ERRi kultuuriportaal valis viiendat korda aasta parimaid plaate. Nagu tavaks oleme kujundanud, hakkas tipp-50 edetabel ilmuma esmaspäeval tagumisest kümnest, lisades iga päev kümme järgmist, kuni reedeks on esikümme ja kogu pilt avalik.

Aasta plaaditabel sündis 37liikmelise žürii liikmete isiklike edetabelite kokkuvõttena. Avaldatud on nüüd ka koostajate isiklikud edetabelid (vaadake lisatud lugudest).

Žanrilisi või geograafilisi piiranguid albumitele ei seatud.

Kuulake ka laupäeval, 16. detsembril kell 13 Raadio 2-st või hiljem järelkuulamisest Kristo Rajasaare saadet "Elu edetabelid", mis kord igas detsembris pühendub kahetunnises erisaates kultuur.err.ee plaaditabelile.

Pingerea avaldamisel on kasutatud lõike kultuur.err.ee ilmunud arvustustest või kirjutatud miniarvustused albumist juhul, kui arvustust seni ilmunud ei ole. Samuti on juures näited helis ja pildis.

Parimat albumit valisid: Asko Astmäe, Siim Boikov, Rein Fuks, Margus Haav, Edmund Hõbe, Madis Järvekülg, Tõnu Karjatse, Erni Kask, Siim Kera, Kaido Kirikmäe, Risto Kozer, Tiit Kusnets, Henry Kõrvits, Ahto Külvet, Andrei Liimets, Taavi-Peeter Liiv, Oliver Lomp, Merit Maarits, Tauno Maarpuu, Sander Mölder, Maarja Merivoo-Parro, Andres Noormets, Meelis Ojasild, Erki Pruul, Kristo Rajasaare, Koit Raudsepp, Mihkel Robam, Sten Teppan, Erkki Tero, Bertil Tüvi, Silvia Urgas, Tauno Vahter, Valner Valme, Arpo Vatsel, Janar Veermick, Kaspar Viilup, Iiris Viirpalu.

50. Run The Jewels "3" (RED)

"Run The Jewels 3" sisaldab tehniliselt tugevat ja end intensiivsusega kehtestavat räppimist, El-P’le tuttavalt jõulisi biite ja hästi valitud külalisi (Danny Brown, Kamasi Washington). Nagu kombeks, ollakse üpris poliitilised – ajad on sobivalt keevalised, kuigi El-P on düstoopiahõnguliste lugude peale mihkel sõltumata sellest, kes parasjagu pukis on, ja ka Killer Mike’i loomingus on see mänginud sama järjekindlat rolli kui hommikune kohv.

Asko Astmäe

Kuulake plaati. 

49. Genka/ Paul Oja "Mixtape nr. 1"

Tihti läheb nii, et Eesti räpparitel on tahe end kangesti tõestada. Küll on vaja kuskil tühja jaurata, fännidega tüli norida või lihtsalt gängsterit mängida, harva läheb aga nii, et keegi päriselt ka muusikaga silma paistaks.

Noh, Genka on hea erand, kel vist pole enam ammu midagi vaja näidata. Nad said Paul Ojaga kokku, tegid hunniku täiesti segaseid lugusid (RIHO! RIHO! RIHO!) ja panid need lihtsalt kõik Soundcloudi välja. Ilma erilise produktsiooni ja sõelata kraam, mis annab korraliku tou vastu pead ossidele, tibidele ja muudele tolgustele, ajab naerma ja jääb kummitama.

Ja kui mingi saavutuse eest eriti kiita, siis esmakordselt saan aru, miks Rolf Roosalu üldse laulja on ("Kolm tööl kaks vaba").

Kaspar Viilup

Laadige tasuta alla.

48. Drake "More Life" (Republic)

Mustas muusikas on egomaniakaalsus tänaseks igapäevane nähtus ning Drake'i ligi 90 minutit kestev "More Life" ei erine. Pole plaat ega mixtape, vaid Drake'i enda määratluse kohaselt playlist, kus kõlavad lisaks talle näiteks Sampha ("4422"), Jorja Smith ("Get It Together") ja Kanye West ("Glow"). Tundub kui suurusehullus kuubis, kas pole?

Kui esmapilgul võtabki selline kogus muusikat (22 lugu!) õhku ahmima, siis tegelikult mitmenda kuulamise järel kõik vaikselt kristalliseerub ning "More Life'ist" joonistub välja terviklik plaat (ma ei saa öelda terviklik playlist, see kõlaks lihtsalt debiilselt).

Kuigi tegu pole ehk Drake'i parima plaadiga, näitab ta ikkagi poolteise tunniga, et oma musta popi poodiumikohta pole ta kaotanud.

Kaspar Viilup

Saab kuulata.

47. Oneohtrix Point Never "Good Time OST" (Warp)

Harva juhtub, et heliriba hakkab jooksma filmiga kõrvuti, astudes mõnel hetkel ehk isegi paar sammu ette. Seda võiks konventsionaalse loogika kohaselt pidada halvaks, soundtrack peaks pigem toetama filmi, kuid vendade Safdiede "Good Time" ei ole ka üks normaalne, tavalistel alustel kirjeldatav film.

Oneohtrix Point Never on seni andnud muusika kõrval alati ruumi vaikusele, ta ei ole kunagi olnud helide mõttes intensiivne produtsent. "Good Time OST" paneb aga kohe gaasi põhja. Kujutage ette kõige retromat süntesaatoriheli, mis võimalik, ja siis korrutage see viiega. OPN kasutab neid sünte täiesti omal moel, luues mustreid, milles 80ndate helimaailm mõjub uudse ja olulisena ka praegu.

Kaspar Viilup 

46. Neuronphase "212"

Veerandsada aastat tagasi moodustatud DJ-rühm on olnud Tartu majavaim ja house'i hoidja. Neljast house-musketärist (Eero Mander, Kalev K, Tristan Priimägi ja Anti Aaver) kolm on endiselt aktiivsed plaadimängurid, Neuronphase'i musa teeb edasi Aaver. "212" on sulisev, kolisev, mühisev, sumisev house'i emajõgi, kus vana voolab senikuulmatuga sassi ja kalad löövad inimkeeli lupsu, põrisevad bassid hoiavad koos jazzilikult vingerdavaid pilvesoolosid ja kõik on ambientsem kui muiste. Süda tantsib.

Valner Valme

Kuulake kindlasti.

