Autahvel. Aasta albumid 2019, kohad 50.-1. ({{contentCtrl.commentsTotal}})

{{1575903660000 | amCalendar}}
Autor/allikas: Flow Festival

ERRi kultuuriportaal valis seitsmendat korda aasta parimaid plaate. Esikoha pälvis digitaalse langenud inglina kõlav "Magdalene" kaasaja maailma ühelt ekstravagantseimalt popstaarilt FKA Twigsilt. Teine on mornide, ent pühalike ballaadide meister Nick Cave oma Bad Seedsiga ning kolmas on üllatus: 66aastaselt oma esimese sooloalbumi teinud endine Sonic Youthi bassist Kim Gordon. Eesti esimene on samuti üllatus: filosoofilis-dadaistlik-huligaanne Kreatiivmootor plaadiga "Mentalbau".

Aasta plaaditabel sündis 34-liikmelise žürii liikmete isiklike edetabelite (tipp-20) kokkuvõttena.

Žanrilisi või geograafilisi piiranguid albumitele ei seatud, samuti võis valida EP-sid.

Pühapäeval, 15. detsembril kell 16 on Raadio 2-s Kristo Rajasaare "Elu edetabelite" saate eriväljaanne "Kultuuriportaali aasta plaadid", mis igas detsembris pühendub kahetunnise saatena kultuur.err.ee plaadiaasta kokkuvõttele.

Pingerea avaldamisel on kasutatud lõike kultuur.err.ee ilmunud arvustustest, soovitustest ja uudistest või kirjutatud uued tutvustused/ miniarvustused. Lisatud on kuulamiseks albumid ise.

Parimat albumit valisid: Asko Astmäe, Siim Boikov, Margus Haav, Edmund Hõbe, Madis Järvekülg, Tõnu Karjatse, Erni Kask, Kärt Kelder, Siim Kera, Kaido Kirikmäe, Tiit Kusnets, Maian Kärmas, Andrei Liimets, Oliver Lomp, Merit Maarits, Tauno Maarpuu, Tanel Matsalu, Jon Mikiver, Ivar Murd, Triin Niinemets, Maarja Merivoo-Parro, Andres Noormets, Meelis Ojasild, Mari Peegel, Erki Pruul, Kristo Rajasaare, Koit Raudsepp, Mihkel Robam, Indrek Spungin, Tiia Teder, Erkki Tero, Tauno Vahter, Valner Valme, Kaspar Viilup.

 

50. Iggy Pop - "Free" (Caroline)

Kui Iggy Pop peaaegu lehvitas oma publikule eelmise albumiga "Post Pop Depression", siis ilmselt jäi tal kripeldamata, et viimaseks monumendiks jääb üsna sirge rockiplaat. Järjekordne erruminek on meditatiivne ja sugestiivne. Ta pole kunagi mingi ühe kitsa suuna mees olnud, nii on ka vabal plaadil jazzi, elektroonikat ning ainult talle omast mana.

49. Diversicolor - "Diversicolor" (ise välja antud)

Diversicolor on 2018. aasta alguses loodud trio Tallinnast. Ansambli loojateks on Valter Nõmm (vokaal, kitarr) ja Andreas Johandi (basskitarr), trummide taga tegutseb Siim Kuusemäe, kes on tuntud ka nime all Tont. "Ansamblinime tähendus on ladina keeles "mitmekesine, kirev värv" ja ansamblis on kolm liiget - sama palju on ka subtraktiivse värvisüsteemi teooria järgi põhivärve," selgitas trummar ansambli nimevalikut.  

48. Leonard Cohen - "Thanks For The Dance" (Legacy)

Osalt kolm aastat tagasi surnud Leonard Coheni viimaseks jäänud albumi "You Want It Darker" (2016) jäägid, aga see ei ole prügimaterjal, vaid Leonardi poja Adami nägemus isa lõpetamata jäänud paladest, neile lihvi juurde andmas näiteks Beck, The Nationali Bryce Dessner ja Feist.

47. Kadri Voorand - "In Duo With Mihkel Mälgand" (Avarus) 

Kadri Voorandi ja Mihkel Mälgandi koostöö on tunnistus kahe muusiku suurepärasest enesetunnetusest, mis kõlab hiljutisel kauamängival mängleva kerguse ja energiaga. Plaat koosneb lugudest, mis on pigem popiliku ülesehitusega, kuid Voorandi ja Mälgandi stiilideülene interpretatsioon on siiski neile omaselt jazzilik, jättes nii ruumi ettearvamatutele lahendustele. Tegemist on hoogsa kuulamisega, milles on tundelisust ja õhulisust ning kus erinevate instrumentide (kalimba, viiul, tšello) kooskõlad loovad kihistusi, mis annavad kokku kireva helipaleti. Vootele Ruusmaa, Müürileht

46. Big Thief - "Two Hands" (4AD)

N-ö elavalt linti mängitud järg albumile "U.F.O.F.", "Two Hands" on salvestamistehnikale omaselt rabedam, elavam ning kahtluseta mahlasem. Ohjeldamatult impulsiivset kitarri on pea kõik kohad täis. Andrianne laulab ligikaudu sama kriipivalt ning sügaval naha all torkivalt kui Conor Oberst enda bändi Bright Eyes parimatel päevadel umbes 15 aastat varem. Koit Raudsepp

