Arvustus. Ei ole siin curioosset midagi ({{contentCtrl.commentsTotal}})

Anna Kaneelina
Anna Kaneelina Autor/allikas: Gunnar Laak

Uuest kontserdisarjast Curioosum kirjutab ajakirjas Muusika (1/2020) Valner Valme.

Agenda panna muusikas kokku klassika ja mitteklassika mõjub tänapäeval sama ilmsena, nagu naised valimas või homod kirikus. Laial väljal tegutsev muusika on kuulajate kõrvu üha enam teretulnud, ja seda sümbioosi ja piiritust on juba aastakümneid väljendanud nii muusikas kui sõnades muusikud mõlemalt poolt rindejoont. Tulemuseks on see, et mingit rindejoont ei ole ning elektroonikamuusikud üle maailma võtavad eeskuju Arvo Pärdist, Philip Glassist ja Steve Reichist, moodsamad akadeemilised autorid aga lasevad end elektroonikutel remiksida. Rockbändid nagu Spiritualized tegutsevad orkestriga, elektroonikud nagu Underworld teevad heli koos eksperimentaaljazzigrupiga The Necks.

Kuna aga ilmsed asjad pole kunagi kogu sootsiumile endastmõistetavad, kulub väike haridusprogramm alati ära. Seega "Curioosum" on õigel teel, ning isegi kui stiilide sulatusahi ei kõla kurioosselt, käib uus kontserdisari ajaga kaasas ja sarja esimesed kaks kontserti on õnnestunud.

Löökpillide duell ei käinud mitte niivõrd löökpillimängijate, vaid kahe erineva rütmimaailma vahel: "päris-" ja digitaalsed biidid. Duell oli ehk palju öeldud, muusikute asi polnud üksteist tappa ega üle trumbata, vaid tõestada, et dueti asemel on laval ansambel ja rütmimaailmad moodustavad ühise muusikalise pulsi.

Rütmikude marimba ja elektroonikaga meenutas 1990-ndatel aastatel tekkinud IDMi ideid: muusika, mis on sündinud klubikultuurist, aga astunud sealt välja kujuteldavatele värvilistele maastikele, fantaasiatesse ja utoopiatesse; tantsumuusika, mille järgi ei saa tantsida. Tegelikult saab – ajus ja hinges. Mitut puhku meenusid šoti pioneerid Boards Of Canada või nende kolleeg Warpi plaadifirmast Bibio.

Utoopiliseks ajutantsuks võeti kontserdil ette improvisatsioone, aga ka kindlaid allikaid: Rimski-Korsakovi "Kimalase lend", Rahmaninovi "Vokaliis", aga ka nimetatud Reich, lisaks tänase avangardi isa György Ligeti kõlasid Tanel-Eiko Novikovi ja Lauri Metsvahi füüsiliste ning Seiji Kokeguchi sünteetiliste ja Anders Eismanni virtuaalsete löökpillide kaleidoskoobis tundlikult, aga intensiivselt. Raveli "Bolero" tundus lõpus siiski pisut liiga programmilisena, ettearvatavana ja justkui kohustusliku tõestusena: et olgu VR-trummid ja digitaalne uuendus või mitte, aga sinna kenasse marsimuusikasse me oma rütmikas välja jõuame. Ehk tahtnuks ilusa õhtu kulmineerumist digitaalses, kosmilises jazzis.

Kosmost jagus Anna Kaneelina esinemisse, vaatamata sellele, et seal oli elektroonikaga vähe pistmist. Teame Anna Kaneelina tugevusi: eeterlik vokaal, jazzitunnetus pop-rock-muusikas, ülevad ja peened meloodiad ning kirglik esitus. Minu jaoks värskendas Anna Kaneelina americana-žanrit, mis oma kodumaal Ameerikas on mandunud. Nende esituses oli see americana noir, mitte noir nagu gooti ega ka põhjamaine kaamosemüüt, pigem virvendab nende muusikas romantiline igatsus tähtede või vähemalt virmaliste poole. Aga õigupoolest alles keelpillikvartett Prezioso, Mattias Vihmann metsasarvel ja Lisa Kawasaki flöödil süütasid need tuled, mida seni võis Anna Kaneelina muusikas pigem aimata, kuigi see potentsiaal oli kogu aeg olemas ja leidub ka omanimelisel debüütalbumil.

Paberil võib paista klišeena: rockbänd tugevdab saundi orkestri või keelpillirühmaga. Sageli kuuleb lõpp-produktina ülevuse asemel läilust, imalust. Minu hinnangul pingutas näiteks Sigur Rós üle, kui hakkas oma eeterlikkust ja ebamaisust rõhutama London Sinfoniettaga (albumil "Med sud I eyrum vid spilum endalaust") ja lugematuid eepilisi raskerockibände, kes oma pauerit sentimentaalsusega "kõigile söödavaks" on tahtnud teha, ei hakka loetlemagi.
Kas see tähendab, et ei tasu jamada? Ei, see tähendab, et risk on kõrge ja bändil peab olema julgust, kui oma harilikku kõlapilti klassikaliste koosseisudega avardama hakkab. Anna Kaneelinal õnnestus sümbioos täiuslikult. Me ees oli moodne, kosmiliste mõõtmetega rockbänd, kelle muusika Raun Juurika seadetes kõlas mitte isegi kui sulam, aga üks kooslus, kus keelpillikvartett võttis ette riffe ja rütmilisi osi, "tava"bändi rütmigrupp gruuvis rõõmuga jazzivetes, kitarrist Erki Pärnoja võis rokkida, muutumata rockiks selle sõna tüüdanud tähenduses – kõik elas ja pulbitses ning tundus ometi millimeetri pealt välja mõõdetuna. Kõige krooniks oli muidugi Eesti parim popvokaal. Anna Kaneelina laulu kaunis stiihia kontrasteerus tema kohmetute vaherepliikidega ning oli näha, et artist elab laval vabana oma muusikas, aga tal puudub sealjuures igasugune tahe või isegi oskus diivatseda – kogu energia voogab muusikasse.

Öeldes "kosmiline" ei pea ma silmas tingimata üüratuid mastaape ja interstellaarseid reise, vaid mikrokosmost, mida väljendasid nii Heiti Pavese fotod kui detailitäpsus muusikas, iga harmoonilise millisekundi läbi elamine laval.
Psühhedeeliaks nimetatakse tänapäeval peamiselt purukaineid retrobände, kes siivsalt jäljendavad kuuekümnendate trippijate LSD-nägemustest sündinud pöörast muusikast. Usun, et neid avastusi poleks nüüd tarvis korrata, uus psühhedeelia peaks kätkema visioonirikkust ja tabude muljumist, suutes üllatada kõike kuulnud heligurmaane. Anna Kaneelina oli Vaba Lava kontserdil sinnapoole teel, kui niigi nutikaist mustreist laetud lood "What Have I Done For Love", "Lilledes", "Thunder" jt kehastusid millekski tabamatuks ja äralendavaks, tekitades igatsust kauge ja nimetamatu impulsi poole ja andes ka mõista, et see on siinsamas, käeulatuses, toimub laval või istub teie kõrvaltoolil. Lavalt tulvas armastust, ja see on sõna, millesse popmuusikas ei tasuks enam küüniliselt suhtuda.

See õhtu oli Anna Kaneelinale risk mitte ainult ebaõnnestumise võimalusel. Ka õnnestumine sisaldas ohtu: nüüd ju tahakski Anna Kaneelinat kuulda selle laiendatud koosseisuga. Või mingis kolmandas variandis? Igatahes tuleb ansamblil pingutada, et mitte mõjuda tavaviisikuna hõredalt või lahjemalt. Kuigi nende debüütplaadi materjal on tugev, on latt nüüd lihtsalt kõrgemal.

 

Kontserdisari Curioossum

Löökpillide duell
Tanel-Eiko Novikov (trummid, marimba) ja Lauri Metsvahi (trummid, marimba)

Kaasa tegid:
Seiji Kokeguchi (süntesaator, Sibeliuse Akadeemia tehnoloogiaosakond) ja
Anders Eismann (löökpillide VR-simulatsioon, VR Lounge, Art of Gaming) 

16. oktoobril

Teaduse ja kunsti psühhedeelia

Anna Kaneelina (Anna Kaneelina (vokaal), Erki Pärnoja (kitarr), Joel-Rasmus Remmel (klahvpillid), Peedu Kass (kontrabass), Ahto Abner (trummid) +

Keelpillikvartett Prezioso, Mattias Vihmann (metsasarv), Lisa Kawasaki (flööt)

Fotod: Heiti Paves, video: Aljona Movko, muusikaseaded: Raun Juurikas

27. novembril

Vaba Lava

Allikas: Muusika

Hea lugeja, näeme et kasutate vanemat brauseri versiooni või vähelevinud brauserit.

Parema ja terviklikuma kasutajakogemuse tagamiseks soovitame alla laadida uusim versioon mõnest meie toetatud brauserist: