSEK

Olulisemad isiknäitused möödunud aastal:

Dénes Farkas, "How-to-calm-yourself-after-seeing-a-dead-body Techniques" EKKM-is

Kaido Ole "Nogank Hoparniis" Tallinna Kunstihoones

Peeter Allik, "Kultiveeritud skisofreenia" Tartu Kunstimuuseumis

Mihkel Ilus, "Pista see endale seina" Hobusepea galeriis

Anu Põder, "Haprus on vaprus" Kumu kunstimuuseumis

Marco Laimre, "Motor" Tallinna Kunstihoones

Kristi Kongi "Aberratsioon. Harjutused valguse ja varjuga" Vaal galeriis

Holger Loodus, "Teekond maailma lõppu" Tallinna Kunstihoone galeriis

Marko Mäetamm, "Ma ainult striimin" Tallinna Linnagaleriis

Jüri Okase retrospektiiv Kumu kunstimuuseumis

Tanja Muravskaja "Kangelane / Hero / Герой" Tartu Kunstimaja suures saalis

Art Allmägi "Paint It Black I" Draakoni galeriis ja edasiarendus "Paint It Black II" Tartu Kunstimuuseumis

Mart Vainre "Mullid" Tallinna Linnagaleriis

Andres Tolts, "Maastik vaikeluga" Kumu kunstimuuseumis

Mall Paris, "Lift" Draakoni galeriis

Taavi Suisalu "Maastikud ja portreed" Hobusepea galeriis

Jüri Kask "Pikalt ja pidevalt" Tartu Kunstimaja suures saalis

Alexei Gordin "Art Is Not Just Fun Anymore" Tartu Kunstimaja väikeses saalis

Olulisemad rühmanäitused möödunud aastal:

"(Hüper)emotsionaalne: SINA" EKKM-is (eriti Liisi Eelmaa fotoinstallatsioonid)

"Rändurid. Reisimine ja migratsioon Kesk- ja Ida-Euroopa uues kunstis" Kumu kunstimuuseumis (eriti Karel Koplimetsa Eesti-Soome silda käsitlevad tööd)

Olulisemad esiknäitused möödunud aastal:

Esikutes Eestis isiknäitusi väga ei toimu, aga rääkida võib olulisematest esimestest suurematest isiknäitustest, mis ei pruugi olla alati küll rangelt võttes need kõige esimesed kunstniku CV-s, kuid mis on n-ö esilekerkivate tulevikutähtede kategoorias silmapaistvad sellegipoolest.

Mari-Leen Kiipli "Passiflora" Hobusepea galeriis

Danel Kahar, "Koht" Draakoni galeriis

Helena Keskküla "Liivatera ballaad" Avangard galeriis

Lilli-Krõõt Repnau "Hääle õigus" Kraam artist-run space'is

Laivi & Mihkel Maripuu "Maine igatsus: leida ja kaotada / Killer Image: Shifting Modes of Desire" Hobusepea galeriis

Hudnoi (tegelikult Jass Kaselaane ja Edith Karlsoni tudengipõlve ühine varjunimi aastakümne tagant) Temnikova & Kasela galeriis

Kirill Tulin, "Abiks keskküttekatla kütjale" EKKM-is

Henri Hütt, "Üksi loodud suurlinna tunnetus / Romantic Loneliness" Hobusepea galeriis

Suurimat üllatust pakkunud kunstisündmus möödunud aastal:

Tänavakunsti muutumine üleriigiliseks meediaspinniks, nähtuse kaanepoisiks Edward von Lõngus

Silmapaistvad kuraatoritööd möödunud aastal:

Tallinna Fotokuu põhinäitus "Visuaalkurnatus", kuraator Anthea Buys

Dénes Farkas EKKM-is, kuraator Ingrid Ruudi

"Kunstielu kroonikad" Kumu kunstimuuseumis, kuraator Anu Allas

Anu Põder Kumu kunstimuuseumis, kuraator Rebeka Põldsam

"Lahustumine Raivo Puusemp dialoogis" Tallinna Kunstihoone galeriis, kuraator Krist Gruijthuijsen

"Kehakeeles. Töid Tartu Kunstimuuseumi kogudest" Tartu Kunstimuuseumis, kuraator Tiina Abel

"Sümmeetrilised maailmad peegeldatud sümmeetriad. Ülo Sooster, Juri Sobolev, Tõnis Vint, Raul Meel" Kumu kunstimuuseumis, kuraatorid Anna Romanova ja Eha Komissarov

Kunstivaldkonda kujundavad tähelepanuväärsed märksõnad, tendentsid Eestis ja välismaal:

Postinterneti esteetika lõppematu järelelu ehk võidujooks digitaalse võrgu- ja ekraanipõhise "kaasaegsuse" adekvaatse kujutamise nimel.

Uusmateriaalsus ehk modernism 2.0 ehk "postpost-", re-, alter- ja uusmodernism ehk kõik, mis 20. sajandist 21. sajandisse kaasa lohisedes üheks suureks retroaktiivseks kultuuritööstuseks paisus (Veneetsia biennaal, Kasseli ja Ateena "documenta", Münster, globaalne messindus jne).

Kriitikute osaline kanapimedus kohalike arengute osas samal ajal kui meedias domineeris välisturgudele n-ö rahvusliku väljamurdmise retoorika (Katja Novitskova Veneetsias, New Yorgis ja Helsingis; Anu Vahtra, Kris Lemsalu ja Flo Kasearu "Performa" biennaalil New Yorgis, Konrad Mägi Roomas jne)

Kellele annaksite kunstikriitika auhinna 2017 "Inimlikum kui inimene":

Stacey Koosel käsitleb Katja Novitskova isiknäitust, mis esindas sel aastal Eestit Veneetsia biennaalil. KUNST.EE 2017/2

"Keisri uued rõivad". Tanel Rander dekodeerib fenomeni nimega Edward von Lõngus. KUNST.EE 2017/4

"Digimõjude kohandamine muuseumi inimmõõtmetesse". Raivo Kelomees arvustas rahvusvahelist digikultuuriga tegelevat suurnäitust "ARS17: Hello World!" Helsingis Kiasma nüüdiskunstimuuseumis. KUNST.EE 2017/2

"Järelmõtteid jõulisest miljööst". Eik Hermanni essee 2013. aastal Eestit rahvusvahelisel Veneetsia kunstibiennaalil esindanud Dénes Farkase seni suurimast isiknäitusest kodumaal EKKM-is. KUNST.EE 2017/2

"Loomingu võimalikkusest klassiku varjus". Marian Kivila kirjutas Malle Leisi, Villu Jõgeva ja nende tütre Sandra Jõgeva ühisnäitusest "Klassiku varju all". KUNST.EE 2017/3