45. Lapalux "Ruinism" (Brainfeeder)

Lapaluxi kolmas on eelmisest kahest nii peajagu üle, et pani hämmastuma: kas see on seesama Stuart Howard, kes tegi kaks täiesti kenal tasemel glitch-elektroonika albumit kaks ja neli aastat tagasi, aga pigem järgis reegleid ja ajavaimu. "Ruinism" on aga ilmutuslik album, kus ilu rõhutatakse häirivate, intensiivsete valangutega ning kus on ambiendi, lõhutud techno, wonky-virvenduste ja IDMi vahel peidus Rileyt, Pärti, Reichi või tegelikult ju: see on autoriplaat kõigi autori vabadustega.

Valner Valme

44. Cigarettes After Sex "Cigarettes After Sex" (Partisan)

Raske öelda, mis põhjustel täpselt, aga ilmselt lubava tähtede seisu ning muu kosmilise sekkumise tõttu on tänavu debüütalbumini jõudnud Cigarettes After Sex ületanud kommertskünnise, kõlades nii EDM-raadiojaamades kui igas teises kaubakeskuses. See shoegaze'i ja dream pop'i blenderis ühtlaseks smuutiks peenestanud bänd on isegi nii massides, et seda kuulab päikese käes peesitades ka Kardashianide võsuke Kylie.

Raske on öelda midagi halba asja kohta, mis toob need tolmused, suitsused ja tänaseks ülimarginaalsed žanrid jälle päikese kätte, kiita tuleb juba initsiatiivi ja pealehakkamist.

Kaspar Viilup

Kuulake plaati.

43. Nevesis "Pink Magnet Masters" (ise välja antud)

Nevesis on leidnud sellise enesekindluse, millega suudetakse klišeed enda kasuks kallutada, teisalt mängida rock 'n roll'i eeskirjadega, mida keegi polegi kehtestanud, aga mis on mugavaks koodiks muutunud.

Pool takti rifist taha põrkav bass või ette lajatav trumm ei tekita pöörist ega ebakõla, sest see ongi grupi kooskõla, bänd mängib sisemiste kokkulepete alusel, kuid haarab kuulaja kaasa, sest muusikas leidub nüansse ja vabadusi, jätab aga üldmulje, et ainult nii see saabki sel sekundil kõlada. Suvalise poprock-bändi kuulajaid võib olla rohkem, aga publiku ja artisti suhe on pealiskaudne. Rockbänd peab vähemalt teesklema ohtlikkust. Midagi on kaalul.

Valner Valme

Tasub kuulata.

42. Sandy (Alex G) "Rocket" (Domino)

Võib öelda multiinstrumentalist või eksperimentalist, aga loomu poolest soolojämmija. Kelle vahenditeks on garaaži- (ehk eksnoorte) rock, näpuotsaga noisi, iidsete lauluseppade traditsioonid ja kõiksugune madalate tehniliste nõuetega indipendent. Aga ärgu ma olgu siin irooniline: ise peab oma asja uskuma ja Alex/ Sandy usub. Ja ta suudab rämedal hulgal kuulajaid uskuma panna. Ja tegelikult on ta (ilmselt) tore poiss ja teeb oma asja südamega. Jah, mida siin ei ole, on külmus ja kalkus. Ja ei saa lisamata jätta, et Pavement pole kaugel.

Valner Valme

Palun proovige.

41. Mac DeMarco "This Old Dog" (Captured Tracks)

Muusika, mida Mac DeMarco teeb, ei saaks sündida Eestis. Siin on suur osa aastast selleks lihtsalt liiga kehv ilm, vihma ladistab, kõle tuul puhub ja temperatuurinumbritel on miinusmärk ees. "This Old Dog", DeMarco järjekordne plaaditäis mõnulemisemuusikat, on sündinud varvaste merre pistmisest, soojadest suveõhtutest ja külma õlle joomisest terrassil, õdusast nautlemisest ja suvisest käegalöömisest, kõigest sellest, millest me siinmail unistada võime. Kui puhkuse ajal on ilmad kehvad, siis pange "This Old Dog" käima ja saab kogemuse kätte. Ilus muusika, mis meeldiks ilmselt isegi mu vanaemale. 

Kaspar Viilup

Vahepeal viskasin kõrvale, Kaspari jutu peale haaran Markol uuesti turjast. (VV)

40. Migos "Culture" (Atlantic)

Mõminaräpi superstaarid, kes on varem avaldanud lugematu miksteipe, kuid albumiga "Culture" murdsid nad lõplikult rahvusvahelisele areenile. Arvatavasti praeguse hetke parim näide sellest, kuhu mõminaräpp jõuda võib - tänu neile ei tundu häälitsemised nagu skrrr-skrrr, prrrrrt, grrrrah, rkkkk enam midagi imelikku, isegi vahel piuksun ja rögisen neid mingi viisi ümisemise vahele.

Võib vist kahtuseta öelda, et 2017. aasta kuulus Migosele. "Bad And Boujee" lendas uksest ja aknast sisse, sellest loost oli võimatu mööda vaadata, samuti lõid trio liikmed Offset ja Quavo kaasa kümnetes kõrvalprojektides. Jään huviga ootama, mida 2018 neile toob... 

Kaspar Viilup

39. John Maus "Screen Memories" (Ribbon Music)

Saage tuttavaks: filosoofiadoktor John Maus – laulja/helilooja/filosoof/keemik/elektroonik – inimene, kes ehitas endale viimased paar aastat oma kätega uut modulaarsüntesaatorit. Ometi oli ta viimatist albumit “Screen Memories” tutvustavas intervjuus sunnitud ohkama, et sellele suurele tööle vaatamata ei erine ta muusika heliliselt kahjuks kuigi palju varasemast.

Mis teha – kui ei erine, siis ei erine. Sellest hoolimata on huvitav. Jah, tõesti, ega ta päris traditsiooniline sündipopp ju olegi. John Mausi maailm on midagi muud, on teistsugune. Pigem Grünberg kui Kontor. Pigem lõks kui eletrooniline tantsusaal. 

Andres Noormets

Kuulake vilgast biiti ja närvilisi meloodiaid.

38. St. Vincent "Masseduction" (Loma Vista)

Maailmas on liiga palju tühja ja mõttetut popmuusikat, seega on ju isegi meeldiv, kui esile tõuseb ka intellektuaalsemaid artiste, kes ei karda kuulajat proovile panna ja üllatatada ootamatute käsitlustega. St. Vincent on seda ligi kümme aastat teinud (või pigem teha proovinud) ning küllalt õnnestunult, pugedes eriti kahe viimase plaadiga sügavale kriitikute südametesse.

"Masseductioni" paksude vokaalide ja tiheda tümpsimise tagant paistab kohati sillerdavat elektroonikat ja põnevat rütme, kuid pop-udjamine surub selle maha ja võtab juhtimise üle. Kellele meeldivad targad indie-naised, siis pange peale, teistel tasub suhtuda kerge hoiatusega.

Kaspar Viilup

Kuulata saab.

37. Janek Murd "Eluring" (Eesti Pops)

“Eluring” on vaieldamatult meditatiivne ja unenäoline, isegi psühhedeelne album. Loodusehelid on aluseks neist sünteesitud elektroonilistele maastikele, värvid saavad helideks ja helid värvideks, nad muutuvad eriti selgeks ja tugevaks, samas piirjooned hägustuvad ning nad liiguvad sujuvalt ühest teiseks, nagu on ühendatud “Imede ime” ja instrumentaalne “Ussaed”. See rännak on sõbralik, avatud ja lahke, album tuleb ise sulle kaaslaseks ja veenab , et see Eesti kliima polegi nii kole ja suve üürikuses on oma ainulaadne valus võlu.

Läbikomponeeritud ühtlusele vaatamata on plaadil mitmesuguse dramaatikaga materjali - joehisaishilik “Öine karauul”, mis sobiks samuti mõne Miyazaki anime helireaks; esoteerikasse kalduv nimipala; pildilisi kujutlusstseene loova dramaatikaga “Suvi pastoraadis” ning muidugi albumi lihtsaim ja ülevaim “Loodusse”, mis sobiks ka noorte laulupeole.

Tõnu Karjatse

Kuulake julgelt.

36. AROP "P.O.E.G." (ise välja antud)

Aususe, enesekindluse ja kahtluse teemadega näikse tegeleva terve plaat. Ja erinevalt eelmisest (kahtlemata artisti defineerivast) albumist “Grammilinn”, astub Arop pika sammu edasi. Oleks lihtsustamine öelda, et käesoleva albumiga on artist “suureks kasvanud”, aga muutus on ilmne - toonane toores vaimukus on asendunud kunstilise rafineeritusega. Sellele tundub viitavat ka pealkirja abreviatsioon (Pere On Enne Gramme), mis annab mõista, et autor on aru saanud, mis on tema jaoks elus oluline. 

Temaatiliselt vahelduvad (pluss- ja miinusmärkidega) mineviku- ja olevikupildid (“Kiki Miki”, “Kajakas”, “Täna”), sotsiaalsete kirjelduste (“Feik” ja “Sõbrad”, mis oma neutraalsuse poolest on pigem “Grammilinna” derivaatideks ja mulle see teemakauge inimesena tegelikult sobib…) ning sisekaemustega.

Erni Kask 

35. Kaitlyn Aurelia Smith "The Kid" (Western Vinyl)

Siiski hoiab muusika tavapärastest elektroonilistest pop-mudelitest tagasi. Mitte ainult Smithi muljetavaldava sündipargi, aga ka helide organiseerituse poolest. Seaded on ääretult mitmekihilised ja loostruktuurid muudavad tihti käiku. Helisüntees hõlmab kõike, Smithi vokaal on terve albumi vältel läbi protsessori lastud, akustilised pillid sulanduvad analoog-elektroonilisse kõlavalli.

Smithil võib sedasorti tegutsemisideoloogiaga visionäärina olla crossover-potentsiaali. Kui keegi kardab peavoolustumist tulevikus või mõnda muud sõimusõnalist suunamuutust, siis ideaalide reetmine oleks Smithi puhul ilmselt digitaalsüntesaatorite kasutuselevõtt analoogmasinate arvelt. Siiski on a) K. A. Smith kasutamas analoogsünte mitte moe pärast, vaid süvitsi minevast fanatismist ja b) Buchla modulaarsüntesaator tema jaoks sedavõrd fundamentaalne põhipill nii paljude võimalustega, et digitaalsete pillide kasutajad jäävad juba eos häbisse.

Edmund Hõbe

Visake kõrv peale.

34. DJERRO "Aye Candiez" (Eesti Pops)

Kui "Mustamäe teel" umbes 45. sekundil esimest korda bass sisse tuleb, siis mingi asi käib südamest läbi ja see on selgusehetk segatud umbe müstikaga - midagi sellist nagu elus tahakski või. Selle mitmikrööpmultirähktaskimise sisse sõõmuke värsket elektroonikat, millel on tähendus. See bass. See teeb seda summutet, ent kõikemääravat tümmatust esialgu korra ja järgmine kord alles mingi 23 sekundi pärast, edasi kaootilisemalt. Siis ka Tero vokaal ilmneb, et on kuskil, kus teda enne tähele ei pannud. Siis on veel mitu kihti, mis töötavad alateadvuses. Me vahepeal tulevaste robotitena mõtleme, et meil ei ole alateadvust. On jah, a sinna tuleb minna.

"Aye Candiez" on kohati jah tume ja kardinatagune ja kurjakuulutav, aga see on hea kuri. See on meditatiivselt mõjuv elektroonika, mis ilmselt loodud on ülima läbimõelduse ja ratsionaalsusega, seetõttu mõjub ka targa tervikpildina, mitte tüütute improjämmidena nagu mõni järjekordne krauttronica avastand tatt.

Siin on varaseid ekslejaid nagu Edgar Varese ja Raymond Scott ja Blue Men kuni homseid kooskõlasid, täiteks ambientsi, träänssi ja suisa loojanguhaussi, aga bass on alati tavalisest madalamal ja semipäikselisemad sumedamad sündid paistavad läbi tühja tehasehoone mõranend katuse.

Valner Valme

Kuulake hoole ja armastusega.

33. Forest Swords "Compassion" (Ninja Tune)

"Compassion" rullub lahti ja esimene asi, millega kuulaja kokku põrkab, on kaja. Forest Swordsi uus album oleks lindistatud kui inimtühjas supermarketis või spordihallis, mis muudab muidu meloodilise ja kauni muusika kumedaks ja hägusaks. Muusika asendub aegamööda helidega, aga sellest ei saa ambient, kusagilt ei teki terviklikku helidimensiooni. Pigem kõlab see, nagu oleks hullumeelne ahvipärdik sattunud raudkangiga kottpimedasse Kultuurikatlasse, et taguda torusid, kolistada võredega ja lõgistada erinevaid konstruktsioone.

Selline pimedusest ja hallist udust vaevatud elektrooniline segadus on aga maaliline, Matthew Barnesi iga kääksatus ja ülekeeratud kajaefekt on tegelikult täpne, ta tekitab meelega kuulajas tunde, et muusikat peab otsima. See on põnev, kuna täit selgust ei saa ka kümnendal kuulamisel. Segaduse poeesia.

Kaspar Viilup

Kuulamise koht.

32. Trad.Attack! "Kullakarva" (ise välja antud)

Hämmastav, et "Kullakarva" üldse terviklikult kõlab. Trio peale mängitakse küllap mõnikümmend eri pilli ja isegi kitarri tavapärased kuus keelt on Jalmar Vabarna käte vahel topeldatud. Kogu mürglist võlutakse välja tihe, vaheldusrikas ja hiilgavalt kokku miksitud helikeel. Tareukse lööb raksuga valla talgutele viipav "Talgo", jätkatakse mitme lastelaulu, polka ja paari instrumentaalpalaga nagu päikese käes peesitav idüll "Säde". Vahepeal tõmmatakse veel "Sõiduga" pidu korralikult käima ja saadakse maha ürgarmsa romansiga "Kallimale".

Trad.Attacki jõud on selles, et kogu kirjeldatud koduse indie-nunnususe juures on jäädud truuks ka Eesti folklooris peituvatele tumedatele tunnetele, teemadele ja valvsale maailmatajule – kõigele sellele, mida kanaliseerib suurepäraselt Rainer Sarneti "November". Bänd sirutab end läbi plaadi kogu loomingulises võimsuses laiali, kõlades vahepeal mõne progerocki ansambli folk-reinkarnatsioonina ja tõmmates 12-loolisele jõudemonstratsioonile joone alla pea 11 minutit vältava eepilise nimilooga.

Andrei Liimets 

31. Ryuichi Sakamoto "async" (Milan)

Teame ju, et Sakamoto kuulub nende üksikute hulka, kes suudavad minimaalsete vahenditega ja näiliselt ülilihtsa lahendusega teha midagi ikoonilist, nagu Erik Satie või Angelo Badalamenti, kus kohtuvad oma nakkuses vastupandamatu meloodia ajatu ja puhas idee ning teatav kunstnikunägemuse distantseeritus, mis sunnib meid aupaklikkusele. Uuel albumil kaldub kaalukauss tugevalt viimase poole.

"async" ei proovi midagi suureks jäädvustada, vaid pigem markeerib intensiivselt mööduva paratamatust. Aja kulg venibki nagu Tarkovski filmides. See teos võimaldab mikrohetkede vaheldumist maksimaalselt tajuda, esialgselt minimalismina tunduvas pingeid ja keerukust avastada. Mida muud jääkski üle teha – kaugemat minevikku iseloomustab pidetus ja tulevikku teadmatus – kui viivu kõlalisele variatiivsusele fokuseerida, ette ja taha monumente püstitamata.

Madis Järvekülg

Meeldivat kuulamist!

30. Visible Cloaks - Reassamblage (RVNG)

Ambient, uusklassika, vaporwave, new age on mõni termin, mis selle Portlandi, Oregoni duo Visible Cloaks debüüdi kohta öeldud. Ega ükski määratlus pole vale, samas on iga neist liiga kitsas. Elektrooniline muusika, mis ei püüa sobituda stiilidesse, on vaba, mänguline ilus. Üks on siiski kindel: Jaapani elektrooniline futurism on teemaks ja üks nimi kangastub kahelt eri suunalt: Ryuichi Sakamoto, nii soolona oma elektrooniliste reiside kui electro-pop-grupi Yellow Magic Orchestra kirka, ent väändes helipildi poolest.

Valner Valme

29. Kira Skov / Maria Faust "In the Beginning" (Stunt)

Ilu on Fausti ja Skovi koostöö puhul esmatähtis. Helid lendavad kuhugi tühjusse, selles muusikas ei ole lõplikkust. Saksofon turtsub, kajab vaikselt-vaikselt-vaikselt ja hääbub. Igale instrumendile on piisavalt ruumi, ka koor, mis tingiks justkui mastaapsust, ei kaja ega kõmise, vaid toimib kui vaikne taustalaulja, tuhm, kalk ja siduv foon. See ilu on kliiniline ja staatiline, kuid samas defineerimatu ning oma maneerlikkuses täpselt läbitunnetatud.

Popkonstruktsioone ja klišeelikke traagelniite paistab mõnelt poolt samuti silma, mis on arvatavasti taotluslik. Lugu "In The Beginning" vajaks ainult pisut trummimasinat ja sellest saaks RnB raadiohitt. Või "My Heart is an Old Man", mis justkui tõlgendab Arvo Pärdi teost "My Heart's In The Highlands". Lugu hakkab sammuma ja tundub esimestel hetkedel nagu lämmatav matusemarss, aga iga juhusliku trummilöögi järel tuleb õhku juurde, pilved hajuvad laiali ja lõpuks on järgi pinev, aga koomiliselt helge ballaad.

Kaspar Viilup 

28. Viktor's Joy - "I Used to Be Clean" (Grainy)

Kaarel Malken (kitarr ja vokaal) Eestist ja Jim Good (flööt ja trummid) Kanadast kohtusid Berliinis, aga ei hakanud tegema techno't, mida Berliini linnavalitsus teatavasti tegema sunnib, vaid olid rebelid ja lõid valla folgiviled. Sõnad pole siidkäpikutes, iseasi, kas jaksame neid isiklikke jutustusi kuulata, aga tähtsam on väljenduslaad. "I Used to Be Clean" kõlab natuke nagu aeg, mil boheemid folgi taasavastasid ja lükkasid käima 15-20 aastat tagasi uue indifolgi laine ehk siis ei tohiks eriti värskelt praegu kosta, aga autori panus loeb ja Malken mõjub ehedalt, lisaks lood täitsa kobedad.

Valner Valme

Proovige.

27. Actress - "AZD" (Ninja Tune)

Briti elektroonik Darren J. Cunningham läks viiendal albumil tagasi konkreetsema gruuvi poole, aga et kindlamad biidid jäigaks ja betooniks ei muutuks, on lisanud seda enam plastilisust, tulemuseks nõtke hüpnotiseeriv ambient-house ja kodustatud kujutelm reivist. Peatants, parim tants.

Valner Valme

Natuke kuulamist.

26. Queens Of The Stone Age "Villains" (Matador)

QOTSA manipuleerimisvõime on hämmastav. "Villainsi" väljatuleku kuupäevaga andsid nad fännidele pidevalt erinevaid signaale ja isegi kui albumi otsast mängima panid, keris avalugu "Feet Don’t Fail Me" esimesed poolteist minutit pinge lakke. Aga algus hea, lõpp hea, kõik hea.

"Feet Don’t Fail Me" on eriti ägeda tempoga ja teeb ühtlasi kohe selgeks, et kunagistest ehedatest kõrbe-stoner´itest ongi saanud päris ametlikult lihtsalt mõnusalt gruuviv indie-rock´i punt. "The Way You Used to Do" on ideaalne suvelugu ning mul on väga kahju nendest, kes seda Eesti lühikese suve tõttu road trip´il Lõuna-Eesti poole kuulata ei saanud. Kuna see oli juba veidi varasem singel, siis endal õnneks õnnestus.