45. Reket - "Kulutuli" (ise välja antud)

Reket vajutab uuel plaadil ikka nende samade tugevustega, mis tal alati olnud on. Ühelt poolt on tal olnud alati tugevad juured vanakoolis ("Hetked"), aga samas on ta pilk siiski kogu aeg suunatud ka tulevikku ("Aegluubis"). Kohati tundub isegi, et Reketi kohta räppar öelda tundub liigne lihtsustus, sest tema spoken-word jutuvada ei harmoneeru taustal käiva muusikaga. Tekib mingi kakofoonne sümbioos, kus rütm ei teki mitte muusika ja lüürika koo smõjust, vaid näiline vastuolu loob sideme sinna, kus seda olla ei tohikski. Kõige selle kõrval on "Kulutuli" moodne popalbum just nii, nagu see olemas peab. Mitmekülgne ja särtsakas, kartmata katsetada midagi täiesti uut. Kaspar Viilup

44. The Raconteurs - "Help Us Stranger" (Third Man)

Nii nagu Johnny Depp kutsub praegusel ajal filmihuvilises vähe esile kunagist imetlustunnet, pole muusikakuulaja jaoks enam eriti cool ka kümmekond aastat tagasi veel igilahedana tundunud Jack White. Pärast segaseid tundeid tekitanud sooloalbumit "Boarding House Reach" 2018. aastal pigistab White The Raconteursiga ikka sama vana sidrunit külmkapi põhjast, millest enam midagi mahlakat hästi sündida ei taha. "Help Me Stranger" loob paar pretensioonitut hea enesetunde momenti, aga ennekõike tirib tüütult läbi porise ja kohati kenitleva bluusroki, mis pole White'i leidlikust pillikäest olenemata oodatud rebuuti saanud. Merit Maarits

43. Slipknot - "We Are Not Your Kind" (Roadrunner)

Aga nad said hakkama. Nu-metal'i arhitektid on suutnud luua võimsa teose; melanhoolse, eepilise, filmiliku reisi detsibellide, hõimurütmide, puurivate riffide ja röökivate riimide ainulaadsesse maailma. 14 hullu lugu pole küll võrdselt tipptasemel, kuid enamik on bändi kuldaja väärilised ja osa ("Unsainted", Nero Forte", Birth of the Cruel") lausa rabavalt veatud. Inimlik ja ebardlik ühtaegu, nukker ja raju paralleelselt, on Iowa osariigi kuulsaim kollektiiv taas kõige tulisem nimi raskema rocki tööstuses ja motiveerib ka edaspidi sellist põlvkondadeülest segmenti, kes on õnnelikud siis, kui sajab. Koit Raudsepp 

42. Freddie Gibbs & Madlib - "Bandana" (RCA)

Hiphopi üks olulisemaid produtsente Madlib ja mitteolulisemaid räppareid Freddie Gibbs jätkavad koostööd intensiivse ja konkreetse albumiga, mis on vanakooli vaimus ja eriliste üllatusteta, aga mehed klapivad nii hästi, et nende sünenergia sütitab vastuvaidlematult. 

41. Flying Lotus - "Flamagra" (Warp)

FlyLo'd on muusikaliselt enim mõjutanud must muusika nagu soul, jazz, funk, hiphop aga ka igasugune veider elektroonika nagu Aphex Twin ja Boards Of Canada. Sellest meloinnust on tekkinud unikaalne äratuntav käekiri, millel on küljes glitch'ilik psühhedeelne tunnetus. Uus album on mahult monumentaalne. Kuulajate päralt on seekord tervelt 27 lugu 67 minuti jooksul. Temaatiliselt on heliteos pühendatud tule ja leegi lummusele - "Fire Is Coming"! Kaanepilt on viide Michael Jacksoni albumile "Dangerous". Praegusel ajal tundub see olevat märgilise tähtsusega avaldus. Tanel Matsalu 

40. King Midas Sound - "Solitude" (Cosmo Rhytmatic)

Muusikalises plaanis on "Solitude" üliminimalistlik - tihedad bassivoolud pulseerivad taustal ja hoiavad kuulajat pidevas fookuses, värvi annavad vaid vaevumärgatavad meloodilised kajad ja kuminad. Vahele satuvad ka üksikud instrumentaalsed lood, mis annavad plaadile õhku ja lasevad loodud jäledal õhustikul kuulajas veel tugevamalt settida, kuid põhirõhk on siiski just vokaalil. Robinson laulab - või oleks õigem öelda lausub? - stoilise monotoonsusega, meenutades möödunud suhet ja põhjuseid, miks kõik halvasti läks. Kaspar Viilup 

39. Billie Eilish - "When We All Fall Asleep, Where Do We Go?" (Interscope)

Minimalism on popis tagasi. 17aastane Billie koos kolm-neli aastat vanema venna Finneasega on teinud 2019. aasta alguse ägedaima debüütalbumi globaalses popmuusikas. Varem Los Angelses kohaliku staatusega bändi teinud ja veidi edukamalt kino- ja seriaalinäitlejana tegutsenud vennas on Eilishi ideedele, tekstidele ja vokaalile produtseerinud enam kui tosin hüpnootilist lugu. Billie meetod on jutustav-räppiv ja rüütatud rikkaliku nukrameelsusega. Kord minavormis, kuid vahel dialoogina esitatavad jutustused on rikastatud üllatavalt teravate bassikäikudega, mis ilmuvad alati ootamatult. Koit Raudsepp 

38. Kanye West - "Jesus Is King" (GOOD Music)

 

Olgu see lunastuse läbi pääsemine, aga Kanye pole kunagi kõlanud rahulikumana, isegi kui ajuti näib, et emotsionaalsed pursked on vaka all hoitud mõningaste raskustega. Sellest olenemata leiab momente, kus räppar kanaliseerib tugevalt ka Yeezuse-aegset (2013) agressiivsust. Samas silub "God Is" igasugused ärritajad juba esimeselt noodilt ära ja sisendab ka usukaugesse klišeelist vajadust aktsepteerida maailma kõigi selle vigade ja värdjatega. Merit Maarits 

37. Special Request - "Offworld" (Houndstooth)

 

Laia-välja-elektroonik Paul Woolford avaldas oma Special Requesti aliase alt tänavu kolm albumit, neist esimene, "VORTEX" sisaldab eksperimentaalelektroonikat, teine, "Bedroom Tapes", nagu nimest aimata, seismajäänud magamistoakatseid, kolmas paneb aga tema aastale krooni ja on üldse üks tänavusi säravamaid elektroonikaalbumeid, ja mitte ainult hõbedaste plaadikaante poolest. "Offworld" on kõige popim plaat, mis Woolford oma rikkaliku karjääri jooksul loonud, ning see on tulevikupop vaatamata ohtratele viidetele 80ndatesse ja lähemale, sest siinsete lugude uhke ambitsioon, täpne produktsioon ning maksimalistlik minimalism on pehmekõlalise peatee-tantsupopi kõrval võibolla ikka veel liiga kategoorilised. Valner Valme

36. Sharon Van Etten - "Remind Me Tomorrow" (Jagjaguwar)

Põhiline muutus on see, et folkrocki- ja "naine ja tema kitarr"-tüüpi artistist on nüüd saanud süntrokkar või mõne loo puhul pigem isegi süntpoppar. Kui varasemate Sharon Van Etteni plaatide puhul tundus tihti, et jõudu või volüümi on puudu, siis uue heli tõttu tekkib mitmeid sarnasusi Lana Del Reyga, mingi iseloomulik harmooniakeskne rauge melanhoolia ja nostalgia, eriti lugudes "Comeback Kid" ja "Seventeen", mis on plaadi lihvituimad laulud. Tundub et Sharon Van Etten on end leidnud, vähemalt rohkem kui enne. Tauno Vahter 

35. Danny Brown - "uknowhatimsayin¿:" (Warp)

"See on minu versioon püstijalakomöödia albumist," selgitas Brown. "Enamik praegustest lähedastest sõpradest pole räpparid – nad on koomikud ja näitlejad. Nii et tahtsin luua midagi, kus segunevad huumor ja muusika. Midagi, mis on naljakas, aga mitte paroodia." Uue albumi tegevprodutsent on Q-Tip, kelle kohta märkis Brown, et seal eksimisruumi ei olnud. "Q-Tip tahtis, et ma naaseksin tagasi loo "Greatest Rapper Ever" aega. Ma pidin peaaegu et uuesti räppima õppima – midagi egosurma sarnast. Ta andis mulle muusika suhtes täiesti uue perspektiivi. Siit on võimatu enam vanade viiside juurde naasta." 

34. Weyes Blood - "Titanic Rising" (Sub Pop)

Neljas album "Titanic Rising" on varasemast elektroonilisem ja eksperimenteerivam. "Movies", "Andromeda" ja instrumentaalne nimilugu on psühhedeelsete ja ambiendist laenatud unenäoliste mõjudega. Kui aga kuulda tausta teadmata lugusid "A Lot´s Gonna Change" või "Everyday", võiks arvata, et tegu on hoopis 1970ndatest pärit paladega, mida võiks vabalt esitada Joan Baez, Karen Carpenter või kaasajast näiteks Rumer. Just see pisut jabur kombinatsioon peaaegu estraadilikust vanamoelisusest (Sekkub kaadritagune hääl: Erinevalt nii mõnestki oma kaasaegsest levilauljast on Natalie Meringi lauludes ka kaunist harmooniat ja meloodiat.) ja psühhedeelsest popist teeb plaadi veidralt huvitavaks. Tauno Vahter 

33. Prince - "Originals" (NPG)

"Originals" on teine postuumselt avaldatud album, ning sellele on plaadifirma kureerinud 15 algversiooni hittidest, mida Prince lahkelt teistele artistidele loovutas. Muusika on salvestatud 1981-1991 ehk tema viljakaimal perioodil. Ametlikult on need lood kõik varem ilmumata, aga ometi on enamik neist mingite variantidena bootleg-plaatidel ilmunud ja fännide seas käest kätte vahetatud. Üldiselt tegi Prince kõik ametlikult avaldamata lugude ringlemise takistamseks. Põnevaim on uue plaadi puhul võrrelda just seda, kuidas originaalid erinevad teiste artistide esitatud lõplikest versioonidest. Tanel Matsalu 

32. Misha Panfilov - "Heli Maagia" (Eee Zee)

 

Kosmiline raamatukogumuusika Eestist, pehmed sündihelid inspireerituna klassikalisest minimalismist ja mineviku elektroonilisest filmimuusikast. Ahto Külvet, Psühhoteek

31. Rammstein - "Rammstein" (Capitol)

Rammstein on naasnud klassikaliste saundidega, aga pakub lisaks tähelepanuväärses koguses värsket vaadet nii sisus kui vormis. Trummid ja kaksik-kitarrid loovad ka seekord pealoopimistunde, bass tuksub rasket gruuvi samuti nagu muiste. Üllatab klahvpillimängija Flake, bändi alahinnatuim liige. Siin plaadil teeb raamatu "Klahvkamees" autor elu mängu, parimad lood "Weit Weg", "Ausländer" ja "Radio" on eeskätt süntesaatoripõhised. Aga me peame rääkima ka lauljast, karismaatilisest Lindemannist, kes on väes ja vaimus ennast ületades tõstnud kordumatult kurioosse brändi, haige huumoriga sotsiopoliitilised tekstid, uuele konkurentsitule tasemele. Koit Raudsepp 

30. Big Thief - "U.F.O.F." (4AD)

Põnevat Ameerika bändi Big Thief juhib suhteliselt ebatavalise elulooga Adrianne Lenker. Kasvanud religioosses sektis ja omandanud koolihariduse eraviisiliselt, kirjutas Indianapolise neiu esimese laulu 8-aastaselt ja tegi esimese sooloplaadi 13-aastaselt. Vaevu täisealisena läks ta New Yorki õnne otsima ja kohtas seal noormeest Bucki, kellega loodigi Big Thief. Praegu 26-aastasena on Andrianne põnevaim nimi Ameerika modernses indie-muusikas. Tema juhtimisel on tänavu juba ilmunud kaks plaati – "U.F.O.F." tuli kevadel ja oli lihvitum, sulnim, unelevam, kuid mitte tööstuslik juust. Koit Raudsepp 

29. Seltskond Pargis - "6 Pala Öisest Pealinnast" (Onesensemusic ja Ö stuudio)

Vaikne kena soulhop Eestist. Seltskond Pargis on peamiselt produtsent Luurel Varas ja ansamblist Ouu tuntud Hyrr Innokent Vainola. "6 pala" ei kõla ei liigu moevooludes, vaid pigem omasoodu: bändikõlaga rütmipark ripub südaöiste sündipartiide küljes, õrn, unistav vokaal ujub sügavate basside vahus, see on ühtaegu uimastav ja vitaalne helipilt. Võibolla The Internet kargab pähe, kindlasti ka Brainfeederi soulimad hetked (Salami Rose Joe Louis), aga tegelikult on selle heli nimi Tallinn. Jalutage pimedas Põhja-Tallinnas ja jõuategi sellisesse kujuteldavasse pisikesse parki, kust tramm suhiseb vaikselt läbi ja puude otsas on hõõguvad kassid. Valner Valme 

28. The National - "I Am Easy To Find" (4AD)

Oodatult mastaapne plaat on kahtluseta selle suve parim alternatiivrock. Berningeri ja tema abikaasa Carin Besseri (kes muide ametilt filmiprodutsent) tekstid ning Aaron Dessneri muusika salvestati Berliinis, Pariisis, Dublinis, Austinis, New Yorgis ja grupi kodulinnas Cincinattis. 16 lugu – kogupikkusega 63 minutit –annavad eepilise elamuse, millele aitavad kaasa mitmed lahedad külalissolistid, eeskätt Sharon Van Etten ja David Bowie saatebändist tuttav Gail Ann Dorsey. Koit Raudsepp 

27. Bella Boo - "Once Upon A Passion" (Studio Barnhus)

Deep house'i skaalal asub Bella Boo kuskil Moodymanni kandis. Heliteost läbiv saund tundub olevat vaikselt miksitud, austades heli dünaamikaulatuse printsiipe, seetõttu ei kõla siin miski agressiivselt valjult ega ka lo-fi-tantsumuusikale omaselt puruks lastuna. Kokku tervelt 42 minutit kõrvadele pai tegevat ja rahulikult tiksuvat kaasaegset elektroonilist muusikat. Seksikal kaanepildil, kus Bella Boo valib DJ-keika jaoks vinüüle, on näha Ornette Colemani "The Shape Of Jazz To Come" (1959) plaati. House'il ja jazzil leidub palju ühisjooni - mõnigi pala käesolevalt albumilt tõestab seda. Tanel Matsalu 

26. Solange - "When I Get Home" (Columbia)

Solange'i neljandal albumil löövad teiste seas kaasa Panda Bear, Earl Sweatshirt, Tyler the Creator, Gucci Mane, Playboi Carti, Sampha, Pharrell jpt. Album "When I Get Home" ilmus ilma valjema etteteatamiseta, kuigi Solange'i uuest materjalist räägiti juba möödunud aasta sügisel. Album kulgeb vabalt ja mahlakalt musta popi radadel, kaldudes palati enam kosmilisse jazzi, RnB-sse, vabavoolusouli ning rappudes õrnalt ka hiphop- ja funk-võnkeis, puudutades teemasid visandlikult, aga luues kokku tõhusa terviku.  

25. These New Puritans - "Inside The Rose" (Infectious)

Õhustik on keskne element ja selle tekitamine ka levinuim kompositsiooniline kehtestamismeetod: "Infinity Vibraphonesi" vibrafonimotiiv, nimiloo voogavad keelpillid ja "Beyond Black Sunsi" vokaalikaja ja bassine kick dikteerivad kohe meeleolu ja lükkavad käima subtiilselt muutliku teose, kuhu reeglina natuke hiljem ka laulusõnad ilmuvad ja tausta suubuvad. Sõnakasutus peegeldab helikeelt ja on pigem impressionistlik, mõõdetud. See album ei pajata, vaid astub platsi, muudab taeva tumedaks, puhub õhku suitsuringi ja annab võimaluse tekkinud pilti soovi korral tõlgendada. Asko Astmäe 

