Plaadid on toodud juhuslikus järjekorras. Kokku 18. Paari kuu pärast järgmine valik!

JAY GLASS DUBS - Epitaph (Bokeh Versions)

Kreeka autsider-dub'i mees Dimitri Papadatos on teinud aastaid avangardset dub'i, millel mõjutusi kreeka vanamuusikast ja sämpleid sealsest popist, välja andnud peamiselt kassettidel, aga ka digitaalselt. Debüütalbum tuleb Bristoli utoopia poole püüdleva leibli Bokeh Versions alt ja sisaldab dub noir'i, võiks öelda. See ei ole Jamaica daab ega Bristoli omagi, vaid hämar, aga efektsete sähvatustega sirmitagune maailm, kus hõljub virvendusi lisaks iidsele Kreekale ka postpungist, breakbeat'ist ja ghost pop'ist. Ja ma arvan, et Dead Can Dance ja Aphrodite's Child võivad ka uhked olla, kuhu nende mõjud ometigi ulatuvad. 

PYE CORNER AUDIO - Hollow Earth (Ghost Box)

Analoogsündi buum on möödas, aga mitte Martin Jenkinsi jaoks, kel see maania oli enne buumi, buumi ajal, on pärast buumi ja kindlasti ka järgmise buumi ajal. Pye Corner Audio ei ole päris retrofuturism, nagu teda kiputakse nimetama, see viiks ehk mõtted 80ndate süntpopile. Jenkinsi mõtted rändavad pigem avakosmoses või liuglevad hüljatud tehase taguse õlilaigu öises peegelduses või kujutavad tõesti maailma, nagu seda pole olnud, pole ega tule. Ajaväline ilu, pisut elutervet pessimismi ja sutsu lihtsat sündimüstikat PCA viiendal albumil (tegelikult on tal muusikat rohkem).

NIKOLAJEV - LEL EP (Incienso)

Varem ka Kanada plaadifirmast Collect-Call muusikat välja andnud Eesti produtsent Robert Nikolajev (Kauplus Aasia, Lekker) on jõudnud jälle päris kenasse kohta ehk briti ühe hurmavaimalt kõlava elektroonikamuusiku Anthony Naplesi plaadifirma Incienso alla. Ja mida biiti siis? Hüpnagoogiline ja mullitav techno-pop (pop lihtsalt omadusena, et see tuleb vastu, mitte ei põgene) ning sõrmkübaratäis ambient-house'i saunde. Väike, aga julgete lahendustega plaat. 

KELMAN DURAN - 13th Month (Apocalipsis)

See tuli eelmise aasta lõpus. Aga ega ta liiga palju tähelepanu ei saanud ja eriti soovitan seda sellepärast, et see jõudnuks kindlasti mu 2018 isiklikku edetabelisse, kui ajastused olnuks soodsamad.

Niisiis misasja? See on peo-, või noh, kes kui palju pidutseb, aga turbo ja kütte plaat ja pulbitseb imelikest helinähtustest ja vastuoludest. Reggaeton kohtub ambiendiga. Mingi veider suusk sõidab lugudes ringi, mis libiseb üle žanrite ja harjunud mallide servade suht pimedates kohtades. Reiv, hiphop, dub, elektrooniline psühhedeelia.

Alustuseks juba kaks esimest lugu on kentsakad sõidukid, 11 ja 14 minutit pikad ega lõpe kaugeltki seal, kus algavad ning korduvad pigem valed asjad. Eks Kelman on juba Los Angelesse kolinud, aga jääb ikkagi minu lemmikuks Dominikaani Vabariigi artistiks.

MICK MOON - Trallinn (Mick Moon)

"Milleks mulle rumm, kui mul on see sum-summ. Ega sa ka pole nunn. Mul ei tule und. Pum pum pum. Peksab minu trumm." ("Pum Pum Pum"). Milleks tõesti mingi rumm ja džinn ja teoreetilised kaalutlused, kui on mingi muu sumin, näiteks selles muusikas, mis on tegelikult korralik (kui mõnes loos paar sõna välja arvata) kaasaegne popmuusika, mis tabab hetke sama hästi kui ülaltoodud värsiread: see saund on ülbe ja lurjuslik, aga ka nägus ja nõtke trap-pop, mis mõtleb tegelikult ambitsioonikamalt kui Eesti (kuigi õnneks eesti keeles) või mingi hetkel moes olev žanr. Ja kuigi loomult samas intiimsed (toanurgas asalea all mediteerimiseks sobib), on need rohkem vist ikkagi kaasaüürgamise lood. "Mul on liiga palju tööd, tule vaata, kuidas söön!" (Liiga Palju Tööd). Tänapäeva elu jälle ühe hüüdlausega kokku võetud. 

KING MIDAS SOUND - Solitude (Cosmo Rhythmatic)

Kevin Martin ehk The Bug üllatab kolmandal King Midas Soundi albumil mediteeriva helipaleti ja sugereeriva poeesiapõimikuga. KMS-ile omane narkootiline aeglane dub/hiphop kõhedik on nüüd täiesti välja venitatud ja Roger Robinson manab meile ilusaid depressiivseid luuletusi tumedate drone-kudede ja hõreda, pigem aimatava pulsi peale, mis kupatus kokku võiks ju frustreerida, aga keda pole nii kerge rivist välja lüüa, sellele ikka pigem kaunis. Ideaalne õdusal talveõhtul, kevadel peab uuesti katsetama, aga täna nii.

LEE GAMBLE - In A Paraventral Scale EP (Hyperdub)

Esimene osa kolme-EP-lisest triloogiast, mis peaksid kokku moodustama katusalbumi "Flush Real Pharynx". Intellektuaalse abstrakt-techno meistri värske taies viib ligi pooletunnise EP jooksul esimeses kolmes loos imelisele eksootilisele tehnoloogilisele rännule, neljas pala "BMW Shuanghuan X5" on ambient, mida teevad ilma inimesteta autod, "Chant" on dekadentlik virtuaalulm, "In The Wreck Room" hiilgav digitaalne elektrofunk, mille järgi saavad tantsida ainult valesti programmeeritud robotid ja nii ta läheb. 

CHERUSHII & MARIA MINERVA - S/T (100% Silk)

Eesti muusiku Maria Minerva (Maria Juur) sõber ja koostööpartner Cherushii ehk Chelsea Faith Dolan oli elektroonikamuusik, kes lõi house'i, techno't ja disco't ja nende hübriide, kuni hukkus 2016. aastal Oaklandi klubi Ghost Ship põlengus. See plaat, testament nii Cherushiile kui kahe muusiku koostööle ja sõprusele, iseloomustab Cherushii muusika iseloomu hästi: leebe, sütitav, essentsiaalne tantsupop, kus mõjusid nii Detroitist kui chillwave'ist ja kõlab kohati hoopis ingelliku indie-popina. 

Kankyō Ongaku: Japanese Ambient, Environmental & New Age Music 1980-1990 (Light In The Attic)

Visible Cloaksi Spencer Dorani koostatud kogumik ei kosta nagu 80ndad, pigem nagu ultramoodne interjöörimuusika: ideaalne kunstinäitustele ja installatsioonidele, filmidele ja tele- või videosaadetele ja kui pole kunsti ega filmi käepärast, siis selgub, et tegelikult polegi vaja: see muusika loob ise keskkonna, oma minimalismis on see nii fantaasiarikas, et iga heli pole mitte ainult omal kohal, vaid jääb ka ruumis paljunema. New age ja ambient on ammu tagasi ja juba otsast käibelt jälle ära, aga õige heli elab trendid üle ja õigupoolest on pooled loovamad elektroonikavisionäärid kas alateadlikult või mitte osalt samal teel: Oneohtrix Point Neverist Lee Gamble'ini - ainult et meie kaasaegsetel kontrasteerub helgusega sageli tumedam pool, samas kui "Kankyō Ongaku" kehastab justkui mingit süütuse aega. Imeilus praktiline utoopia. 

SCRATCHA DVA - Drmtrk IV (Drmtrk)

Scratcha DVA-lt ilmus äsja ka "FLYTNURSE/PIFFD" EP, mis pole paha, aga "Drmtrk IV" on säravam taies oma kõrgele põrkavate biitidega ja üleva elektroonilise trummi saundiga. Nelja looga EP süstib sellist energiat, mida on tunda füüsiliselt. Grime'i ja UK bassi taustaga Scratcha DVA ehk Leon Smart võtab värskes loomingus ette ka Lõuna-Aafrikas paisuva ja üha enam ka briti saartele jõudva gqom-stiili, mis on brutaalne, vilgas ja raju sulam halli-techno'st ja kwaito'st, ning plaadikese eredaimas loos "Dumpling Riddim" ongi abiks Lõuna-Aafrika päritolu kutid LV. 

GRINKS - Rubikon (Grinks)

Hanf Kungist välja lennanud Grinksi esimene päris album ("Bonafide" rohkem miksteip) algab "Epiloogiga" ja lõpeb palaga "Huioova (Remix)" (mitteremiksi pole) ja sinna sisse ja vahele mahub iroonilist ühiskonnakriitikat ja küllaltki lõdva vooluga räppi huugavate ja tumedate süntide ja kumisevate basside otsa. See ei ole juba keskteeks saanud trap, vaid pigem toob meelde Rammelzee ja MF Doomi ja Cannibal Oxi kõhedad industriaalsed keskkonnad. Produtsent oleks justkui El-P jünger. Sümpaatne ja Eestis üsna eristuv räpikraam. 

LEON VYNEHALL - DJ Kicks (!k7)

Leon Vynehall on briti house'i-produtsent, kes on house'i alati võtnud laia rinna ja avala südamega. Tema viimatine stuudioalbum "Nothing Is Still" balansseerib avangardi ja ambiendi piirimail (kontseptsioonilt aga Euroopa ja Põhja-Ameerika vahelisel ookeanireisil), maineka "DJ Kicks" sarja sooritus aga haarab oma võrku Kemikali, Haruomi Hosono, Genesis P-Orridge'i, Aphex Twini, De Fabrieki ja muid visionääre seinast seina, tulemuseks sidus teos nagu artistialbum, mis tiksub ja pulbitseb varieerivates biitides. Eklektika, mis seisab koos. Kui teile meeldib DJ Shadow "Endtroducing", siis haarake Vynehalli "Kicks", või vastupidi.

RUSTIN MAN - Drift Code (Domino)

Rustin Man on eksperimentaalpopi kultusgrupi Talk Talk bassimees Paul Webb. 1981-1991 viis unustamatut albumit kinkinud Talk Talk on The Smithsi kõrval kindlaim bänd, kes kunagi uuesti kokku ei tule. Oli seda juba enne laulja Mark Hollise äsjast surma. Nende tüüpide suhtumisest ellu ja muusikaärri pakub aimu ka endast märku andmine pärast Talk Talki lagunemist: Mark Hollis tegi ühe sooloalbumi, Rustin Manil on see teine (või esimene, arvestades, et esimene oli koostöös Portisheadi Beth Gibbonsiga).

Kui te tahate vanainimestemuusikat, mis ei ole totter ega taiutav, küll aga tark, kurb ja kogenud, siis kahmake.

CROATIAN AMOR - Isa (Posh Isolation)

Ägeda nimega artist Croatian Amor on Taani elektroonik Loke Rahbek, kelle taustaks on müra, avangard, eksperimendid, oma kuuendal albumil on ta aga kõige lähemale jõudnud popile, kuigi see on postindustriaalne, ambientne ja kummaline pop. Mingil muul planeedil oleks kaunis, habras ja nõtke "In Alarm Light" kindlasti top-kümne lugu, meil siin Maal jääb rõõmustada, et imelik popmuusika on tänapäeval täitsa hästi kättesaadav ja samas võime end tunda elitaarsena. 

STEVE SPACEK - Natural Sci-Fi (Eglo)

Briti tehnosouli grupi Spacek põhimees Steve Spacek (nad seal olid kõik Spacekid, Steve'i õige nimi on White) saabus oma neljanda sooloalbumiga (arvestades ka Beat Spaceki nime all tehtut), ja albumite vahed on tal pikad. Stilistiliselt on "Natural Sci-Fi" kõige lähemal Spaceki debüüdile (kaks albumit neil üldse oli), 2001. aasta "Curvatiale", mis on üks kaunimaid elektroonilise kosmilise souli plaate üldse. "Natural Sci-Fi" on sellest miniatuursem, ja ehk kraad harilikumate meloodiatega, aga väärib kuulamist endiselt tundliku produktsiooni ja Steve'i kütkestava tämbri poolest.

ANNA KANEELINA - Anna Kaneelina (Erik Lindström Music)

Americana noir Eesti lauljannalt on nagu põhjamaine võte neo-vestern-muusikast, kus hingeavardavate, aga ka lõputuses ängistavate maastike asemel on hall taevas, hall meri ja tagasihoidlik nukrus hinges. Erki Pärnoja juhitud saatebänd mängib detailirikkalt ja sugereerivalt, aga meelega pigem pisikeselt ja delikaatselt, jättes ruumi jazzile, isegi afrolikule trummile ja eks kübeke ka folgile, aga eelkõige solisti vokaalile. Laul ongi siin valdavalt omakirjutatud või Erki Pärnojaga kahasse tehtud lugudes trump: see on metsik, kohati huilgav, aga ometi hillitsetud ja vaoshoitud, ei ole vaja tühjalt röökida, õigesti teeb. Võrdluspunktid: Howling Bellsi omanimeline debüüt või The Good, The Bad & The Queeni "Merrie Land". 

STEVE REID - Nova (1976) (Soul Jazz)

Põhja- ja Lõuna-Ameerika eri otste ja osalt ka Aafrika (kahjuks mitte Aasia) varasalvedes tuuseldav Londoni hip-plaadifirma Soul Jazz tulistas nüüd välja radikaaljazzimehe Steve Reidi 1976. aasta debüütalbumi, mis kõlab veel täna kindlasti teravamalt ja cool'imalt ja moodsamalt kui keskmine inglise uue jazzibuumi taies (kogu lugupidamise juures). Reid on trummeldanud selliste meestega nagu Miles Davis, Sun Ra, Fela Kuti, James Brown, Ornette Coleman, ja 21. sajandil tuunis end eksperimentaalelektroonikasse Kieran Hebdeni ehk Four Tet'ga koos tegutsedes surmani 2010. aastal. 

JAMES BLAKE - Assume Form (Republic)

James Blake oli kümme aastat tagasi esimene mees, kes hakkas tegema dubstep-souli pisukese klaveri abiga. Tema esimesed EP-d "Air & Lack Thereof", "CMYK" ja "Klavierwerke" olid ajast ees ja neid ka ülistati, omanimelisel debüütalbumil need ka sisaldusid ja debüüt (2010) kostab siiani üsna eraldiseisvalt nii tema juurteks olnud UK bassi ja post-dubstep'i kontekstis kui üldse igasuguse konteksti väliselt. Hiljem, nagu see noorte annetega sageli juhtub, muututakse tavalisemaks ja viisakamaks ja kõigile vastuvõetavamaks. Korralik, jah, aga "Assume Form" on pagana ilus pop-plaat.