Müstiline nickcave’ilik "Domesticated Animals" on parim näide solist Josh Homme´i laia ampluaaga võimekast vokaalist.

Oliver Lomp

25. Four Tet "New Energy" (Text)

Nii värske album "New Energy" kui ka 2015. aastal ilmunud kahe looga "Morning / Evening" tõestavad, et maksimalismist on Hebden liikunud nii kaugele kui võimalik. Kogu tühi-tähi - eepilised bassid ja tugevad sündisaundid - on minema heitud, järgi on jäänud vaid sõrestik õrnade mikromeloodiate ning kerge kosmilise sillerdusega.

Uue materjaliga kinnitab Four Tet, et jõulise tantsumuusika jaoks ei ole vaja kasutada tantsumuusikale tuttavaid kõlastampe, need on võimalik asendada kauni atmosfääri ning täpsete harmooniatega, mis annavad sama tulemuse. Parim näide sellest on "Two Thousand and Seventeen", lugu, mis püsib ülal tänu eimillelegi. Aga ilus on, kuradima ilus.

Kaspar Viilup

Kuulake ilusti.

24. Paramore "After Laughter" (RCA)

Trendid tulevad ja lähevad, ning selle käigus kerkivad vahel pinnale kõige ootamatumad asjad. Kas keegi osanuks pakkuda, et seni suht marginaalse tähtsusega (millal viimati pop-punk üldse oluline oli? 2005. aastal?) bänd Paramore hõivab kõrged kohad albumite aastatabelites ja kõlab alailma raadiotes? Vaevalt küll.

Eks see punk on neist tänaseks kadunud, Paramore on praegu pigem indie, aga hästi pehmel, lillelisel ja naivistlikul kujul. Kitarrid plädisevad ja plönnivad nagu mingid mänguasjad, Hayley Williams laulab lastelaule ning kokku tuleb üks tore tilu-lilu. Aga kas kõik peab elus hirmus tõsine olema, vahel võib ju lihtsalt lõbusaid lolluseid ka kuulata. Ma vähemalt arvan, et see on "After Laughteri" võti, võin samas ka täiesti puusse panna...

Kaspar Viilup

Kuulake imet.

23. DND "Kõikide haiguste ravi" (Gramophonetree)

Arvestades ansambli tumedaid teemasid ja kohati rasket meeleolu, on avalugu "Ära suitseta voodis" ootamatult elujaatav hümn neile, kelle elu kuristikult alla kisub. "Hooli nendest, kes on sinu juures / mõtle neile, kes asuvad eemal / heaga mäleta neid, keda pole / ära kogu ning halba vaid neela" laulab solist Andreas Sepp. Otsekohene ja õpetlik nagu mõne ministeeriumi riskikäitumise- või suitsiidivastane sotsiaalkampaania. Ja pole viimane kord, mil plaadi lüürikat läbivad raskekoelised teemad kuulajale otsesõnu näkku virutatakse.

DND poeesia on lihtne, aga see on võluv ja kohati relvitukstegev lihtsus. Kes ei oleks tundnud end kunagi üksiku või eksinuna, kellestki lahku kasvamas, midagi või kedagi enamat igatsemas, aega püüdmatult minema voolamas.

Andrei Liimets 

22. Erki Pärnoja "Efterglow" (Erik Lindström Music)

Erki Pärnoja loomingu puhul võetakse tihti rõhutada selle muusika võimet kuulajat fantaseerima õhutada. See tekitavat vaimusilmas muinasjutulisi pilte ning olevat valmis, vastavalt kuulaja individuaalsele profiilile, mõttekujutelma vähem või rohkem sulnitele, imetabastele radadele juhtima. Inimesed unistavat tema muusika saatel ning see silitavat õrnalt hinge ja intervjuudes laseb Pärnoja täie raha eest samal kelgul liugu. See, kui teadlikult ja mil määral ta seejuures loosunglikkusele toetub, jäägu kõigi enda otsustada, sest see ei ole esteetiline, vaid eetiline küsimus.

Kui rakendada tulemuslikult aktiivse kuulamise tehnikaid, siis võib tabada kõrvas paralleelselt kaikumas näiteks Broken Social Scene´i parimat albumit "You Forgot It In People". Ka Vaiko Epliku vaim ilmutab end korduvalt. Teisalt on siin kuulda ettevaatlikku sirutust americana pärimuse poole ning sellega seoses meenub ka Fleet Foxese tähelennu algus.

Madis Järvekülg

Pall on kuulaja käes.

21. Charlotte Gainsbourg "Rest" (Because)

Kaks teemat eristuvad, mõlemad tänu teistele kollaboraatoritele. Tiitelpala on produtseerinud Daft Punki mees ja on erandlik stiilipuhas minimalistlik IDM-pop kõige eleegilisemas võtmes. Paul McCartney laul "Songbird In A Cage" on aga kergelt psühhedeelitsev vasakpööre, seda huvitavam on sellele otsa kuulata kahte lugu kooskirjutatud uuspsühhedeelse popi tegija Connan Mockasiniga, millest esimene "Dans Vos Airs" on puhtakujuline šansoon. 

"Rest" on korraga intiimne ja emotsionaalselt üliresonantne ning ka lopsakalt ja elusuuruse kõlapaletiga produtseeritud väljapeetud tervik. Seega vääriline järg eelnevatele albumitele, mistõttu võib julgelt öelda, et kuni jätkub võimalust valida uusi ja põnevaid koostööpartnereid, kelle panuse kaudu siiski säilib järjepidevus senitehtuga, tasub Charlotte Gainsbourg'i lauljakarjääril tähelepanelik kõrv peal hoida. 

Edmund Hõbe

20. Arcade Fire "Everything Now" (Sonovox)

Edukalt žanripiire kombates ja määratlemist vältides jõuti 2013. aasta “Reflektoriga” pea pooleteise tunnini küündiva duubelalbumini. Juuli viimaseil päevil ilmunud “Everything Now” viib “Reflektoril” omandatud jahedat tantsulisust edasi paraja pulgakommipopi suunas.

Tänu bändi eklektilistele mõjudele ja sageli eri suundades vihtuvale helikeelele ei mõju see küll päris jahmatava käiguna, kuid on ansambli jaoks siiski üksjagu järsk kannapööre. Lõplikult kadunud on hulluks läinud orkestri kõla, instrumentide veiderdav laupkokkupõrge, nõrgalt kontrollitud kaos. Neis on alati peidus olnud üks korralik popbänd, mis nüüd, nagu reetis esiksingel, avapala, nimilugu ja igati meeldejäävate käikudega “Everything Now”, publiku ette astub. Arcade Fire puhul pole miski muidugi kunagi päris nii lihtne nagu esmapilgul tundub. Plaadi ilmumisega on kaasnenud satiiriline reklaamikampaania, pilaarvustused ja selle kõige all tukslev grupi kriitika kommertsi ning tühja massikultuuri suhtes.

Andrei Liimets 

19. Arca "Arca" (XL)

Arca kaasab sel plaadil läbivalt ühelt poolt justkui klerikaalset vokaalfolki, teisalt telenovelalikku ülepaisutatud dramatismi, ja mitte ainult helimustri laiendamiseks, vaid täitsa selgelt korduvaid meloodiaid kandma. Instrumentaalosa liigub seevastu ähvardavalt loivates nagu mingi ekspansiivne tumeollus, mille kõrval kahvatub heitlik, aga paindlikum inimvõbin saamatuks vastupanu osutama. Kontrastid möllavad.

Lõpliku loomuga kõlakõiksus õgib lihtsureliku episoodide finišis lihtsalt ära, kuigi inimene haledalt anub, et seda ei tehtaks. Nutune on meie saatus Arca esituses. Vaid mõnes pildis (näiteks "Coraje") jätab ta ristiinimestele leplikult ehk üksiku lootuskiire. Iroonilisel kombel märgib coraje eesti keelde tõlgituna julgust.

Madis Järvekülg

Palun kuulake.

18. Lorde "Melodrama" (Republic)

Paljud naispopstaarid lahustavad viimasel ajal oma loomingulise potentsiaali kommertspubliku nõudmisel, vaadakem näiteks uut Katy Perryt või Dua Lipa debüütalbumit. Lorde, kes lendas poptähena taevasse juba esimese plaadiga "Pure Heroine", asetub samuti hästi TOP40 tabelitesse ja ka kõige kergema maitsega inimese playlist'i, kuid see on sihilik ninanips. "Melodrama" lood on nüansirohked ja maitsekad, kust paistab ühe noore naise üleskasvamine ilma häbita olla saamatu ja litsakas. Kunstpop, mis varieerub väriseva häälega klaveriballaadidest plahvatusohtlike raadiohittideni. Vähem tantsu kui debüütplaadil, see-eest aga rohkem sügavust ja täpsust.

Kaspar Viilup

Kuulake siit.

17. Jlin "Black Origami" (Planet Mu)

"Black Origami" üks lähtepunkte on pea täiuslik ruumilisus, mis minut-minuti järel süvendab maaniat ja hullumeelsust, millest album tulvil on. Atmosfäärilisus, mida Jlin loob, ei ole aga kuidagi võrreldav ambient'i udusulemerega, kuhu on hea mõnus sukelduda, või techno hüpnootilise õrnlainetusega, mis haarab endasse ja ei lase lahti. Siin kehtestab muusika end tugevalt, kuulajana ei ole sul ruumi oma mõtetele ja tunnetele, rütmitud trummid ja kakofoonilised antimeloodiad lendavad absoluutselt igast suunast ja võid kükitada, pikali visata või joosta, aga need ajavad taga ja saavad igal juhul kätte.

Ja kui need on sind kätte saanud, siis hakkab toimima selle muusika kehalisus. Poole kõrvaga kuulates, kui Jlini "Black Origami" pole kuulaja mõjusfääris, paistab see muusika nagu post-club, klubijärgne tantsumuusika, mis eksisteerib nohikute klappides ja kodustes kõlarites, mitte endoriifinist ja higist nõretaval peol. Selle asümmeetrilise rütmituse kattevarju all on peidus aga peatamatu tantsulisus, mis tänu lugude abstraheeritusele ja mitmekihilisusele – muusikat on kaheteist loo jooksul nii palju, et oleks võinud vabalt mitu plaati teha – annab hulgaliselt võimalusi.

Kaspar Viilup

Tasub proovida.

16. Slowdive "Slowdive" (Dead Oceans)

Taasühinenud bänd ei pruugi teha midagi radikaalselt teistmoodi võrreldes hiilgeaegade valemiga, aga ometi ajavad nad oma rida köitvamalt kui nende imitaatorid. Slowdive jätkab omanimelisel kauamängival enamasti "Souvlaki" liinil, pakkudes õnnestunud singleid nagu rokkivam "Star Roving" ja atmosfäärilisem-folgilikum "Sugar for the Pill", lummavat avapala "Slomo" või eelviimast rada "Go Get It".

Esineb ka post-rock´i laadis eksperimentalismi: kaheksaminutine lõpulugu "Falling Ashes" loob atmosfääri korduvate klaverinootide baasil, millele hiljem hakkavad sekundeerima korduvad kitarrikäigud. Peale selle ei esine midagi eriti uuenduslikku, aga kõlaarhitektuur üle terve albumi on siiski laitmatu. Slowdive on oma pärandist teadlik ja suhtub sellesse austusega.

Edmund Hõbe 

15. The National "Sleep Well Beast" (4AD)

Matt Berningeri vokaal laotub üle muusika ühtlase kergusega ja samas pidevalt otsast murdudes. "Born to Beg" koos taustakooriga võiks leida koha mõnel Leonard Coheni plaadil. Ja nagu bänd juba poole albumi peale vähe loomingulisi tiibu sirutanud ja radu vahetanud poleks, annab "Turtleneck" oma viniseva kitarriga välja peaaegu punkmuusika mõõdu. Ootamatu musklipingutus bändilt, kelle ehk suurim oht on olnud kerge ühetoonilisus oma kesktempo meloodiate ja ühtlaselt paksu melanhooliaga. "Sleep Well Beast" on justkui väga vaikne ja sissepoole hõõguv plaat, mis mõnel hetkel ootamatult täiel rinnal elule lahvatab.

Kogu plaadi teine pool voogab siiski taas tuttavamasse sängi. Aga kuidas saaks seda bändile ette heita, kui lood on sedavõrd ilusad ja lõikavad vahepeal naha alla nagu mõõdetult.

Andrei Liimets

Kuulake plaati.

14. Pia Fraus "Field Ceremony" (Seksound)

Pia Frausi ei saa süüdistada maneerlikkuses, pigem on see unelev kummardus oma eeskujudele, kusjuures nad on leidnud oma kõlapildi, mida viiimistlevad. Ideid, mida teostada, Pia Frausil jätkub, see universum võib olla lõputu, aga ta on sealjuures ka professionaalselt üles ehitatud. See on simulaakrum, kui soovite, kuid maailm selles on soe ja meeldiv, kohati ka värskendavalt karge. Unistajate muusika, mille saatel häbi tundmata vananeda.

Tõnu Karjatse 

13. 12EEK Monkey "Xibalba Spa" (Legendaarne)

"Xibalba Spa" distantseerub seega väga kiirelt reaalsusest. Need katked mädasoost võivad luua kontakte post-soviet reaalsusega, mis on Eesti igapäev, aga see ei ole esmane eesmärk. Kunstilise täiuse nimel astuvad nad kaugemale liigitustest ja jõmmiklanniloogikatest, mis kammitsevad siinset riimilausumist hip-hopi, vanakooli, esto-hopi raamidesse.

Seetõttu on 12EEK Monkey nagu tulevikuvisioon. Mitte tulevik tehnitsistlikus ja idealistlikus arengupotentsiaaliga ühiskonnas, vaid just langustrendiga silmitsi vaatavas maailmas. Lendame oma kapitalismiga edasi taeva poole, kuni lõpuks kukub kõik kokku. Ja siis ongi Genka ja Põhjamaade juba kohal haamrite, kivikirveste ja koopamaalingutega. Loos "Ära söö küpsiseid voodis" rögiseb Genka juba praegu nagu rehepapp ja "Hoka Hey" refrääni taust kõlab, nagu peksaks keegi rehaga vastu kuuriseina.

Kaspar Viilup

12. Kelly Lee Owens "Kelly Lee Owens" (Smalltown Supersound)

Mini-tehno, ambientpop, nordic balearic, unistav elektroonika, palju sulneid sulameid Walesi neiu debüüdil, mis ilmus sobivalt Norra elektroonika meka-leiblist Smalltown Supersound. Kõik tema omanimelisel albumil on tilluke, õrn, habras. Habras, aga mitte lagunev ega udune. Pigem kindlakäelise produktsiooni ja põhjamaiselt atmosfäärilise kõlapildiga plaat, mis julgeb jääda väikseks ajastul, kus "päris" pop on üle kompressitud ja monsterdatud. Kvaliteetne helisüsteem paneb siinsed bassid muidugi lendama, nii et muusika südamele. Ja kategooria "armas plaat" on üldse alahinnatud viimasel ajal.

Valner Valme

Kuulake nüüd.

11. The War on Drugs "A Deeper Understanding" (Atlantic)

Võiks lausa öelda, et ansambel on muutunud siin paar kraadi pehmemaks ning romantilisemaks, mida reedab juba avapala "Up All Night". Bändi helikeel on mitmekihiline, kergelt unenäolise tunnetusega: žanriliselt võikski alguse atmosfäärika järel esimese hooga määratleda unenäopopmuusikaks (dream pop). Taustal pulseerivad süntesaatoribiidid, rohkelt on kasutatud erinevaid heliefekte, kõige selgemalt äratuntav element muusikas on ansambli liidri ja peamise lookirjutaja Adam Granducieli vokaal.

"A Deeper Understanding" võib küll olla eelkäijast märksa tundlikum ja õrnem, kuid ansambel võtab oma peamised eeskujud siiski klassikalisest rockmuusikast. Suuremat osa albumist kannavad seega edasi kitarrikäigud.

Andrei Liimets

Aga palun, kuulamist.

10. LCD Soundsystem "American Dream" (Columbia)

Aga kõige kõrval ja üle on siiski LCD Soundsystemi saund. LCD Soundsystemile nii iseloomulikud kasvamised ja arengud palade sees. Valge ülekaalulise keskealise intelligendi hingekeeli perfektselt puudutav algoritm. Ainuomaselt eristatav puude. Selle pärast miljonid ja kaasa arvatud mina James Murphyt armastavad. Albumist albumile kandunud omanäolisus, mis on tänapäeva peavoolu muusika kontekstis äärmiselt haruldane.

Erni Kask

9. King Krule “The OOZ” (XL)

Albumi skelett koosneb ohtrast bassist ja Marshalli madala tämbriga lauluhäälest, mis nooruslikust rohmakusest hoolimata väreleb meeldivalt nüansirikkalt ja kohaneb ühtmoodi hästi nii sügavast hingevalust sündinud bladerunnerliku ballaadi (“The Cadet Leaps”) kui enesehävituslike protestilauludega (“Vidual”, “Half Man, Half Shark”). Albumi keha täitvad hiiglaslikud ookeanilained, suitsurõngad ja väänutatud kidrasaundid loovad tunde, mida võib kogeda pärast vette sukeldumist, mil muu maailma tegemised justkui pehmesse vatti kaovad ning alles jäävad vaid mina, tema probleemid ja suur sinine. 

Plaadi nabaks ja minu isiklikuks lemmikuks kujunes sosinaid ja kaugeid karjeid muusikaks muutev “Midnight 01 (Deep Sea Diver)”. Pealtnäha tagasihoidlik ja vaikne lugu, milles lakkamatu sajuvesi kuulaja märkamatult, kuid jäädavalt Londoni allmaailma rentslitesse kannab. 

Bertil Tüvi

Uurige palun.

8. Thundercat "Drunk" (Brainfeeder)

Käib juba ammu nagu mingi võistlus selle peale, kes hip-tegijatest suudab kehvema renomeega artistidelt tolmu pealt puhuda. Arusaadav. Teha lahedaks ja värskeks midagi, mida pole selleks peetud, on mõnus väljakutse ja pakub üllatusi nii kuulajale kui tegijale, mure selles, et kõik leitu pole huvitav ja unustatust sensatsiooni tuletamine ei tohiks olla eesmärk omaette. Aga konkursisõel tiheneb, sest kes enam Totot ja Chicagot uncool'iks peab (küllap umbes pooleteise aasta pärast hakatakse jälle pidama): "Drunki" puhul jätab harva mõni arvustaja maailmas mainimata Kenny Logginsit ja Michael McDonaldit ja see on uus tase.

Jah, neid lapsepõlve tüütumaid, aga ometi kuhugi vereringesse nostalgiapauku ootama jäänud harmooniaid ja hõllandusi minusugused parimas eas pässid "Drunk'ilt" leiavad, ometi ma ei tea eriti palju viiekümbiseid, kes Thundercati kuulaksid. Mida noored siit leiavad? Kes Thundercati tegelikult kuulavad ja kel see üskseos puudub?

Ma arvan, et osavat pillimängu ja kompositsiooni - aga see oleks tühitähi. Vaim loeb. Thundercat põimib loojangupopi tundega tehtud tervikuks, mis kõlab tegelikult rohkem post kui retro.

Valner Valme

7. Miljardid "Kunagi läänes" (Universal)

Kui varem laenasid ja korjasid nad mõtteid nn loogilistest kohtadest, siis "Kunagi läänes" virutab vahel ikka täiesti ootamatust, pimedast nurgatagusest. No näiteks, "Mugavustsoonis" on Eesti oma seksi-RnB, mille ekstaatilisus ja hurm ei tulene mitte taustast, vaid lausa erootiliselt kiunuvast vokaalist. Ükskõik mida muud, aga seda poleks küll Martenist oodanud, kuid ootamatus Eesti popmuusikas on omaette väärtus, mida ei kohta just tihti.

Eks neid knihvte ja pöörasusi on veel. Kui plaat rullub lahti pompoosse ja naksaka staadionipopiga ("Olendid"), siis vaid mõni lugu hiljem on kõik jälle pahupidi pööratud, basskitarrid keeratakse põhja ja segatakse kokku kompott, kus kohtuvad Red Hot Chili Peppers ja nõukogude proge ("Pseudoprobleem"). Sellised piruetid oleksid kohatud, kui seal taga ei oleks head laulukirjutust ja enesekindlust - Miljardid teavad õnneks väga hästi, mida teevad, ega kahtle selles hetkeksi.

Kaspar Viilup

6. Kelela "Take Me Apart" (Warp)

Kui esimeste Kelela lugude alge pärines trap'ist, siis Warpi all kasvas tema profiil huvitavamaks ja mitmekülgsemaks.

"Take Me Apart" ei ole lihtne plaat, kuhu sisse minna. Intelligentne popuniversum, mille ta ehitab, on täpne ja kaalutletud, iga pala asetub täpselt omale kohale. 90ndate RnB kohtub moodsa elektroonikaga, ja Kelela vokaal eksleb kusagil selle udu keskel. Kindlasti ka üks aasta parima produktsiooniga albumeid.

Kaspar Viilup

Head kuulamist!

5. Vince Staples "Big Fish Theory" (Def Jam)

On ööloomi ja on päevaloomi; samuti sobivad mõned paremini kokku helgusega, mõned süngusega. Vince Staples platseerub neist kahest selgelt teise rühma: kulm-kortsus-lakoonilisus, elu pahupoole glamuuritu ning proosaline kajastamine ja kurjakuulutavalt kumisevad ja mürisevad bassikäigud on eos osa ta käekirjast olnud, nii et Bernt Notke "Surmatants" silme ette kerkib. Nõnda ka Staplesi teisel albumil.

Asko Astmäe

Kuulake!

4. Ariel Pink "Dedicated To Bobby Jameson" (Mexican Summer)

Igatahes. Lugusid kirjutada Ariel Rosenberg oskab. Vastupidi eelkirjutatule ajab „Dedicated To Bobby Jamesoni” enesekindlusekarikas üle ääregi. Mees teab, et tema rifid lõikavad endiselt vahedalt ja vokaal kannab, nii ei karda ta puistata siia-sinna klišeesid, mida algajamad muusikud punastamata üksi stuudioski ette võtta ei julgeks. Näiteks The Bugglesi „Video Killed The Radio Stari” meloodia loos „Time To Live” või The Doorsi „Light My Fire” käik „Bubblegum Dreamsi” lõpus või hoopis avalik vihje Arieli lemmikbändile singliloos „Feels Like Heaven”. Eepilisest plaadiavangust, mis korrutab „Time To Meet Your God” ei hakka üldse rääkimagi. Sümpaatne, kui on muusikuid, kes ei üritagi vastu vaielda, et kõik on juba tehtud ja keeravad selle fakti hoopis enda kasuks.

"Dedicated To Bobby Jameson" on kuulaja jaoks üks mugavamaid Ariel Pinki plaate.

Erki Pruul

Kuulake jah.

3. Sampha "Process" (Young Turks)

Briti laulja, lookirjutaja ja produtsent Sampha kerkis esile projekti SBTRKT kaudu, mille samanimelise debüütplaadi lugudest ta pea pooltel kaasa lõi. Järgnevail aastail on ta profiil teistegi koostööde kaudu kerkinud: Drake’i, Solange’i, Frank Oceani ja Kanye Westi albumitel. Kuigi ta on ka enne ise muusikat väljastanud – 2 EP’d -, oli aeg rohkem kui küps ka täiesti enda album välja anda. Arvestades, et senise põhjal on Sampha isikupära temaga neil projektidel kaasas käinud ja sinna spetsiifilise jälje jätnud, ei üllata, et "Process" samuti kindla käekirjaga – pea täielikult tema enda kirjutatud ja produtseeritud – autoriplaat on.

Vokaalselt meenutas Sampha kunagi esmakuulamisel James Blake’i, aga tolle melanhoolse apaatia asemel mõjub Sampha alati ärevama või intensiivsemana isegi haavatavust väljendades.

Asko Astmäe

2. The xx "I See You" (Young Turks)

The xx mõjutused on nii universaalsed, et kohati ei pane neid enam isegi tähele.

Sealjuures on The xx muusika võimatu ilma nende endita. Romy Madley Croft, Oliver Sim ja Jamie Smith on kõigis lugudes tugevalt esil ning küsimus pole mitte ainult muusikas ega vokaalis, vaid pigem äärmuslikus introvertsuses. Pealiskaudsel vaatamisel näib see muusika kui harjumuspärane poeesia purunenud armastusest, kuid The xx keerab selle lausa nartsissistlikuks. Igatsus ja südamevalu panevad esitama küsimusi, millele nad ei ootagi vastuseid. Romy ja Oliveri duetid ei ole dialoog kahe inimese vahel, vaid võitlus eneses, oma hinges.

The xx muusika lähtepunktiks on enese leidmine. Olgu see siis noorusest tingitud kogenematus, seksuaalne pinge või introvertse muusiku paradoks.

Kaspar Viilup

Ja kuulakegi siis nüüd ehk üle.

1. Kendrick Lamar "DAMN." (Top Dawg)

Isegi ajastul, kui Future, Migos, Lil Yachty ja Young Thug rokivad edetabelites ja lükkavad hip-hopi piire aina perverssemas suunas, on Kendrick Lamar kuningas. Tema värske album "DAMN." on lõdva randmega tehtud, seal ei ole pinget ja raskust, Lamar ei ürita midagi tõestada, sest ega tal polegi tarvis. Erinevalt eelmisest kauamängivast "To Pimp a Butterfly", kus olid suured jazzinstrumentatsioonid ja täpsed seaded, kuuleb uuel plaadil nõtket musta popmuusikat, mis ei sea end kuidagi hip-hopi raamistikku, olles seeläbi vabam kui kunagi varem. Lamar lihtsalt tuleb ja teeb, huvitav, kaua ta jaksab? Ja kurat, isegi U2 kõlab siin plaadil üle paarikümne aasta hästi.

Kaspar Viilup

Kuulake siit.