24. Rita Ray - "Old Love Will Rust" (Funk Embassy)

Läbivalt omaloominguline plaat on kõike muud kui põhjamaiselt vaoshoitud. Mahlased "torud", ajastutruud Fender Rhodes'i käigud, stiilselt ladna hoiakuga kokku loksuvad trumm ja bass ning selle kroon pealtnäha hapra noore naise jõuline vokaal. Saab diskot ja kaeblikku melanhooliat ning kõike, mis sinna vahele mahub. On armuvalu, unistusi, suhte tõuse ja mõõnasid ning lõpuks ka tõdemus, mis on vastupidine albumi pealkirjale, et vana arm ei roosteta. Maian Kärmas 

23. Sip€lga 14 - "Traplaif" (Legendaarne)

Plaadifirma Legendaarne alt ilmunud "Traplaif" kaugeneb vähemalt esmapilgul Soundcloudi-räpist. Ei kõla hullu andmist nagu Sip€lga 14 esimestes lugudes ("ma laadisin lolli peaga enda nuded netti üles") ning kõik nurgad on justkui maha lihvitud, aga mingi alateadlik essents on ikka alles. Mõminaräpp ei peagi kasutama tasuta biite ja salvestama muusika 5-eurose Maxima mikrofoniga – võlu peitub hoopis kusagil mujal. Kõlapildilt mõjub plaat hoopis mõttelise järjena Genka ja Põhjamaade Hirmu projekti 12EEK Monkey kosmilis-idamaisele rännakule "Xibalba Spa". Sügavatest bassiandmistest jõuab Sip€lga 14 plaadi lõpuks isegi punkparoodiani, tõestades, et mõminaräpis on kõik lubatud. Kaspar Viilup

22. Carla Dal Forno - "Look Up Sharp" (Kallista)

Plaadil on pooleks instrumentaallood ja vokaalnumbrid, kokku tekib aasta üks ladusamalt struktureeritud albumeid ühtlase ja tugeva narratiiviga. Carla laul on kõvasti arenenud, hääl muutunud palju selgemaks ja valjemaks. Muusika ise on minimaalne, ega siin mingeid keerukaid meloodiate arranžeeringuid ei esine. Saundidel lastakse pikalt ruumis ringi kajada - see ehitab üles tiheda helimüüri, aga see on piisavalt õhuline ja mitte nagu My Bloody Valentine'i "Lovelessi" moodi tellissein. Lauludes nagu "No Trace", "So Much Better" ja "Took A Long Time" on ühiseks jooneks jämeda kõlaga postpungilik basskitarr. Tanel Matsalu 

21. Tyler, The Creator - "Igor" (Columbia)

Alati pigem räpimaailma perifeeriaaladel tegutsenud Tyler, the Creator ladus oma kuuendal albumil "IGOR" välja mitte ainult mõned oma karjäärikõvera kõige julgemad ideed, aga ka oma südame. Sest kogu enesekindla ja tummise produktsiooni, mugavustsooni lõhkuvate looarenduste ning grime'ilikult agressiivse tumeduse jookseb ennekõike albumist punase niidina läbi ikka kibemagusasse poppi uputatud valu vastamata armastuse pärast. Merit Maarits 

20. Fontaines D.C. - "Dogrel" (Partisan)

Puhtatõuline rockmuusika on viimastel aastatel olnud hädas värske nurga leidmisel, millega lõigata läbi peavoolu tihke räpimass, ja kui päris noorte puhul võiks abi olla ühiskondlikult sõnakast Briti grupist The 1975, siis natuke vanematele näitas tänavu debüütalbumiga sisu Fontaines D.C. Ansambel, kes kanaliseerib 70. aastate teisel poolel pead tõstnud post-pungi ansamblitele The Fall ja Wire analoogset energiat, seda tõhusalt, ilma näiva vaeva ning liigsete emotsioonideta. Merit Maarits

19. Thom Yorke - "Anima" (XL)

"Anima" pole rockmuusika, aga läbi pärispillide kohatise esinemise säilib side postrockiga. Nimetagem siis hüpnootilisi kitarriorkestreeringuid "I Am A Very Rude Person" lõpuosas, Joey Waronkeri trummikulmineerimist loos "The Axe" või basskitarri ja bändikaaslase Phil Selway kiirendatud trummimängust tuletatud nõtket faktuuri loos "Impossible Knots". Mõtliku kitarriintro ja tempoka sämplimise kombinatsioon lõpuloos "Runwayaway" saavutab parima osa mõlemast maailmast, näidates kui kodus on Thom Yorke nii rockartisti kui elektroonilise esitajana. Edmund Hõbe 

18. Vampire Weekend - "Father Of The Bride" (Columbia)

See on kummaline leidliku lihtsuse, laisa rafineerituse, samas sihiteadliku tööeetika kokteil. Eklektiline tervik, kus just ideede täpne paigutus nõelub kuulaja enda külge. Vampire Weekend vangerdab kuskil šiki boheemluse udusel väljal. Ometi tundub see olevat täiesti teadlik sihtgrupi tabamine. Mingist otsast oleks kuulaja nagu sattunud indipopi 90ndate kuldaega, kus meloodial oli veel lauludesse asja. Siis aga visatakse vürtsiks sekka ootamatuid tehisbiite, kasutatakse vocalizer'it, luubitakse vokaale ja muid helisid. Kuidas plaat sellest kõigest laiali ei lagune, mina ei tea. Ja alati tabatakse ära hetk, mil enam mingi pöörase võttega kaugemale ei maksa minna. Maian Kärmas 

17. Moon Duo - "Stars Are The Light" (Sacred Bones)

Moon Duo on endiselt psühhedeelse kõlaga bänd, lihtsalt nende psühhedeelia ei viita enam ainult rocktraditsioonile, vaid ka 1980ndate lõpu ja 1990ndate alguse briti reivikultuurile. Need kaks suunda kohtuvad kõige kindlamalt palas "Lost Heads", kus happeliselt nihestatud sündiosa sekundeerib plaadil enim esil olevatele kitarridele. Või hoopiski rajal "Eye 2 Eye", kus Spacemen 3 stiilis droonimine on paaritatud Madchesteri süntidega. "Stars Are The Light" esindab rock-ansambli suunamuutust elektroonilisemaks ja tantsulisemaks õnnestunumast poolest. Edmund Hõbe 

16. Moodymann - "Sinner" (KDJ)

Kuigi Moodymanni saund on mitmekesine, on ta siiski eelkõige house. Aga mitte see tavaline kraam, mida Youtube'i deep house-kanalid mängivad, kus video taustal poolpaljad bikiinibeibed poseerimas. Moodymann on house'i muutnud endanäoliseks, selles kajab läbi keskkond, kus ta iga päev viibib. Detroiti linna ajalugu ja kultuur on talle tähtsad. Muusikaliselt on teda enim mõjutanud jazz, funk, soul, RnB, techno, disko ja eksperimentaalne elektroonika. Tema sulest tulnud helipilt on antikommertslik ja vastandub globaalses muusikaäris toimuvale. Moodymann ei allu kellelegi ning teeb seda, mida ise tahab. Selle tõestuseks on argument, et ta jättis enda valmispressitud 2018. aasta pealkirjata albumi avaldamata ning fännide agooniaks jagab seda ainult üksikutele valitud õnneseentele. 

15. Liis Ring - "Woolgathering" (Õunaviks)

Liis Ring teeb laias laastus folktroonikat, aga see on kulunud mõiste ja ütleb vähe tema õhulise, isikupärase käekirja kohta, mis on "Woolgatheringile" kokku pununud pigem hüpnootilise õhtujutu. Kaunis hõllanduslik produktsioon, unistuslikud meloodiad ja helisev laul toovad paratamatult meelde Julia Holteri, ka kummaliste lugude jutustamise kihk meenutab Liisi Milwaukee kolleegi. 2014. aastal ilmus Liisi esimene täispikk album "Fables Of A Faraway Land" sooloartistina cirkli nime all, uus plaat on pikk samm selgema saundi, aga salapärasema mõju poole. Valner Valme 

14. Anna Kaneelina - "Anna Kaneelina" (Erik Lindström Music)

 

Varem põhiliselt jazzvokalistina tegutsenud Anna Pärnoja on vaikselt alustanud laulja-laulukirjutaja sooloteed. Suvest talveni väldanud plaaditegu toimus kõvema kärata ja kui Anna abikaasa Erki jaanuaris ütles, et Annal on pisut enda muusikat, siis ei osanud midagi oodata. Seda rõõmsam see üllatus on, sest need kümme lugu on nii küpsed ja kvaliteetsed, aga eelkõige meie muusikaruumis värsked. Bänd on muidugi super – alates Peedu Kassist kuni Erkini välja. Bassi-trummi-kidra trippivale kõlale annab eepilise lisaväärtuse Joel Remmeli peen klahvisaund. Struktuurilt siiiski pigem selgepiirilised kompositsioonid on tumedad, melanhoolsed, samas rasked ja valjud. Õrna gootikat ning kohati tungivamatki kummituslikkust õhkub eriti Anna laulust, nii sõnades kui võrratult vaheldusrikkas häälekasutuses. Koit Raudsepp 

13. Jenny Hval - "The Practice Of Love" (Sacred Bones)

 

Kui maalikunsti kontekstis öeldakse, et sa pead suutma maalida kvaliteetseid maastikumaale, selleks, et hakata tegema abstraktsionismi, siis popmuusikas on see tihti vastupidi. Uued ja hullud saundid saabuvad peateepoppi sageli põranda alt ning mitmed avangardistid on pärast pöörasemaid katsetusi maandunud popmuusikasse: nii on see norra alternatiivpoppari Jenny Hvaliga, kes on loonud kontseptuaalseid ja kompromissituid albumeid, tegi nüüd aga 80ndate laadis süntpopialbumi. Omamoodi kontseptuaalne ja kompromissitu on muidugi seegi ja kõlab põnevamalt kui riiulilt "80ndate laadis uus süntpop" otsija arvata võiks.  

12. Jessica Pratt - "Quiet Signs" (Mexican Summer)

Olgugi et "Quiet Signs" tekitab paratamatult jõulisi paralleele 1960. aastate ja Woodstockiga, tahaks neist pigem kohe mööda vaadata. Oma vashtibunyanliku süütult nõidusliku vokaali ja kitarrimänguga, mis näib järgivat ülima optimaalsuse põhimõtet – nii palju kui vaja, nii vähe kui võimalik – ei vaja see kuulaja veenmiseks palju aega. Vajaliku aega aeglustava ravimtoimega mõtisklusmuusika. Kohene klassika. Merit Maarits 

11. The Comet Is Coming - "Trust In The Life Force Of The Deep Mystery" (Impulse)

"Trust In The Life Force Of The Deep Mystery" on nende teine album, järg Mercury auhinnale nomineeritud 2016. aasta plaadile "Channel The Spirits". Märkimist väärib, et kuigi improvisatsiooni poolest võib trio kõlada üsna avangardjazzilikult, mängivad nad üldiselt koos nagu elektrooniliselt tänavatark rocktrio, King Shabaka saksofoni prominentsus lihtsalt tähendab seda, et Danalogue ei kipu oma süntidega bändi kõlapilti domineerima. TCIC on seega tasakaalustatud trio, kus igal liikmel on instrumentaalselt võrdne roll ja kus piiratud arvuga pillide plahvatusliku mängu ja osava postproduktsiooni abil saavutatakse maksimum. Edmund Hõbe 

10. James Blake - "Assume Form" (Republic)

James Blake oli kümme aastat tagasi esimene, kes hakkas tegema dubstep-souli pisukese klaveri abiga. Tema esimesed EP-d "Air & Lack Thereof", "CMYK" ja "Klavierwerke" olid ajast ees ja neid ka ülistati, omanimelisel debüütalbumil need ka sisaldusid ja debüüt (2010) kostab siiani üsna eraldiseisvalt nii tema juurteks olnud UK bassi ja post-dubstep'i kontekstis kui üldse igasuguse konteksti väliselt. Hiljem, nagu see noorte annetega sageli juhtub, muututakse tavalisemaks ja viisakamaks ja kõigile vastuvõetavamaks. Korralik, jah, aga "Assume Form" on pagana ilus popplaat. Valner Valme

9. Lana Del Rey - "Norman Fucking Rockwell!" (Polydor)

Kuues sooloplaat melodramaatilise popi saadikult Lizzy Grantilt, keda maailm tunneb siiski rohkem Lana Del Rey nime all, on üllatavalt värske. Suurim erinevus eelmine albumiga ("Lust for Life", 2017) on saund. Kadunud on põmisevad trummid, mõnes loos puuduvad trummide rütmid üldse. Ka ei kuule poplauludele omaseid ja hittide saavutamiseks vajalikke konkse. Atmosfäär on vabam, kuid gaasisem ja trippivam. Pillidest palju akustilist kitarri ja klaverit. Täiesti uuudsena on lisandunud trap-biidid, mõistagi tempolt aeglased. Lana karjääri defineeriv magnet – kaeblik magus-hapu kontra-alt –, on aja jooksul emotsioone juurde saanud. 14 lugu kogupikkusega 67 minutit ei püüa kordagi luua illusiooni mitteõnnetust lõpust, aga suurejooneline maailmalõpu manamine pole tema teema. Lana Del Rey kultuuriliste viidetega düstoopia asub sisemises kosmoses. Koit Raudsepp 

8. Neuronphase - "LP" (Porridge Bullet)

Hämaratelt klubitagustelt tänavatelt ja nii kuulajat kui tantsijat ahnelt, aga nõtkelt oma vaos hoidvatelt house'i-radadelt on Anti Aaver ehk Neuronphase liikunud avaramatele elektroonilistele väljadele, kus silmused moodustavad sämplid ja funkkäigud ning rütmimusttrid on kirjumad kui kunagi. Happeliselt söövitav "White Ball Off", eufooriline "Lose It" ja ülejäänud seitse pala töötavad aga ühise eesmärgi nimel: teha tantsumuusikat, mida on huvitav ka kuulata, aga mitte võtta ennast ja teisi liiga tõsiselt. Valner Valme

Kuula näiteid.

7. Vaiko Eplik - "Sireleis" (Vaiguviiul)

Kuigi Eplik ei tee folki, on tema olemuses siiski midagi sarnast. Epliku maalähedus või eestilikkus on natuke teistsugune, see on spetsiifiline linnalikum hipsteretno, mistõttu pole teda üldrahvalikult võimalik lõpuni omaks võtta. Epliku maalähedus ei lõhna nagu sitt ja suitsuahi, vaid pigem nagu roosa mull ja rebitud veiselihaga taco'd mõnel festivalil nagu vanasti näiteks Schilling või nüüd Intsikurmu. Epliku albumid on pigem ühtlased, need pole üles ehitatud esilekerkivatele singlitele, kuid pole kahtlust, et kunagi igalt albumilt lugusid nokkides võiks kokku saada hitikogumiku. Tauno Vahter 

6. Floating Points - "Crush" (Ninja Tune)

Kuigi Shepherdi ulmelist analoogsündikõla kõlab endiselt tihti ka uuel albumil, on muusika reeglina agressiivsem ja hämaram "Elaeniaga" võrreldes. Nagu näiteks palas "Bias", mis algab öövastavate süntesaatoritoonidega ja juhatab sisse breikbiidi. Esineb ka IDM-mõjusid loos "Environments" ja plaati lõpetavas kaheosalises "Apoptose'is". Floating Points on tagasi tantsupõrandasõbralikul alal, aga "Crush" pole kaugeltki kunstiline tagasiminek. Senised kaks albumt demonstreerivad, et Floating Points on endale väljakutseid esitav kaasaegne eksperimentaalartist, kes suudab loomingulisust rakendada eri stiilides ja formaatides. Edmund Hõbe 

5. Kreatiivmootor - "Mentalbau" (ise välja antud)

"On see nüüd dark wave või dream pop või hoopis psühhedeelsete
retroelementidega dub? On see unes või ilmsi? On see nukker või
lootusrikas?" kirjeldab bänd ise enda värsket materjali. Kreatiivmootor alustas tegevust 2003. aastal kaheliikmelisena, aga esimese albumi "Irratsionaalne" (2007) ilmumise ajaks oli ansambli liikmeskond hakanud kasvama ning alates 2008. aastast on Kreatiivmootori maksimumkoosseisu kuulunud 8 liiget. Selle koosseisuga on valminud ka albumid "Kaleidoskoop" (2010) ning "Algne sülg esitab" (2016). Bändi kuuluvad Ingrid Aimla (löökpillid), Kaur Garšnek (süntesaatorid ja klahvpillid), Roomet Jakapi (vokaal), Maria Lepik (saksofon), Madis Paalo (trummid), Allan Plekksepp (basskitarr ja elektrooniliste instrumentide programmeerimine) ja Alvin Raat (elektrikitarr). 

4. Michael Kiwanuka - "Kiwanuka" (Polydor)

Vanemaidpidi Uganda juurtega londonlane on suutnud kolmandal sooloalbumil – ja taaskord superprodutsent Danger Mouse'I abiga – kokku segada sellise plahvatusliku laengu kaasaegset soul'i, millele pole vastu panna isegi ameeriklastest kolleegidel, endiselt maailma parimatel selles žanris. 13 kompositsiooni moodustavad terviku, kuid sobivad vabalt eraldi kuulata, mis on juhtunud ka kahe varem ilmunud hitiga "Hero" ja "You Ain't The Problem" näol. Kuigi tahtmise korral kuuleb paarist loost ka Pink Floydi (atmosfäärilised kitarriefektid), vaatab Kiwanuka pigem läände kui Euroopasse või Aafrikasse. Inspiratsioon tuleb USAst - Terry Callier, Curtis Mayfield, Stevie Wonder minevikust, pluss Danger Mouse sofistikeeritud kruuv tänapäevast. Koit Raudsepp 

3. Kim Gordon - "No Home Record" (Matador)

Olles pea 40 aastat alati koos teistega musitseerinud, on käesoleva plaadi puhul tehniliselt tegemist kogenud muusiku Kim Gordoni debüütsooloalbumiga, mis on päris üllatav. Tulla 66aastaselt välja sellise toore ja jõulise albumiga on julge samm, mis teeb paljudele noorematele artistidele silmad ette. Kim Gordonit on teenitult nimetatud rockimaailma Queen Of The Cool'iks. Mis on lahedaim asi, mida üks bassimängija oma instrumendiga teha võiks? Lajatada üks eriti vinge bassisoolo? Ei, see on tavaline ja etteaimatav. Kim Gordon jalutas ühel laivil üle enda bassi ja kräunutas seda jalgega. See on juba palju erilisem tegu, mida ei näe rockkontsertidel tihti. "No Home Record" on eksperimentaalse iseloomuga album, mis flirdib elektrooniliste helidega kindlasti rohkem kui Gordoni varasemad avangardsed kõrvalprojektid Body/Head, Ciccione Youth ja Free Kitten. Tanel Matsalu 

2. Nick Cave & The Bad Seeds – "Ghosteen" (Ghosteen)

Topeltplaadina välja antud "Ghosteen" ulatub üle tunni ja kümne minuti. Cave on maalinud siia lopsakaid ja avaraid helimaastike, mis meenutavad kooride, taustavokaalide ja metafüüsiliste teemadega ennekõike Leonard Cohenit. Cohen oli küll Cave'ist paarkümmend aastat vanem, kuid mõlemad mehed räägivad omal viisil jumalaga – jumala kui kõiksuse, teispoolsuse, mõistmisest kaugemale jäävaga. Küünitavad maisest kõrgemale, praegusest kaugemale, kuhugi ajatusse ja ruumitusse – maailma lõpus ootavasse kohvikusse, kus kunagi kohtume kõik. Külmetamisest sündiv kõrge kunst on klišeena tüütu, ent pagana pihta, kannatused ja rasked isiklikud katsumused on sundinud Cave'i avastama isegi tema pikka ja eklektilist karjääri arvestades muljetavaldavalt rikkalikke uusi olemise kihte ning ületama iseenda hirmkõrgeid loomingulisi latte. Tema muusika pole kunagi mõjunud nii isiklikult, relvitukstegevalt. "Ghosteen" ei jõua tingimata hingerahu, leppimise, tühjusest mõtte või kannatustele põhjuse leidmiseni, aga leevendab ja puhastab. Ja muudab oma veidral ning võimsal kombel maailma natuke paremaks paigaks. Andrei Liimets 

1. FKA Twigs - "Magdalene" (Young Turks)

FKA Twigs suudab ilma monotoonse ja pealetükkiva rütmitaustata luua võimsaid hüpnootlisi lugusid, mille saatel võib end kas unustuseni hulluks tantsida või tõusta mingitesse nimetamatutesse mentaalsetesse kõrgustesse muud maailma eirates. Vaheldused, katkestused, murrangud märgivad üksteisele kuhjunud helide kihte, millest see uus maailm koosneb, selles on tugev iseolemise või iseteadmise positsioon, kontseptsioon, kuidas alla neelata piin või kuidas see oma kasuks pöörata. "Magdalene" on albumina peaaegu täiuslik, või siis tuleks küsida, et milline siis veel peaks üks täiuslik album olema. Kõik lood on seotud nii sisult kui teostuselt, ometi on keeruline üht teisele eelistada või mõnda neist albumit esindava märgilise loona esile tuua. Täiusest annab tunnistust ka albumi endassetõmbav mõju, "Magdalene" kehtestab end piisavalt tõhusalt, et pärast selle kuulamist muud peale ei taha, rääkimata sellest, et kuulates igav ei hakka. Tõnu Karjatse 

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: